08.04.2026Lihtsustatult öeldes on Reformierakonna ja Eesti 200 senine poliitika näidanud põlevkivi kui nuhtlust, mille kasutamisest tuleb Eesti vabastada. Kolm suurt opositsioonierakonda taovad samas aga üha valjemalt seda rauda, et just põlevkivi toob meile õnne õuele.
EKRE esimees Martin Helme kuulutas märtsis Jõhvis, et võimule saades lõpeb ära süsinikukvootidega kauplemine ja põlevkivijaamad pannakse tööle. Ära kaotatakse ka keskkonnatasud ja selle tulemusel muutub põlevkivielektri tootmine senisest tunduvalt odavamaks. Kvoodikaubandust nimetab Helme räkitiks, mis on ajanud Euroopa majanduse hukka.
Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart teatas peaminister Kristen Michalile aasta alguses saadetud kirjas, et põlevkivitööstuse sulgemise kavast tuleb viivitamatult loobuda ja rajada hoopis uus põlevkivielektrijaam.
Isamaa liider Urmas Reinsalu on rääkinud Põhjarannikule, et kunstlike reeglitega põlevkivienergeetika ideoloogiline väljasuretamine ei vasta Eesti huvidele ja sellisest poliitikast tuleb loobuda. Temagi meelest tuleks põlevkivienergeetika vabastada kvoodiäri kammitsatest.
Tasub silmas pidada, et kui Reformierakonna ja Eesti 200 toetus on praegu kahe peale 15 protsenti, siis Isamaal, Keskerakonnal ja EKREl kolme peale 60 protsenti. Kui midagi väga äkilist ja ootamatut ei juhtu, siis on üsna tõenäoline, et 11 kuu pärast toimuvate riigikogu valimiste järel moodustubki Eestis põlevkivikoalitsioon.
Iseküsimus on, kuidas praegu opositsioonis olles õhkuvisatavaid lihtsaid lahendusi päriselus ehk valitsuses teoks tegema hakatakse. Kas kvoodikaubandusele kaabu kergitamine on sedavõrd lihtne, nagu Martin Helme praegu räägib? Kui järgmine Eesti valitsus peakski seda tegema, siis millised on sellega kaasnevad kõrvalmõjud? Kui palju kaotab Eesti eelarve tulusid, kui süsinikukvootide müügist raha enam ei tule ja keskkonnatasudest samuti mitte? Kas ja millised oleksid sellise sammuga kaasnevad karistused Euroopa Liidult?
Liiga vähe on Eesti energiapoliitikas otsitud sellist valemit, kus tasakaalus oleksid elektri hind, varustuskindlus, majanduskasv, keskkonnahuvid, tervis, töökohad, maksutulud ja üldine heaolu.
Tasub meenutada, et Keskerakond, EKRE ja Isamaa olid Eestis võimul ka aastatel 2019-2021, mil süsinikukvootide hinnad järsult tõusid ja põlevkivielektri turuplatsil varumeeste pingile tõrjusid. Tollane Jüri Ratase valitsus ei astunud tookord ühtegi sammu Eesti äratoomiseks kvoodikaubandusest.
Tõsi, põlevkivi eluhoidmiseks anti Eesti Energiale kohustus säilitada põlevkiviplokid, et nad oleksid vajaduse korral valmis tootma tuhat megavatti elektrit. Sama valitsus andis 2020. aastal Eesti Energiale ka 125 miljonit eurot uue õlitehase rajamiseks. Kuigi poliitilised konkurendid on seda otsust tauninud, on see tehas valmis saanud ja peaks üha kallinevat õli sel aastal tootma hakkama.
Vaid loosungitele tuginev põlevkivi renessansi üleskütmine oleks populistlik. Samas on näha, et fossiilkütuste kasutamise ja kvoodikaubanduse reeglite muutmise ootused on tugevnemas ka mitmetes teistes Euroopa Liidu riikides. Selle taustal ei oleks ime, kui põlevkivi tootmine viimaste aastatega võrreldes suureneks. Küsimus on, kui palju ja millal.
Eesti Energia teatas eelmisel nädalal, et lõpetab tänavusel suvel põlevkivi kaevandamise Narva karjääris, sest saab aastas praegu vajalikud 5-6 miljonit tonni, millest lõviosa läheb õlitehastele, kätte ka Estonia allmaakaevandusest. Samas ei tasuks Narva karjääri unikaalseid hiigelekskavaatoreid veel vanarauda toimetada, sest ei saa sugugi välistada, et neid võib paari-kolme aasta pärast vaja minna.
Eesti energeetikapoliitikas on viimastel aastatel olnud liiga palju poliitilist äärmuslikkust. Erinevaid tootmisviise on põhjendamatult stigmatiseeritud. Põlevkivi ei ole nii kahjulik, nagu oponendid püüavad näidata, ja teiselt poolelt ei ole õige sama väita ka näiteks tuuleenergia kohta. Liiga vähe on otsitud sellist valemit, kus tasakaalus oleksid elektri hind, varustuskindlus, keskkonnahuvid, tervis, töökohad, majanduskasv, maksutulud ja üldine heaolu.
Sel teisipäeval avalikustas kliimaministeerium Tartu ülikooli teadlastelt tellitud analüüsi, mis refereerib varasemaid uuringuid erinevate elektritootmise viiside mõjust inimeste tervisele. Selles tekstis leidub üsna palju selliseid väljendeid nagu "võib esineda", "võib mõjutada", "võib kahjustada". Kes tahab, see leiab ja toob esile iga elektritootmise viisi kahjulikud mõjud.
Oluline on aga tähele panna selle analüüsi üht lõpulausetest: "Kõikide energialiikide arendamisel tuleb arvestada võimalike terviseriskidega ja maandada neid nii palju kui võimalik."
Üks selle analüüsi autoreid, keskkonnatervishoiu professor Hans Orru rääkis eelmise aasta lõpus Põhjarannikule, et Ida-Virumaa meeste südame-veresoonkonna haigused on tingitud põhjuste kaskaadist. Keskkonnamõjude kõrval on oma roll elustiilil, töötingimustel, aga ka vähesel kindlustundel, mille on kaasa toonud töökoha kaotus põlevkivitööstuse koomale tõmbamise tõttu. Lisaks sagenenud infarktidele on töötus kahjustanud ka inimeste vaimset tervist.
Kui aasta pärast peaks sündima põlevkivisõbralik valitsusliit, siis loodetavasti ei lükka ta energiapoliitikas pendlit teise äärmusesse ega nulli taastuvenergia plusse, vaid suudab kokku panna parima energiamudeli, kus mõistlikul moel teeniksid Eesti huve nii tuul, põlevkivi kui päike ja tulevikus ehk ka aatom.
Allikas: https://pohjarannik.postimees.ee/