Eesti Päästeala Töötajate Ametiühing: See on teema, millest ei tohi vaikida. Aitame sellel sõnumil jõuda võimalikult paljude inimesteni.

24.08.2026

𝐄𝐏𝐓𝐀Ü 𝐩𝐞𝐚𝐮𝐬𝐚𝐥𝐝𝐮𝐬𝐢𝐬𝐢𝐤 𝐊𝐚𝐥𝐥𝐞 𝐊𝐨𝐨𝐩: 𝐊𝐮𝐢 𝐤𝐚𝐢𝐭𝐬𝐭𝐮𝐝 𝐨𝐧 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢?
𝐒𝐢𝐬𝐞𝐤𝐚𝐢𝐭𝐬𝐞 𝐫𝐚𝐡𝐚𝐩𝐮𝐮𝐝𝐮𝐬 𝐯𝐚𝐫𝐣𝐮𝐭𝐚𝐛 𝐬õ𝐣𝐚𝐥𝐢𝐬𝐞 𝐤𝐚𝐢𝐭𝐬𝐞 𝐬𝐚𝐚𝐯𝐮𝐭𝐮𝐬𝐢.
Eesti sõjaline riigikaitse on teinud viimastel aastatel tugeva arenguhüppe ja jõudnud aegade parimasse seisu. Meil on toetavad liitlased, kaasaegne relvastus ja selge plaan, kuidas end kaitsta.
Kas see tähendab, et Eesti on kaitstud ja meie inimeste turvalisus tagatud? Vastus on paraku selline, mida me keegi kuulda ei sooviks.
𝐄𝐈.

Sest tänane poolik lahendus varjutab sõjalise kaitse edusamme ja muudab Eesti riigikaitse haavatavaks.

𝐒𝐢𝐬𝐞𝐤𝐚𝐢𝐭𝐬𝐞 𝐫𝐚𝐡𝐚𝐩𝐮𝐮𝐝𝐮𝐬 𝐨𝐧 𝐨𝐡𝐮𝐤𝐬 𝐫𝐢𝐢𝐠𝐢𝐤𝐚𝐢𝐭𝐬𝐞𝐥𝐞

Kuigi Eesti laiapindse riigikaitse doktriin rõhutab sisejulgeoleku ja elanikkonnakaitse võrdväärsust sõjalise riigikaitsega, räägib tänane tegelikkus sellele vastu. Ajal, mil sõjaline riigikaitse on teinud muljetavaldava arenguhüppe ja võib põhjusega rääkida edulugusid, peab jätkuvalt alarahastatud sisekaitse tegema kohati lausa heroilisi pingutusi säilitamaks seniseidki võimeid, rääkimata uute väljaarendamisest.

Selline olukord on ilmselgelt jätkusuutmatu ning seab kriisiolukorras põhiseadusliku korra tagamise, sealhulgas elanikkonnakaitse ning ühiskonna toimimise, suure ja tõsise küsimärgi alla. Mis omakorda tähendab otsest ohtu nii Eesti kriisivalmidusele kui ka kogu laiapindse riigikaitse strateegia toimivusele.

Kõigist neist ohtudest on nii valdkonna ametiühingud kui ka eksperdid rääkinud juba aastaid. Paraku on poliitikute reageering osutunud siiani kahetsusväärselt – või lausa ohtlikult – loiuks. Eelneva foonil ei saanud tulla kellelegi üllatusena, kui tänavu 5. augustil tõdesid ka Päästeameti, Politsei- ja Piirivalveameti ning Kaitsepolitsei juhid: sisejulgeoleku rahastus on krooniliselt ebapiisav.

PPA peadirektor Egert Belitšev sõnastas karmi reaalsuse otsesõnu: „Oleme olukorras, kus vahendeid on selleks, et maksta ära selle aasta arved. Ei ole raha, et teha vajalikke arendusi.“ Sarnased mured pitsitavad ka Päästeametit ja abivajajate esimeseks päästerõngaks olevat Häirekeskust. Lisaks on Päästeametil tervelt kolmandik komandodest alamehitatud.

𝐒𝐢𝐬𝐞𝐤𝐚𝐢𝐭𝐬𝐞 𝐯𝐚𝐣𝐚𝐛 𝐩ü𝐬𝐢𝐫𝐚𝐡𝐚𝐬𝐭𝐮𝐬𝐭, 𝐬𝐢𝐬𝐞𝐤𝐚𝐢𝐭𝐬𝐣𝐚𝐝 õ𝐢𝐠𝐥𝐚𝐬𝐭 𝐣𝐚 𝐯ää𝐫𝐢𝐤𝐚𝐭 𝐩𝐚𝐥𝐤𝐚

Nende valupunktide – nii pooltühjade päästekomandode kui ka seisakus arenduste – juurpõhjus peitub rahastussüsteemide erinevuses. Erinevalt kaitseväest, millele tagab stabiilsuse kindel protsent sisemajanduse koguproduktist (SKP), on sisekaitse jäetud ebapiisava, n-ö „projektipõhise“ rahastuse meelevalda. Paraku ei ole kriisid projektipõhised. Ei tohi unustada, et sisekaitse on laiapindse riigikaitse lahutamatu osa ja võrdväärne tugisammas. Ka see valdkond vajab pikaajalist, kindlat ja poliitilistest tõmbetuultest sõltumatut rahastusmudelit, mis võimaldaks mittesõjalist riigikaitset arendada sünkroonis ja tasakaalus sõjalise poolega.

Selline mudel pole luksus, vaid elementaarne vajadus. Riigikaitse strateegia ei teostu paberil, vaid reaalses elus, kus vajaliku võimekuse tagavad stabiilselt rahastatud väljaõpe ja nüüdisaegne varustus, kuid eelkõige motiveeritud personal. Me võime osta kõige moodsamaid päästeautosid või droonitõrjetehnikat, kuid masinad ei reageeri väljakutsetele ise – päästavad, kaitsevad ja aitavad ikka inimesed. Ja just inimesed on igas suures kriisis kõige kriitilisem ning kõige kiiremini ammenduv ressurss. Kui me ei väärtusta sisekaitsjate tööd õiglase ja konkurentsivõimelise palgaga juba täna, on homme hilja avastada, et kriisi puhkedes on eesliin hõre või lausa tühi.

𝐒𝐢𝐬𝐞𝐤𝐚𝐢𝐭𝐬𝐣𝐚 𝐦𝐢𝐢𝐧𝐢𝐦𝐮𝐦𝐩𝐚𝐥𝐤 𝐩𝐞𝐚𝐤𝐬 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐚 𝐯ä𝐡𝐞𝐦𝐚𝐥𝐭 𝟏,𝟐-𝐤𝐨𝐫𝐝𝐧𝐞 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐤𝐞𝐬𝐤𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐩𝐚𝐥𝐤, mille saavutamiseks on vaja veidi üle 90 miljoni euro lisaraha. Kuigi nimetatud summa võib esmapilgul tunduda suur, jääb see tegelikult alla kümne protsendi mahust, mille investeerime sõjalisse riigikaitsesse. Selline panus on enam kui õigustatud, kui mõelda kohustustele ja vastutusele, mis on sisekaitsjatele viimastel aastatel lisandunud.

𝐓𝐮𝐫𝐯𝐚𝐭𝐮𝐧𝐝𝐞 𝐩𝐚𝐤𝐤𝐮𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐩𝐞𝐚𝐛 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐚 𝐫𝐢𝐢𝐠𝐢 𝐩õ𝐡𝐢𝐯ää𝐫𝐭𝐮𝐬

Turvatunne ei ole „pehme väärtus“ ega „mugavusteenus“. See on eksistentsiaalne küsimus ja kaitsetahte nurgakivi. Inimene, kes ei tunne end kaitstuna oma igapäevaelus, ei suuda üles näidata kõrget kaitsetahet – ükskõik kui palju me sõjalisse riigikaitsesse ka ei investeeriks.

Tugeva sisekaitseta on Eesti laiapindne riigikaitse suures osas vaid illusioon: isegi kõige võimekam õhutõrje ei suuda tõrjuda kõiki rünnakuid ning varjumiskohad on vaid osa lahendusest. Droon või rakett ei küsi, keda ja kus ta tabab – pärast tabamust on vältimatult vaja kiiret, professionaalset ja tõhusat abi. Riigikaitse on nagu kett, mis on täpselt nii tugev, kui on selle nõrgim lüli. Praegu on selleks sisekaitse ja eeskätt selle inimesed.

Turvatunne on tugeva riigi vundament ja inimese põhivajadus. Kui me tahame, et Eesti inimesed oleksid valmis oma riiki kaitsma, peame kõigepealt tagama, et riik kaitseb neid. On ühiskondlikult lubamatu, et sisekaitsjad, kes meile oma elu ja tervisega riskides kriisides appi tõttavad, on jäetud palgavaesusesse. Sest motiveeritud ja väärikalt tasustatud sisekaitse on meie riigikaitse esimene eelpost.

Eelneva foonil kõlab lausa oraakellikult Soome marssal Carl Gustaf Emil Mannerheimi hoiatus: „Enne kui kaitsele ohverdatakse suuri summasid, tuleb rahvale luua selline elatustase, mida ta tahab kaitsta.“

Täna on viimane aeg seda tõde ka Eestis kuulda võtta.

Allikas: https://www.facebook.com/