Tuhanded naised olid Tartu Ülikooliga seotud juba enne õppimisõigust

Tartu Ülikooli Eesti ajaloo lektori Janet Laidla juhitud projekt "Naised Tartu Ülikoolis kuni 1919. aastani" püüdis selgitada, kui palju naisi oli Tartu Ülikooliga seotud enne Eesti Vabariigi algust. "Me ju teame, et naisi 19. sajandil Tartu Ülikoolis üliõpilasteks ei võetud. Ei võetud neid ka 20. sajandi alguses. Vene impeeriumis läks võrreldes mõne teise Euroopa riigiga üsna pikalt aega enne, kui naised ametlikult üliõpilasteks said," rääkis Laidla.

Oluline murdepunkt saabus 1917. aastal, mil naisi hakati Tartu Ülikooli immatrikuleerima täieõiguslike õppuritena. Enne sedagi oli aga ülikoolil naiste jaoks märkimisväärne roll, mitte niivõrd hariduse andjana, vaid erinevate kutsealade eksamineerijana. See tähendas, et naised võisid ülikooliga olla seotud seal formaalselt õppimata.

Ülikoolis eksamineeriti naisi, kes soovisid saada näiteks ämmaemanda, koduõpetaja, hambaarsti kutset või töötada apteekri abilisena. Mõnede ametite puhul peeti ka ametlikku arvestust, kust saab naiste arvu täpselt kätte. "Aga kui palju naisi ülikooli juures üldse kokku oli, seda me ei teadnud. Olen teinud Tartus ekskursioone ja maininud, et tuhandeid naisi, aga kas see tähendab 2000 või 10 000 – seal on üsna suur vahe," sõnas Laidla.

Eksamineerimissüsteem oli osa laiemast rollist, mida Tartu Ülikool 19. sajandil ja 20. sajandi alguses ühiskonnas täitis. "Lisaks sellele, et Tartu Ülikool pakkus kõrgharidust, tegeleti mõnes mõttes ka justkui mõnede kutsete osas kvaliteedikontrolliga," ütles Laidla. Sageli omandasid inimesed vajalikud teadmised omal käel või mõnes muus koolis ning ülikool väljastas vaid vastavad diplomid.

Süsteem ei puudutanud ainult naisi, vaid samamoodi tegutsesid ka mehed. "Mehi oligi tegelikult oluliselt rohkem, kes näiteks apteekriabilise või proviisori eksameid sooritasid," märkis ta. Samas olid mitmete erialade nõuded väga kõrged. Näiteks proviisori kutse eeldas poolteist kuni kaks aastat ülikoolis õppimist. "Naised, kes omandasid proviisorikutse enne, mil neid lubati vabakuulajaks, pidid selgeks õppima muljetavaldava materjalihulga. Seepärast  Tartus enne 20. sajandit naisproviisorid eksameid sisuliselt ei teinud," rääkis Laidla.

Kui vaadata laiemat Vene impeeriumi konteksti, olid naiste haridusvõimalused piiratud, kuid mitte olematud. Näiteks Peterburis tegutsesid 19. sajandi lõpus kõrgemad naiskursused, mida nimetati naiste enda poolt elulookirjeldustes ka naisülikooliks, kuigi need ei olnud klassikalises mõttes ülikoolid. Samuti oli olemas Naiste Meditsiiniinstituut. "Neid asutusi ei peetud kuni 20. sajandi alguseni võrdseteks päris ülikoolidega, aga vähemalt sai seal õppida," ütles ta.

Uuringu ajaliseks piiriks valis Laidla 1919. aasta, mil avati Eesti Vabariigi Tartu Ülikool ning haridussüsteem muutus oluliselt. Vene impeeriumis polnud naiste keskharidus meestega võrdne: naisgümnaasiumid õppisid eraldi ja erineva õppekavaga. Kursuste ühtlasema taseme saavutamine eeldas naistelt tihti lisatööd. "Selleks, et saada üliõpilasteks või diplomi, pidid nad varem tegema lisaeksameid meesgümnaasiumide juures," märkis Laidla.

Projekti üks keskseid küsimusi oligi: kui palju selliseid naisi tegelikult oli? Uurimistöö tulemusel kogus Laidla kolleegidega Tartu keiserliku ülikooli isikutoimikute põhjal andmekogusse üle 5700 naise, mis ei anna siiski täielikku pilti. Nende seas oli:

• umbes 1700 ämmaemandat
• umbes 1400 koduõpetajat
• ligi 1200 kõrgharidusega seotud naist (üliõpilased, vabakuulajad, eksamitegijad)
• umbes 800 hambaarsti
• veidi üle 500 apteekri abilise ja proviisori.

Teiste allikate abil on võimalik seda andmekogu edaspidi veelgi täiendada.

Välismaale õppima

Juba alates 1860. aastatest läksid paljud naised õppima välismaale, enamasti Šveitsi. Kui alguses oli minejaid vähe, siis 19. sajandi teises pooles muutus see tavapäraseks ning Vene impeeriumist siirdus Lääne-Euroopasse õppima üha rohkem naisi.

20. sajandi alguses hakati naisi vabakuulajaks võtma ka Tartu Ülikoolis, kuid nende staatus jäi lahtiseks. "Neil ei olnud mitu aastat kindlust, kas nad saavad sooritada lõpueksami ja saada tunnistuse," rääkis Laidla.

Mitmed Šveitsis kõrghariduse omandanud naised tegid hiljem mõne Vene impeeriumi ülikooli juures lõpueksamid uuesti, et saada ametlik diplom. Tartu Ülikooliski anti esimesed arstidiplomid naistele, kes olid omandanud hariduse mujal. "Vabakuulajad hakkasid neid diplomeid saama hiljem," lisas ta.

Uuring tõi esile ka selge erinevuse vabakuulajate ja välismaal õppinute vahel. "Sa tuled ülikooli vabakuulajaks ja sulle öeldakse, et sa ei saa lõpueksameid sooritada, aga su kõrval samal ajal sooritavad teised välismaal õppinud naised lõpueksameid," kirjeldas ta olukorra vastuolulisust.

Uurimistöö käigus tuli ilmsiks mitmeid üllatavaid fakte. "Kõige varasema naisele välja antud diplomi, sai arst Anna (Esfir) Rusakova juba 1898. aastal," ütles Laidla.

Projekti lõplikus andmekogus oli veidi üle 5700 naise, kellest kõige enam oli ämmaemandaid. "Igaühel neist on mingisugune lugu. Iseasi, kui palju me sellest loost nende allikate põhjal teada saime," sõnas Laidla.

Uuring tõi siiski esile konkreetseid isikulugusid. Näiteks hambaarst Marie Puhki, kes pärines jõukast kaupmeheperekonnast. Tema vennad Joakim ja Voldemar Puhk olid Eesti Vabariigi ühed edukamad ärimehed ning nii Marie kui ka üks tema vendadest olid seotud 1905. aasta revolutsiooniga.

Marie Puhk omandas hariduse Riias: esmalt Lomonossovi naisgümnaasiumis ja seejärel hambaarstikoolis. Diplomi sai ta 1906. aastal ning juba 1907. aasta algusest ilmusid ajalehes Postimees tema hambaarstikabineti kuulutused.

Teisalt leidus ka traagilisi lugusid. Näiteks Anna Sossi, kellest oleks võinud saada Tartu keiserliku ülikooli esimene naissoost meditsiinidoktor, suri enne doktoritöö valmimist.

Paljud neist naistest mängisid hiljem olulist rolli Eesti Vabariigis. Arstideks ja õpetajateks sai mitmeid naisi, nende seas näiteks Emma Asson, kes oli Asutava Kogu liige ning tunnustatud õpetaja ja õpikute autor.

Silma paistis ka Ida Ertel-Rekk, kes lõpetas 1913. aastal esimese eestlasest naisena Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. 1915. aastal asus ta tööle advokaadina Peterburis – ametis, mida tol ajal naistele sobivaks ei peetud.

Eesti Vabariigi iseseisvumise järel seisis noor riik silmitsi suure vajadusega täita võtmetähtsusega ametikohad. Kuigi riigis elas teiste rahvuste esindajaid, loodeti, et juhtivatel positsioonidel hakkab tööle võimalikult paljud eestlasi. See puudutas nii ülikooli kui ka õpetajate, arstide ja riigiametnike kohti laiemalt. Samal ajal oodati Venemaalt tagasi optante – teiste seas  haritlasi, kes valisid Eesti kodakondsuse ja soovisid naasta.

Eestlastest haritlaste nappus mõjutas terve ühiskonna arengut. "Vene impeeriumis olid nende karjäärivõimalused piiratud ning näiteks Tartu Ülikoolis said esimesed eestlastest professorid ametisse alles vahetult enne emakeelse ülikooli avamist 1917. aastal. Seetõttu ei olnud haritlaskarjäär noortele eestlastele alati atraktiivne," kirjeldas Laidla.

Muutunud oludes avanesid naistele uued võimalused. Lisaks sellele, et Eesti esitles end demokraatliku riigina, kus kehtis sooline võrdõiguslikkus, mängis rolli ka praktiline tööjõuvajadus. Naised asusid tööle osades ministeeriumides, koolides ja tervishoius.

1920.–1930. aastatel kasvas märgatavalt naiste osakaal gümnaasiumiõpetajate seas ning mitmel erialal, näiteks hambaravis, oli naisi juba rohkem kui mehi. Nii aitasid nad täita olulisi ametikohti, mis tekkisid iseseisva riigi ülesehitamisel.

Lisaks osalesid naised aktiivselt poliitikas ja seltskonnaelus. Mitmed neist valiti riigikokku, kuigi kõrghariduse omandamist takistasid sageli majanduslikud või muud praktilised põhjused. Samuti panustasid nad arvukatesse seltsidesse ja organisatsioonidesse, mis kujundasid Eesti avalikku ruumi, ajakirjandust ja ühiskondlikku mõtet.

Allikas: https://novaator.err.ee/