Erakorralise meditsiini õde: inimeseks olemine on kohati täiesti kadunud kunst

Sel nädalal on saates "Hommik Anuga" külas Saaremaa aasta naiseks valitud Kristina Õun, kes töötab Tallinna lastehaiglas erakorralise meditsiini osakonna (EMO) õena, panustab kogukondlikesse algatustesse ning viib läbi esmaabikoolitusi. Õuna sõnul tuli tunnustus talle suure üllatusena.

"See, et ma üldse praegu siin istun, see kõik tundub mu jaoks nii sürr. See tuli kuidagi nii järsku. Ma ei ole mitte kunagi arvanud, et need väikesed sammud, mis ma kuskil enda elus teinud olen, toovad mind siia, kasvõi selle diivani peale või üldse sellesse positsiooni, kus inimesed tulevad mulle tänaval vastu ja ütlevad palju õnne. Siis ma saan aru, et midagi on õigesti tehtud," tunnistas ta.

Õun lõpetas õeõppe Kuressaare õppegrupis möödunud kevadel ning peab oma töökogemust alles algusjärgus olevaks. Sellest hoolimata on ta mitmel korral olnud olukorras, kus ta tunneb, et tahaks ära minna ja mitte enam tagasi tulla. Näiteks on teda hammustatud, jalaga kõhtu löödud ning korduvalt peale sülitatud. "Ma arvan, et seda võib absoluutselt iga õde või arst öelda. See käibki kohati tööga kaasas," sõnas ta.

Lisaks füüsilisele vägivallale peavad meditsiinitöötajad kokku puutuma ka sõnaliste ütlemistega. Õun meenutas gripihooaega, mil patsiente oli rohkem kui tavapäraselt ning personal pidi haigla pealt toole juurde otsima, et inimesed saaksid koridoris istuda.

"Kui inimesed teinekord mõtlevad, miks õed või arstid närvihaiged on – lihtsalt see ülestimulatsioon võib olla selline, mis lõpuks paneb nähvama. Oligi selline olukord, kus meie üritasime lahendada ühte olukorda ja samal ajal seisab teine inimene ukse taga, trambib jalgu, et kui kaua võib ja nii edasi. Ütled rahulikult, et üks hetk, ma ei saa omale tuppa istuma kutsuda inimest, kui ma samal ajal räägin teise patsiendi isikuandmetest. See oli üks väike olukord. Mitte midagi hullu, aga siis ma tundsin küll, et sa võid ükskõik mida teha, ükskõik mida endast anda, aga seda on ikkagi vähe. Kogu aeg on keegi, kes ütleb, et sa ei teinud piisavalt, sa tegid valesti."

Või ei mõista inimesed alati, miks mõni patsient saab kiiremini abi kui teine. Õun meenutas korda, kui kiirabi tõi haiglasse krambitava lapse, kes esmajoones ette võeti.

"See on ikkagi ärev olukord nii lapsevanema kui ka meie jaoks. Kui ma toast välja läksin, ma ei mäleta, mida tegema, siis üks isa seisab mul kapina ees, et miks see laps ette sai meist. Ma ütlesin, et võib-olla sellepärast, et ta on ikkagi kordades kriitilisemas seisus kui teie laps, kes rallib siin mööda koridori ringi. Meil on triaaž, mis tähendab seda, et me võtame patsiente vastu nende tervisliku seisundi raskuse järgi. Või mis me siis teeme? Laseme sellel krambitajal meil koridori peal seista nii kaua, kuni me tegeleme kõikide rohelistega ära?"

"Sellised olukorrad ajavad mul tõesti harja punaseks. Suhtlemine ja inimeseks olemine on kohati täiesti kadunud kunst. Kui ma tunnen, et ma olen midagi valesti teinud, valesti öelnud, ülereageerinud, mul ei ole raske minna ja öelda, et ma vabandan, aga see tundub olema täiesti ületamatu takistus osa jaoks," tõdes ta.

Õun tõi esile ka keeleküsimuse tervishoius. Vene keelt oskava inimesena läks ta esialgu alati teise peale üle, kui patsient temaga eesti keeles ei rääkinud, aga praegu proovib ta nii kaua eesti keeles vastu rääkida, kui vähegi võimalik on. Kriitilistes olukordades tuleb siiski kasutada keelt, milles info liigub kõige kiiremini.

"Mu õiglustunne saab nii tugevalt riivata, kui ma näen, et eestikeelseid õdesid-arste, kes üritavad vene keeles vastu tulla, nende peale pööritatakse silmi ja öeldakse, et mis mõttes sa ei saa meist aru," sõnas ta.

Õe sõnul võib keelebarjäär viia ka ravivigadeni. "Kui me ei saa aru teist, te ei saa aru meist ja meil on kriitiline olukord, meil ei ole aega hakata otsima haigla pealt inimest, kes tuleb ja tõlgib," ütles ta. Ta rõhutas, et meditsiinis on aeg kriitilise tähtsusega.

Küsimusele, miks ta seda tööd teeb, vastas Õun, et tal puudub ühene selgitus. "Ma võiksin öelda selle romantilise ütluse, et ma tahan inimesi aidata, nii nagu kogu aeg öeldakse, aga tegelikult ütlen ausalt, et ma ei tea. Kui mu käest küsitakse, miks sa käid Saaremaalt Tallinnasse tööl – ma ei tea! Aga ma olen leidnud oma koha."

Tema sõnul kaaluvad rasked hetked üles positiivsed kogemused ja tagasiside. "Kui arst tuleb ukse vahele ja ütleb, et tänud sulle selle valve eest, sinuga oli hea töötada. Või lapsevanem tuleb ütleb aitäh, et ma võisin siin nutta," tõi ta välja.

Lisaks haiglatööle viib Õun läbi esmaabikoolitusi ning räägib noortele riskikäitumisest ja mürgistustest, keskendudes eelkõige ravimitele, mida noored kodust, sõpradelt või sotsiaalmeediast kätte saavad ja tarbivad. Ta räägib koolitustel ausalt riskidest ega püüa noori moraliseerida. Õuna sõnul on oluline, et noored mõistaksid riskide tõsidust.

"Sul on võimalik teha üks punane viga, nagu meile sõjakatastroofimeditsiinis õpetatakse. Üks vale liigutus, üks vale otsus ja selles piisab, sul ei ole võimalik seda tagasi pöörata. Kui nad kuulevad seda, et need asjad päriselt lähevad viltu ja päriselt lähevad valesti, siis võib-olla nad saavad aru, et seda juhtub ka päriselt," tõi ta välja.

Samuti paneb ta noortele südamele, et ohuolukorras ei tohi abivajajat üksi jätta.

"Kui te näete, et teie sõber on midagi võtnud, midagi teinud, ta teadvus hakkab ära minema, ta ei ole enam adekvaatses seisus, siis ei lase jalga. Ei ole see, et ma ei taha, et mul pärast mingeid jamasid tekib. Kannatad selle jama ära ja pealegi vaevalt, et sul nüüd tohutu jama tekib sellest, et sa tegelikult reageerisid ja kutsusid abi inimesele, kellel on seda abi vaja," rõhutas Õun.

Õuna sõnul ei ole tiitlid tema jaoks peamine motivatsiooniallikas. Olulisemaks peab ta vahetut tagasisidet inimestelt, näiteks uuris üks noor pärast loengut, kas ta saab veel mõnel tema koolitusel osaleda. Tema sõnul on just sellised hetked need, mis annavad kindluse, et tehtud töö on oluline. 

"Hommik Anuga" on ETV eetris pühapäeval kell 10.

Allikas: https://eeter.err.ee/