Kelli Turmann: mikroettevõtlus aitab välja, kui kõigile tööd ei jagu

Eestis on väga palju ettevõtlikke inimesi, kel puudub ligipääs kapitalile. Paraku pole vaba rahata võimalik enamikus tegevussektorites arendada toimivat mikroäri (mikroettevõte on osaühing, mille aastakäive on kuni 900 000 eurot).

Kapitali omamine annab eelise

Rikkuse jaotumist ühiskonnas saab vaadelda mitmest vaatenurgast. Üks võimalus on analüüsida seda varade jaotuse alusel, mille järgi on erinevused ajas ainult suurenenud (OECD 2025 raport). Eestis oli 2021. aastal 60 protsenti varadest koondunud kümne protsendi elanikkonna kätte.

Veel on oluline jälgida seda, kui palju raha jääb igakuiselt inimestele kätte pärast elamisele tehtud kulutusi. Eurostati andmetel on Eesti majapidamiste säästumäär 2023. aastal langenud alla viie protsendi (2019. aastal oli üle kümne protsendi), mis lihtsustatult tähendab seda, et kuu lõpuks ei jää palju vaba raha üle. Oleme Euroopa Liidus selle näitajaga eelviimased.

Viimastel aastatel on varade ebaühtlase jaotumise kasv OECD riikides pidurdunud ning isegi veidi langenud. Varad aga juba on ebaühtlaselt jaotunud ja äritegevuse arendamisel on eelisseisus need, kel on likviidset vara ehk kinnisvara, osakapitali või raha pangakontol.

Kümnel protsendil inimestest on võrreldes teistega palju suuremad võimalused alustada uut äri või olemasolevat võimendada. Samal ajal jääb elanikkonnal tervikuna üha vähem vaba raha üle, et säästa ja seeläbi investeerida äritegevuse alustamisse.

Statistikaameti info kohaselt oli 2023. aasta seisuga Eestis 153 883 ettevõtet, millest 95 protsenti on mikroettevõtted. Et paremini mõista mikroettevõtjate panust ühiskonna heaolusse, saab jälgida nende tegevusest tekkivat maksutulu erinevate riigi poolt pakutavate teenuste (ravikindlustus, päästeteenused, haridus) tagamiseks.

Näiteks laekus rahandusministeeriumi andmetel 2023. aastal riigile sotsiaalmaksu kokku 4,6 miljardit eurot ja statistikaameti arvutuste järgi oli mikroettevõtetelt laekuv osakaal sellest vaid 0,7 miljardit eurot ehk 13 protsenti. Sellest lähtuvalt võib järeldada, et suur osa (väikesed, keskmise suurusega ja suured ettevõtted) meie kõigist ettevõtetest täidab väikese osa riigi sissetulekutest, mistõttu ei pruugi riik olla motiveeritud looma uuenduslikke meetmeid mikroettevõtluse arengu toetamiseks.

Mikroettevõtlus on ühiskonnale ometi kõrge lisaväärtusega, sest sel viisil saab luua inimestele tööd olukorras, kus tööturul valitseb väga tihe konkurents ja väiksemates piirkondades sageli vabu töökohti lihtsalt pole.

Väljakutsed mikroettevõtluse alustamisel on suured

Alustavad mikroettevõtjad on peavad enamasti turule sisenes konkureerima suuremate ettevõtetega, mis on end juba turul tõestanud ja omavad rohkem kapitali. Paljud mikroettevõtjad suudavad esimestel tegevusaastatel maksta endale vaid miinimumpalka, toimetades samal ajal sageli ka kõrge riskitasemega.

Kui kolme esimese kuuga riskid siiski realiseeruvad ja seda väikestki palka ei suudeta välja maksta, on inimene sunnitud igapäevakulude katteks endale üsna kiirelt töökoha leidma ja ettevõtluse arendamise energia saab suunatud töötegemisele. Selle tagajärjel ollakse teinekord sunnitud vahetama ka elukohta, liikudes maapiirkonnast linna, kus tööd leidub. Nõnda süveneb veelgi piirkondlik ebavõrdsus.

Konkurentsitihedas majandusruumis on määrava tähtsusega, et alustav ettevõte suudaks tegutseda vähemalt kaks aastat. See aeg annab võimaluse saada turult piisavalt tagasisidet, kohanduda muutuvate oludega ja leida endale koht konkurentide kõrval. Eduks ei piisa ainult kvaliteetsest tööst ja heast juhtimisest, vajalik on ka piisav ja likviidne kapital, mis aitab ettevõttel esimestel aastatel püsida ja areneda.

Riik pole loonud eriti palju meetmeid mikroettevõtluse edendamiseks. Tulumaksu piirimäära alandamine ei ole lahenduseks, sest see ei vähenda likviidsete varade ebaühtlase jaotuse probleemi. Töötukassa ning Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus on küll pakkunud suuruseid toetusi, mis on alustavale ettevõtjale küll hea stardivõimalus, kuid nende kasutamisel on mitmeid piiranguid. Hea stardipositsiooniga mikroettevõttel oleks vaja vähemalt ühe aasta palgafondi, mis 2025. aasta prognoositava keskmise brutopalga alusel on ligikaudu 34 128 eurot.

Kuna maksumaksjatena ei suuda me kõike kinni maksta, peame mõtlema lahendustele, kuidas üldist heaolutaset Eestis hoida ja säilitada. Üks võimalus seda teha oleks läbi nutika mikroettevõtluse arenduse, ent siis peame tegelema ka kapitalile ligipääsu võrdsustamisega. Seda võiks riiklikul tasandil paremini jälgida ja vastavalt reguleerida, näiteks võiks maksustada suuremaid ja kõrgema kasumimarginaaliga ettevõtteid eesmärgiga, et sellest maksustamisest saadava tuluga luua meetmeid majandussektoritele, mille arendamise tulemusel tekiks ühiskonnas suurem turvatunne ja kus keskkonnakahjud oleksid minimaalsed.

Hea näide on PRIA noortaluniku toetus, mida antakse isegi kuni 100 000 eurot, ja mahetoidu kasvatajatele loodud toetusmeetmed. Selliste meetmetega loob riik oma toidu kasvatamise arendamise läbi suuremad võimalused toiduturvalisuse tagamiseks.

Ma ei ole kindel, kas alati on toetusraha eraldamine just kõige efektiivsem meede ettevõtluse arendamiseks. Kindlasti leidub teisi viise. Lõppkokkuvõttes on oluline luua süsteem, et sektorid, mis toetavad ühiskonna ning keskkonna pikaajalist heaolu (näiteks hoolekanne, perearstikeskused, püsimetsamajandus, toidu tootmine), võiksid saada rohkem riigi tähelepanu ja prioriteedi osaliseks. Olen veendunud, et mikroettevõtjad oleksid sobilike meetmete olemasolul valmis sellise süsteemi arendamisele appi tulema.  

Allikas: https://www.err.ee/