Läbipõlemise seljatanud naine: esimestel nädalatel magasin 18 tundi päevas

"Hommik Anuga" saates rääkisid oma isiklike elu pööretest kaks naist, kelle lood on jõudnud värskelt ilmunud raamatusse "Kannapööre". Kanadast pärit, kuid eestluse juurde tagasi tulnud Silvia Soide ning Rootsis ja Hollandis elanud Anne Levandi kirjeldasid, kuidas elu on neid korduvalt suunanud uutele teedele.

Kanadast Kihnu

Silvia Soide kasvas üles Vancouveris eestlaste peres, kus eesti keel küll kõlas, kuid igapäevaseks kodukeeleks ei olnud. "Vanaema ja ema rääkisid ikka omavahel eesti keeles ning ma kuulsin seda väga tihti, eriti Vancouveri Eesti seltsis, aga ma ise ei osanud üldse rääkida," meenutas ta.

Ühel hetkel hakkas ta rahvatantsu tantsima ja koorilauluga tegelema. Eestikeelne muusika puudutas teda niivõrd, et ta otsustas Eesti ülikooli eesti keelt õppima tulla.

"Esimene mõte oli, et ma tahaks Eestisse tulla, et eesti keelt õppida, sest kuidas sa saad öelda, et ma olen uhke eestlane, aga eesti keelt ei oska. See on täitsa vale," rääkis ta.

Esimene pikem tulek Eestisse viis ta aastaks Tartusse õppima, kuid seejärel läks ta Kanadasse tagasi. Järgmine kord viis Soide juba Kihnu vanatädi juurde, kus ta kohtas meest, kellega jagas kümme ja pool aastat elu. Suhe lõppes ning siis tuli otsustada, kas naasta Kanadasse või alustada Eestimaal uuesti.

"Mul ei olnud kuskil elada enam ning ma pidin otsustama, kas ma kolin koju Kanadasse, kus oleks pere keskel lihtsam oma haav lakkuda," meenutas ta.

Kihnus pandi talle aga pähe mõte minna rahvatantsukooli õppima. Ta jäi saarele, leidis elupaiga ning alustas õpinguid.

Kui tuli koroona, kaotas ta kõik tööotsad, mistõttu tuli ette ka kordi, kus tal polnud õhtul mitte millestki süüa teha. Teised kihnlased teda abita ei jätnud ning ulatasid naisele raskel ajal abikäe. "Inimesed kaitsevad ja hoiavad. Mul väga vedas, et sõpruskond oli selja taga ning inimesed abistasid."

Ühel hetkel pakuti naisele võimalust tantsupeo Pärnumaa liigijuhi assistendina kätt proovida. Teise assistendi kaudu jõudis Soide ellu uus kallim.

"Ta rääkis mulle juba tantsupeo etenduse ajal, et ta mees töötab ühe mehega ja sa peaks temaga kokku saama. Ma ei olnud üldse huvitatud. Ma ei olnud meestele üldse avatud, aga ta ütles, et te saate kindlasti väga hästi läbi," meenutas ta.

Tema uus elukaaslane on pärit Ameerikast ning töötab praegu Eestis. Mida tulevik neile toob, Soide ei tea. "Hetkel ei ole plaaninud kuhugi minna. Nüüd vaatame koos, mis elu meile toob."

Läbipõlemine viis õpetajaks

Anne Levandi lugu algas samuti armastusest. Matemaatikaõpingute järel plaanis ta minna Ameerikasse raamatuid müüma, kuid siis kohtus ta mehega, kes oli otsustanud Rootsi ülikooli minna. Et suhtest asja saaks, jättis Levandi Ameerika-plaani ja otsustas värske partneriga Rootsi kaasa minna. "See otsus tuli tohutult lihtsalt," ütles ta.

Rootsis üritas ta leida tööd, kuid sai 60 kandideerimise peale kolm vastust, kuid ühest öeldi kohe ei, teisest ei kuulnud ta pärast vestlust midagi. Kolmas neist oli Tesla, kus tema varasem USA-st saadud müügikogemus muljet avaldas. Ettevõttes tehti talle seitse intervjuud ja tööle võtmise kinnitas lõpuks Elon Musk.

Kuna tal ei olnud võõras riigis sõpru ega pereliikmeid, kellega nädalavahetustel ja õhtutel aega veeta, ning elukaaslane oli ülikooliga hõivatud, töötas Levandi kuni 16-tunniste päevadega nii Rootsis kui ka hiljem Hollandis Tesla Euroopa peakontoris.

"Mul oli üks pikem periood tööl, kus minu vastutuses oli 28 projekti, mida ma pidin juhtima," meenutas ta. "Ma sain aru, et ma teen nii metsikult palju tööd, mu ajaline panus on nii suur, aga tegelikult ei liigu ei projektid ega mina edasi."

Lõpuks ta keha murdus – ta ei maganud, ei söönud ega suutnud tööl lisaväärtust luua.

"Sellel hetkel läksin natuke saba jalge vahel oma abikaasa juurde ja ütlesin, et mis sa arvad, kui ma ei lähe esmaspäeval tööle enam. Natukene nagu kartes, et mida ta minust arvata võib: kas ma olen siis allaandja või et kas ta arvab minust kuidagi halvemini selle tõttu, kui ma nüüd ei lähe esmaspäeval tööle. Aga nagu ikka viimase 12 aasta jooksul, siis ta on minu suurim toetaja," rääkis Levandi.

Ta jäi neljaks kuuks koju, magades esimestel nädalatel kuni 18 tundi päevas. "Mees käis vahepeal üles äratamas. Ütles, et palun söö midagi ja nüüd oleks vaja WC-sse minna. Ma ainult magasin. Ma ei rääkinud kellelegi, et ma olen kodus. Ma kartsin, et nad arvavad, et mul on siis neile oma aega anda, aga mul ei olnud isegi endale aega või energiat anda."

Ühel hetkel sai Levandi Eestist tööpakkumise, mille ta ka vastu võttis. Üsna pea oli ta samasuguses töörattas tagasi. Pärast kaht aastat otsustas ta taas koju jääda, sest mõistis, et vana mustri murdmiseks ei piisa ainult mõttelaadi muutmisest.

Sel ajal saabus kiri tema endiselt bioloogiaõpetajalt, kes meenutas Levandile tema kunagist lubadust tulla kooli õpetajaks. Nii sai temast matemaatikaõpetaja.

"See oli väga õige, sest lapsed on tohutult kihvtid," on ta karjääripöörde üle õnnelik. "Kõik päevad ei ole alati väga toredad, õpetajaamet on kindlasti väga väljakutsuv. Kui ma varem arvasin, et ma töötan koos inspireerivate inimestega kas Eesti start-up'is või Teslas, siis ma töötasingi, aga õpetajad on mingi omaette liik," ütles ta.

Just selle kogemuse põhjal julgustab ta ka teisi end proovile panema. "Kuna ma olen ise teinud selle sammu, et ma olen tulnud ettevõtluskeskkonnast ja läinud kooli, siis ma soovitaks seda kõigile, kes mõtlevad, et natukene võiks, kasvõi paariks aastaks või kasvõi aastaks see kogemus kätte saada," lausus ta. "Ma soovitaks õpetajakogemust igale kontoris töötavale inimesele."

Allikas: https://eeter.err.ee/