Jana Toom: alampalga kaotamine suurendab vaesusriski

Tundub, et Parempoolsed on valinud alampalga rünnakuobjektiks, teisiti on raske selgitada, miks erakonna aseesimehed Siim Kiisler ja Kadri Kullman nädalase vahega väitsid, et meil pole alampalka vaja.

Kiisler on rohkem radikaalne, Kullman vähem, kuid need on ühe ideoloogia piirid. Ma näen siin kolme peamist argumenti.

Esimene: alampalk kahjustab väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, mis vaevu ellu jäävad. Alampalga kaotamine mõjuks majandusele soodsalt, töökohti tekib rohkem, ettevõtted muutuvad edukamaks; riikides, kus alampalka ei ole, on majandus üldiselt parem. Teine: on halb, kui riik sekkub töösuhetesse. Las inimesed lepivad palgast omavahel kokku, nii saame iseseisvaid aktiivseid kodanikke, mitte "tõrjutuid". Kolmas: ühtne alampalk Eestis ei arvesta piirkondlike ja valdkondlike erinevustega.

Parempoolsete arvamustes on veel üks ühine joon, nii Kiisler kui ka Kullman hoiavad konkreetsetest arvudest eemale. Praegu on alampalk 886 eurot kuus ehk 5,31 eurot tunnis. Meid kutsutakse üles seda kaotama, et ettevõtted saaksid kulusid kärpida. See tähendab, et töötaja, kes praegu saab alampalka (neid on meil umbes 20 000), hakkab saama veelgi vähem. Kui palju täpselt? 700 eurot kuus? 500? 300?

Lugupeetud Parempoolsed, palun ärge häbenege, rääkige kõigile, millist palka te 20 000 inimesele lubate. Kuidas nad teie arvates hakkama saavad? Mida söövad? Milliste vahenditega ostavad kaupu ja teenuseid, investeerides äri "edusse", mis eeldatavasti saab õudse sotsiaalse eksperimendi tulemuseks? Kui lubate Eestile majanduslikku paradiisi, tahaks kuulda üksikasju.

Saksamaa kehtestas alampalga

Parempoolsete arutlused näitavad kahe asja mittemõistmist. Esiteks on alampalk majanduspoliitika vahend, mis täidab kindlat ülesannet. See ei aita äri. See ei tasakaalusta piirkondlikke erinevusi. See ei tõmba majandust soost välja. Alampalk tagab, et iga Eesti töötaja saab töö eest piisavalt raha, et mitte olla väga vaene. See on tase, millest allapoole ei tohi langeda. Kui see kaotada, tekib kogu riigis enamiku elanikkonna palga ahelreaktsiooniline langus.

Tõsi, alampalk ei arvesta piirkondlikke ja valdkondlikke erinevusi. Ega see peakski. Sisuliselt võiksid piirkonnad omada õigust kehtestada oma alampalk, mis on kõrgem riiklikust. Nagu USA-s, kus on kehtestatud föderaalne alampalk, kuid 90 protsenti alampalka teenivatest ameeriklastest saavad rohkem, kuna kohalik alampalk on kõrgem. Praegu on Ameerikas riiklik alampalk 7,25 dollarit tunnis, New Yorgi osariigis juba 16 dollarit tunnis ja New York City's 17 dollarit.

Piirkondlikke erinevusi võib arvesse võtta kas nii või maksude kaudu. See kehtib ka valdkondlike erinevuste kohta. Nagu ütleb Tallinnas asuva Tbilisi restorani kaasomanik: "Kõikides teistes riikides, kus maksud on sama kõrged või samad kui Eestis, on erinevaid makse. Toitlustussektoris on maksud madalamad. Muidugi on siis võimalik raha teenida, maksta palka rohkem ja normaalselt ellu jääda. Eestis seda pole."

Alampalk on oluline, kuid mitte ainus majanduspoliitika vahend. Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kaitsmine on õige asi, kuid seda ei tohi teha töötajate arvelt. Selleks on olemas muud vahendid, nii maksud kui ka toetused. Saksamaal kompenseerib riik kriisi ajal ettevõtetele osa palgafondist, et äri saaks ellu jääda, tingimusel, et tööandja kedagi ei koonda. Sakslastele ei tuleks isegi õudusunenäos pähe toetada ettevõtlust alampalga vähendamise arvelt.

Muide, edukas riik Saksamaa tegutses vastupidiselt Parempoolsete soovitusele: 2015. aastal kehtestas Angela Merkeli valitsus ühtse riikliku alampalga. Varem ei kehtinud alampalk seal kõigis sektorites ning see määrati kindlaks ametiühingute ja ettevõtjate kokkuleppel. Praegu on Saksamaa föderaalne alampalk 13,90 eurot tunnis.

Teiseks vaatame lähemalt argumenti, et alampalga kaotamine toob kaasa imelise majanduskasvu. Kullman: "Palgad peavad kasvama seetõttu, et Eesti ettevõtted on edukad, mitte seetõttu, et üks number nii ette kirjutab". Peavadki. Mul on aga küsimus: kuidas Eesti ettevõtted edukaks saavad, kui töötajad vähem raha saavad?

"Väike restoran Võrumaal, pood Valgamaal või remonditöökoda Saaremaal ei hoia palku madalal mugavusest. Neid piiravad käive, marginaalid ja kohalik ostujõud," arutleb Kullman. Õige, aga kust ostujõud tuleb? Kes on ostjad? Turistid? Marslased? Ei, need on samad töötajad. Parempoolsed, kuidas te kavatsete ostujõudu tõsta, kui teie enda plaani järgi palgad langevad? Kus on loogika?

Alampalga kaotamine ei ole lihtsalt amoraalne, sel puudub ka puhtalt majanduslik loogika. Meie majanduskasvu toetab sisenõudlus, sisenõudlust toetab aga muuhulgas ka alampalga nõue. Kui alampalk kaotatakse, kukub sisenõudlus kokku. Väike restoran Võrumaal, pood Valgamaal, remonditöökoda Saaremaal lähevad paratamatult pankrotti. Jah, neid tuleb toetada ja selleks on olemas oma vahendid.

Võidakse küsida: pakute riigile välja äri kaitsmise, aga kust riik selleks raha võtab? Mina ja erakonnakaaslased oleme korduvalt öelnud, et oravate tabu võtta laenu ja investeerida majandusse ei lõpe heaga. Kui on võimalik võtta laenu kaitsekulutusteks, miks siis mitte võtta laenu haavatavate ettevõtete abistamiseks? Võib maksta toetusi, võib (ajutiselt) alandada makse ja täita riigieelarve puudujääki laenuga. Sisenõudlus ja majandus kasvavad, teenime siis, millega võlad tagasi maksta.

Ametiühingutel võtmeroll

Muuhulgas arvab Kiisler, et "regulatsioonideta ühiskonnas saavad inimesed ise enda palga kokku lepitud, ilma, et riik peaks igal aastal töötajatele ja ettevõtjatele ette kirjutama, milline on sobiv palgamäär." Kõik on nii, kuid on üks nüanss. Niimoodi toimub see ainult siis, kui ühiskonnas on kollektiivlepingud ja tugevad ametiühingud, mis hõlmavad valdava enamuse töötajatest.

Siin on veel üks Parempoolsete kummaline joon. Nad ei maini sõnagagi ametiühinguid ega kollektiivlepinguid. Sõna "solidaarsus" ei eksisteeri nende sõnavaras. Ainult indiviidid. Kuigi inimkonna ajalugu tõestab, et sellisel tasemel õiglust majandussuhetes saavutada ei saa. Indiviidide tasandil võivad üksikud tööandjale palgataseme peale suruda. 99 protsenti töötajatest on vastupidi sunnitud tööandja pakkumise vastu võtma.

Jah, Parempoolsed, just nii. Tere tulemast reaalsesse maailma. Kas te olete seal tihti käinud? Olete ju "edukad inimesed", "ei vaja riigilt armuande", kes teile supermarketite kassapidajad on? Kuidas töötajad riigis, kus puudub alampalk, ellu jäävad, teid ei huvita. Te ei kirjuta sellest üldse.

Äri on teine asi. Kullman: "Seda arutelu peetakse ajal, mil hinnad on kõrged, maksukoormus kasvanud ja lisandumas on uued maksud ja aktsiisid. Ettevõtete kulubaas on surve all mitmest suunast korraga". Aga millise surve all on töötajate kulubaas! Mida pakuvad siis Parempoolsed? Maksta madalaima palgaga töötajatele veel vähem. Valitsuse ebaõnnestunud majanduspoliitika eest, mille tulemusena meie väikeettevõtted on sattunud sinna, kus nad on, peavad kõige vaesemad maksma. Geniaalne.

Parempoolsed ei ole ilmselt kuulnudki, et Euroopa Liidus on alampalga direktiiv, mõnikord murravad nad lahtisest uksest sisse. Kullman: "Kui alampalka üldse millegagi siduda, siis mediaanpalgaga, mitte keskmisega". Direktiiv pakubki seda võimaliku näitajana: alampalk tasemel vähemalt 60 protsenti mediaanpalgast. Peamiselt räägib direktiiv ametiühingute tugevdamisest, aga selle kohta pole Parempoolsetel, nagu näeme, midagi öelda.

Kiisler on kirjutanud, et "Jana Toom tahab hoida inimest riigist sõltuvana". Ei, Jana Toom tahab, et riik kaitseks inimesi vaesuse eest, et keegi ei hoiaks neid tööandjast sõltuvana. See on tegelikult üks riigi ülesandeid. Keskerakond pooldab majanduspoliitikat, mille tulemusel on "tõrjutuid" vähem. Nad on meile "vajalikud" ainult selles mõttes, et me ei unusta neid – erinevalt Parempoolsetest – ja tahame neid aidata. Aidates seega kogu majandust.

Allikas: https://www.err.ee/