Psühholoog oma läbipõlemisest: tänaseks olen suutnud hoo maha pidurdada

"Suurim saavutus igal aastal oligi see, et kõik olid elus ja minust nad kõik ellu ka jäid. Kui me räägime koolist, kus on üle 1000 õpilase, siis see on väga suur saavutus," ütles 20-aastase kogemusega laste- ja noortepsühholoog Kristi Raava, kes aitas 15 aastat Tallinna 32. keskkooli lapsi.

Raavat aitas tema töös ka labrador Rosin, esimene psühholoogi teraapiakoer Eestis, kes assisteeris Raavat 11 aastat. Koostöö lõppes läinud kevadel, kui Rosin 15-aastasena suri. "Tegime koos tohutult palju asju, tutvustasime seda valdkonda Eestis."

Täna on tema abiterapeutideks teised karvased ja sulelised, kellest mõned on ära õppinud suisa trikkide tegemise.

Raava ise on juba aastakümneid tõsiste vaimse tervise muredega maadelnud. "Kui sa oled nagu orav rattas ja kogu aeg kohustuste keerises, pole sul aegagi mõelda, mida sa ise vajad," tõdes Raava.

Psühholoogi sõnul on tal elu jooksul olnud kõik häired, mis ühel normaalintellektiga inimesel olla saavad, alates stressist ja anoreksiast raske depressioonini.

"Esimene keeruline hetk oli siis, kui minu lapsepõlvesõbranna ema sooritas suitsiidi. Olin kümneaastane ja esimest korda läks päike pilve taha, maailm muutus tumedamaks kohaks. Kui sisemaailmas on tühjus, hakatakse välismaailmaga seda kompenseerima. Tegin paastukuuri ja ju siis minu organism lihtsalt reageeris nii kiirelt, et kaalulangus toimus hästi ruttu. Ma olen väga tänulik oma emale, kes mind tol ajal günekoloogi juurde viis ja kes ütles mulle, et kui tahan kunagi lapsi saada, siis tuleb nüüd sööma hakata," meenutas Raava.

Keeruline aeg Raava elus oli ka siis, kui tema vanemad lahutasid. "Noore inimese elus läheb turvalisus kaduma. See viis mind ühel hetkel depressioonini. Üksinduse tunne, mis sind valdab, on ikkagi nii suur ja hästi palju oli kurbust kuni selleni, et olin igapäevaselt suitsidiaalsete mõtetega."

Raava oli siis juba abielus ja pisipoja ema, kui ühel hetkel oli valu nii suur, et ta helistas kriisiabikeskusesse. "Esimestest vestlustest oli nii palju abi, et sealt sain ka idee oma tulevaseks elukutseks," meenutas psühholoog. "Sain aru, kui oluline on kuulamine."

Kõigele lisaks tekkisid tal ka ärevushäired. Hävitavalt mõjus Raava vaimsele tervisele ka see, et tema abikaasa pidas kohtuvaidlust. "Kui see laienes minu tegemistele ja ka minu laste elule, siis seda oli raske taluda, see tundus nii ebaõiglane."

Raava loobus koolipsühholoogi tööst ning avas loodus- ja loomateraapiakeskuse, mis andis talle uue hingamise. "Sel hetkel, kui sa oled kliendiga, sa unustad kõik muu ära. See on pakkunud mulle lõdvestust."

Paraku ei võta ta ka seal enam patsiente vastu, sest tunnistas endale viimaks oma läbipõlemist. "Väga keeruline oli see, kui keskendumine kadus. Sa lihtsalt ei halda ennast enam ära."

"Erialane lein on omaette väljakutse. Sa pead lahti laskma ühest oma identiteedi osast. Aasta hiljem võin öelda, et sel on ka oma võlu. Sa saad aru, kui palju rolle on sulle peale pandud."

Tänaseks on Raava abi saanud sellest, et teeb nüüd ise kõiki neid harjutusi, mida ta aastate jooksul on oma klientidele andnud. "See töötab. Mina olen tänaseks päevaks suutnud hoo maha pidurdada."

Allikas: https://eeter.err.ee/