Alar Seiler: meie inimeste nähtamatu terviseennetus peitub töötervishoius

Paraku on töötervishoid jäänud riiklikul tasandil tagaplaanile ja vahel nähakse seda pigem kui mõttetut kuluartiklit.

Minu töö selles valdkonnas on korduvalt näidanud, et just töötajate tervisekontrollide käigus avastatakse tõsiseid haigusi juba varases faasis, mil õigeaegne sekkumine on kõige mõjusam. Teinekord saadakse nende kontrollide käigus kätte muidugi needki haigused, mis on juba kaugele arenenud ja olukord enam nii kiita ei ole. Kuid töötaja on siiski saanud tervisekontrolli kaudu vajaliku esmadiagnoosi ja sealt edasi juba asjakohase edasise tegevusplaani ja ravi.

Paljud inimesed ei jõua üldse arsti juurde, paljud meist ei tunne isegi oma perearsti või ei saa piisavalt kiiresti visiidile. 2024. aasta WHO raporti järgi on Eestis kõige kehvem arstiabi kättesaadavus Euroopas. Sama raporti järgi teatas 12,9 protsenti meie elanikest, et nad on arstiabist loobunud (Euroopa Liidu keskmine on muide 2,4 protsenti). See peaks olema meile selge viide sellest, et me vajame rohkem tõhusaid ennetustegevusi, millest üks on töötervishoid.

Töötervishoiust saavad kasu kõik osapooled: töötaja saab kindlustunde, et tema tervisemuresid märgatakse ja nendega tegeletakse ning pööratakse vajadusel tähelepanu ka tervisekäitumisele töökeskkonnas; tööandja hoiab ära võimalikud tekkivad haiguspäevad ning riik saab tervemad ja end paremini tundvad inimesed.

Ideaalsed süsteemid siiski ei toimi päriselus alati nii, nagu peaks. Näiteks ei jõua paljud töötervishoiuarstid ettevõtetesse kohale või tajub töötaja, et tervisekontrollid on vaid formaalsus, kus tuleb tööandja käsu tõttu käia.

Mitmed mured on seotud ka sellega, et töötajad ei julge tööandjale töökeskkonnast tulenevatest probleemidest rääkida. Augustis avaldatud CV.ee tööturu monitooring näitas, et iga neljas töötaja ei julge kehvadest töötingimustest ülemusega rääkida. Peamiselt kardetakse töökaotust või seda, et probleemidest rääkimine ei too lahendust.

Teinekord lonkab ka tervishoiusüsteemisisene koostöö. Tervisekontrollis tehakse analüüse, kuid need ei leia edaspidises ravis kasutust. Kui töötervishoiuarstil oleks võimalus alustada ravimenetlust või kasutada juba terviseportaalis olemasolevaid andmeid, saaks töötaja abi kiiremini ning paraneks ka süsteemi efektiivsus. Rääkimata sellest, et töötaja teekond tervishoiusüsteemis oleks paindlikum ja sujuvam ning kindlasti ka riigile kulutõhusam.

Ennetus on jätkuvalt parim ravi(m)

Selleks, et töötervishoid täidaks oma ennetavat eesmärki kõige paremini, tuleks esiteks meelde tuletada põhimõte, mille järgi ükski teine spetsialist tervishoius ei tegutse: töötervishoiuarsti patsient on eeskätt töökeskkond. See tähendab, et arst peab nägema terviseprobleeme mitte üksnes indiviidi tasandil, vaid ennekõike töökeskkonnas, kus need probleemid tekivad.

Olgu tegu mürgiste ainete, mürarikka keskkonna või pideva istumisega kuvariga töötamisel, kõik need ohutegurid vajavad tähelepanu. Kui need probleemid töökeskkonnas tuvastatakse ja lahendatakse kohe, on tegu päriselt ennetamisega, mis hoiab inimesi tervena ja vähendab tuleviku ravikulusid.

Selge on seegi, et töötervishoid peab olema praegusest tihedamalt seotud esmatasandiga. Praegu võivad töötervishoiuarstid küll teha analüüse, kuid perearsti otsuseks jääb, kas ta neid ka kasutab või mitte. Nii võib juhtuda, et patsient käib sama murega mitme eri arsti juures.

Tööandja roll ja vastutus?

Oluline on ka tööandjate rolli selgus ja teenuse sisukus. Tööandja ülesanne on tagada turvaline ja ohutegurite osas kontrollitud töökeskkond. Paketipõhise lahenduse asemel peab töötervishoid lähtuma konkreetsetest ohuteguritest, millele töökeskkonnas lahendusi otsida. Aga selleks peab töötervishoiuarst oma patsienti, st töökeskkonda, nägema ja tundma.

Ettevõtted, ka väiksemad, vajavad selgeid ja praktilisi soovitusi, mille järgi otsuseid teha. Ja kui väiksematel tööandjatel napib selleks vahendeid, võiks riik toetada just nende panust ennetusse, et kaitse ei jääks rahalistest võimalustest sõltuma.

Samuti ei tohi töötervishoid piirduda vaid vanemaealistega. Levinud eksiarvamus, et töötajate tervisekontrolle peaks alustama alles peale 40. eluaastat, on suur viga, sest just noorte seas kasvavad töövõime kaotust põhjustavad mured kõige kiiremini. Kui ennetust rakendatakse kogu tööealise elanikkonna puhul, hoiame ära tulevasi tervisekulusid ja toetame inimeste tervena püsimist palju pikemas plaanis.

Meie tervishoiusüsteem on väikese riigi jaoks liialt killustunud ja sel põhjusel toimetatakse üksteise kõrval justkui silotornides. Kui süsteemi sees leitaks üles rohkem neid kohti, kus erinevad osapooled saaksid töötaja tervise nimel koostööd teha, ja kui üksteist usaldataks rohkem, oleks meie inimestel ja ühiskonnal võimalik ka töötervishoiust võita senisest palju rohkem. 

Allikas: https://www.err.ee/