"Impulss": kolme kõrgharidusega naise tööotsingute kadalipp

Monika Siruli on 50-aastane tartlanna, kes elu jooksul elanud ja töötanud mitmes linnades. Kõrghariduse omandas ta suisa kolmel erineval erialal.

"Lõpetasin meditsiinikoolis ära bioanalüütiku eriala ja töötasin 11 aastat Tartu Ülikooli kliinikumis ja siis kaks aastat ka Pärnu haigla laboris. Siis ma läksin õppima sotsiaaltööd ja rehabilitatsioonikorraldust. Tegin peaaegu kuus aastat tööd Haapsalu rehabilitatsioonikeskuses. Mul on ka Tartu Ülikooli arstiteaduskonnast töötervishoiu kutsemagister. Aga sellel erialal ma pole päevagi töötanud," loetles Siruli.

Siiski pole elu naist just liialt hellitanud. Tal diagnoositi PCI ehk laste tserebraalparalüüs. "Ma sündisin seitsmekuuselt ja ei saanud hapnikku. Selle tagajärjel minu liikumiskeskus sai kahjustatud väga olulisel määral. Nii et praegu kõnnin ma siis ühe kepi abil," jutustas naine, lisades, et tal ei ole valusid, aga keha jäikust on raske taluda.

Kõige suurem oht Siruli tervisele on kukkumine. Kui veel aastaid tagasi juhtus seda harvemini, siis nüüd varitseb oht igal teel ja kivil.

90-ndatel möödunud esimene ülikooliaeg polnud Sirulile samuti kerge. Laborandiks õppimine nõudis ülimat täpsust ja väga head pead. Siruli õppis, luges ning kirjutas päeval ja öösel, nii et käed-jalad kanged.

"Ma ei jõudnud kirjutada kõiki neid konspekte ja mul läks päris palju energiat selle peale, et õhtul ma kirjutasin kodus teiste pealt konspekti ümber. See oli vaevarikas," meenutas Siruli. Toona polnud kasutada ka arvutit ega diktofoni. Aga lõputoo bioanalüütiku erialal ta 2001. aastal Tartu meditsiinikoolis siiski kaitses.

Siruli pole öelnud ära ka erialavälistele töödele. Aegade jooksul on ta töötanud muu hulgas teenindaja ja poemüüjana. Töösuhted lõppesid erinevatel põhjustel. Siruli sõnul sai üheks suuremaks takistusteks tööandjate lühinägelikkus puuetega inimestega töötamisel.

"Töötasin ühes tervishoiuasutuses. Igal töötajal ju ei olnud oma toas enam printerit. Aga seal olid väga pikad koridorid ja tegelikult kulus väga palju aega selleks, et printida mingisuguseid dokumente välja. Ma palusin siis, et tooge mulle üks täiesti tavaline, ilma lisadeta printer tuppa. Ja selleks läks kaks aastat aega."

Ta jätkas: "Arvatakse, et ma ei tule toime, et ma olen aeglane, mida ma ka olen. Ma ei ole kunagi seda eitanud, et ma olen aeglasem kui teised. Aga mul ei ole kunagi mitte ükski tööülesanne jäänud täitmata. Ma olen ka aru andnud endale, et selle võrra pean ma olema kauem tööl ja mõnikord tegema ka  tasustamata ületunde, on ju."

Kui paar aastakümmet sai Siruli küll takistustega, aga siiski särasilmselt tööd  teha, siis viimane aasta on möödunud kodus töötuna.

"Kahjuks selle 11 kuu jooksul ei ole õnnestunud mul erialast tööd leida ja ka mitte mingit muud tööd," tõdes Siruli. Ta on saatnud välja 500 CV-d ja käinud umbes 30 vestlusel. "Enne nähakse minu välimust ja välist olemust kui seda, mis on minu CV-s, millised on minu teadmised ja kogemused," kurvastas naine.

Mõned töövestlused on Sirulile jätnud maha vaid hulganisti küsimusi. Näiteks on talle sotsiaaltöö alal ette heidetud, et tal pole piisavalt kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja kogemust. "Mis on minu arust täiesti uskumatu, sest haigla sotsiaaltöö ei ole nii erinev kohaliku omavalitsuse sotsiaaltööst. Kõik on õpitav, kõik on omandatav, kui ainult antakse inimestele võimalus," usub ta.

Siruli hinnangul on töötukassas väga palju teenuseid, mis peaks puudega inimesi toetama tööle saamisel, aga tegelikkuses on see vaid formaalsus.

Kuigi Siruli peab ennast võitlejahingeks ning on tõestanud nii endale kui ka teistele, et ta on samaväärne, siis viimane töökaotus, sadade CV-de saatmine ja tulutud tööintervjuud mõjusid talle laastavamalt kui ükski raskus liikumisel.

"See võttis minust kõik, mis mul veel oli. Ma tegelikult murdusin vaimselt. Sattusin haiglasse ja olin pikalt, väga pikalt haiglas. Tegelikult ma ei kujutanud ette, et ma kunagi nii tugeva inimesena nagu ma olen võin murdada vaimselt nii, et ma vajan haiglaravi," rääkis Siruli.

Töötukassast oli teda seepeale öeldud, et ärgu ta muretsegu, ta pole ainuke. "Aga see ei loe, see ei päästa mind ega ka teisi."

Naine tunnistas ka, et jaanuaris kadus tal vahepeal lausa elutahe. "Aga õnneks mul on nii palju häid sõpru, kes märkasid seda ja ütlesid, et Monika, sa pead minema arsti juurde. Põhimõtteliselt ma läksin haigla ukse taha ja ütlesin, et mul on vaja abi või homme mind ei ole enam. Ja ma sain abi," ütles Siruli.

Praegu tegutseb Siruli aktiivselt, et mitte lasta mustadel mõtetel oma pähe tekkida. Ka liikumiseks vajab ta igapäevaselt abistajat. Küll aga paistab talle õlekõrs juhilubade näol, mille ta samuti kõige kiuste ära tegi.

"Ma olen mõelnud oma peas, et ma oleks valmis ka olema autojuht, päriselt ka. Et mul on vaja teha tööd ja teenida raha selleks, et elada. Et ma olen valmis kõigeks. Aga see on väga naljakas, sest mul ei olnud selleks kolme kõrgharidust vaja omandada, et hakata autojuhiks," lausus Siruli.

Praegu taastub naine viimasest operatsioonist, kus tema organismi paigaldati ravipump, mis jalgade jäikust peaks leevendama. Ent tööotsingud on endiselt keerulised: viimati sai ta pakkumise asuda tööle kõnedispetšerina, aga proovipäevadest kaugemale asi ei jõudnud.

"Mina ei ole kunagi allandja tüüp. Mul on olnud hästi palju tagasilööke. Aga ma olen alati, nagu mu üks sõbranna ütleb, alati kass, kes kukub käppadele ja tulen alati kõigest välja," jäi Siruli optimistlikuks.

Allikas: https://www.err.ee/