Väide, et alampalk tõrjub inimesi tööturult, ei pea praktikas paika. Kui see nii oleks, näeksime kõrget tööpuudust riikides, kus alampalk on Eestist märksa kõrgem. Tegelikkus on vastupidine. Paljud Euroopa riigid, sealhulgas mitmed Ida-Euroopa riigid (nt Poola ja Bulgaaria), on alampalka viimastel aastatel oluliselt tõstnud, ilma et see oleks toonud kaasa töötuse kasvu.
TANEL KIIK ⟩ Alampalga tõstmine leevendab palgavaesust ja piirkondlikku ebavõrdsust
10.02.2026
Viimastel nädalatel on taas kõlanud parempoolsete ettepanekud alampalga kaotamiseks, nagu saaks just nii suurendada inimeste tööhõivet ja toetada ettevõtlust. See mõttekäik lähtub aga eelmise sajandi majandusloogikast ega arvesta praeguse tööturu tegelikkust. Eesti probleem ei ole mitte liiga kõrge, vaid pigem madal alampalk − ning selle otsene tagajärg on palgavaesus ja süvenev regionaalne ebavõrdsus.
Eesti olukord on alampalga võrdluses aga muret tekitav. Eurostati andmetel on meie alampalga suhe mediaanpalka ning selle ostujõud Euroopa Liidu madalaimate seas. See tähendab, et ka täistööajaga töötav inimene võib jääda vaesusriskis elama. Seetõttu ei ole alampalga tõstmine tegelikult ideoloogiline küsimus, vaid selge sotsiaalne vajadus.
Alampalga tõstmine on investeering inimeste heaolusse, piirkondade arengusse ja konkurentsivõimelisse majandusse.
Euroopa Liidu miinimumpalga direktiiv soovitab seada sihiks vähemalt 50 protsenti keskmisest või 60 protsenti mediaanpalgast. See ei ole ainult ühe erakonna ega ametiühingute eesmärk, vaid kogu Euroopa ühine arusaam õiglasest töötasust. Selle põhimõtte kehtivust on kinnitanud ka Euroopa Kohus.
Eesti senine kogemus näitab samuti, et alampalga tõstmine ei kahjusta ettevõtlust ega tööhõivet. 2024. ja 2025. aasta varasemast kiiremad alampalga tõusud ei toonud kaasa töökohtade kadumist − ka mitte maapiirkondades, kus seda kõige enam kardeti. Sama kinnitab majandusteadus: Nobeli preemia laureaadi David Cardi uuringud näitavad, et mõõdukas ja järkjärguline alampalga tõus ei suurenda töötust.
Sageli unustatakse, et alampalka teenivad inimesed ei ole ainult kulu tööandjale, vaid ka ise tarbijad. Madalama sissetulekuga inimesed kulutavad suurema osa oma tulust kohalikele kaupadele ja teenustele: toidule, eluasemele, transpordile jne. Seetõttu jõuab alampalga tõus kiiresti tagasi majandusse ning toetab kohalikke ettevõtteid. Palgavaesuses elav inimene on seevastu sunnitud abi otsima omavalitsuse sotsiaalosakonnast.
Eestis saab alampalka või sellele lähedast tasu ligikaudu kolm protsenti töötajatest. Seetõttu on mõju kogu majandusele piiratud, kuid mõju nende inimeste elukvaliteedile väga suur. Kui palk ei taga toimetulekut, suureneb surve sotsiaaltoetustele ning maksumaksja peab katma vahe, mida tööandja ei maksa. Sisuliselt tähendab see, et madalat palka maksvat ärimudelit hakatakse toetama riigi- või kohaliku omavalitsuse eelarvest.
Ühtlasi suurendaks alampalga kaotamine veelgi piirkondlikku ebavõrdsust ja vähendaks inimeste turvatunnet. Madalapalgalised töökohad koonduvad juba praegu väljapoole suuremaid keskusi. Kui palgataset maakohtades veelgi alla suruda, kiireneb inimeste lahkumine väiksematest kohtadest ning ääremaastumine süveneb. Riigi roll on aga tagada väärikad elutingimused kogu Eestis, mitte ainult suuremates linnades.
Alampalga tõstmine ei ole vastandumine ettevõtlusele. See on investeering inimeste heaolusse, piirkondade arengusse ja konkurentsivõimelisse majandusse. Eesti töötajad väärivad õiglast töötasu ja kindlustunnet, mitte palgavaesust.
Allikas: https://pohjarannik.postimees.ee/