Psühhiaater: läbipõlemise esimene samm on teiste eluvaldkondade ohverdamine töö nimel
31.08.2026
Puhkuste järel tööle naastes võib töötempo kiiresti taastuda. Psühhiaater Ove Liis Mahhov soovitab läbipõemise vältimiseks jälgida, kas töö hakkab muu elu arvelt liiga suurt rolli mängima.
Läbipõlemisega võidelnud Elisa Avik töötab televisiooni- ja meediavaldkonnas, kus töötempo võib olla kõrge. Ta rääkis, et tema puhul ei tekkinud probleem sellest, et ta poleks suutnud pingele vastu pidada, vaid pigem oli tal tugev soov saavutada võimalikult palju ja olla pidevalt produktiivne.
"See tuleb kuskilt enda seest sügavamalt, aga sa ei saa sellest kohe aru," nentis ta "R2 päevas".
Aviku sõnul hakkas selline suhtumine kujunema juba ülikooliajal. Aastatega kasvas surve iseendale ning töö hakkas järjest rohkem ruumi võtma. "Sa oled ise perfektsionistlik, sa tahad ise panustada, pingutada, väärtust luua, ükskõik mis hinnaga."
Kui Aavik 2020. aastal telesaateid tootma hakkas, võttis ta enda kanda suure osa töödest. Ta korraldas võtteid, monteeris, tegeles lepingutega ja otsis rahastust.
"Ma tegin üsna palju ise. Mitte, et keegi oleks öelnud, et ära koosta hästi suurt tiimi. Ma lihtsalt ei teinud seda. Ma olen väga kõrge töövõimega ja ma ei näinud, et see on probleem," kirjeldas ta.
Selle töökorralduse üks esimesi tõsiseid tagajärgi oli une kadumine. Aviku sõnul muutus unetus nii ulatuslikuks, et 2021. aastal ei saanud ta enda hinnangul peaaegu üldse magada.
Psühhiaater Ove Liis Mahhovi sõnul on just teiste eluvaldkondade järkjärguline ohverdamine üks läbipõlemise kujunemise viise. Lisaks tööle vajab inimene ka und, liikumist, häid suhteid ja muid tegevusi.
"Läbipõlemise kõige esimene samm on see, kus võetakse liiga palju tööülesandeid kõigi teiste tükkide arvelt," märkis ta.
Aviku puhul ei piirdunud tagajärjed unega. 2023. aastal oli ta pidevalt haige ning perearsti juures tehtud uuringud näitasid kilpnäärme ülereguleerimist. Ta tõdes, et tagantjärele vaadates oli tema organism andnud juba varem märku, et töökoormus on liiga suur. Samal ajal jätkas ta töötamist.
"Kui sa ei saa enam öösiti magada, siis see on väga suur punane lipp," rõhutas ta.
Mahhov soovitab selliste muutuste märkamiseks ennast regulaarselt hinnata. Tema sõnul võib inimene ise enda muutusi mitte märgata ning seepärast võib abi olla lähedasest, kes näeb olukorda kõrvalt.
Üheks märgiks võib Mahhovi sõnul olla muutunud suhtumine töösse. Näiteks võib tööle minek hakata vastumeelsust tekitama või tööpäevad venida pikaks, kuigi tulemused halvenevad. Samuti tasub tähele panna seda, kui töö hakkab välja tõrjuma tegevusi, mis varem aitasid puhata ja taastuda: sünnipäevad, uni, sport, suhted.
Aavik on viimastel aastatel püüdnud oma varasemat töömustrit lahti mõtestada. Tema sõnul ei piisa ainult sellest, et muuta päevakava. Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, miks on vajadus pidevalt midagi saavutada.
"Kõige olulisem on mõttemustri analüüsimine ja selle muutmine, mis on kaks sammu tagasi ja üks edasi, kaks tagasi, üks edasi. Siis jõuad lõpuks pärale," usub ta.
Mahhovi sõnul aitab enda vajadusi paremini hinnata ka see, kui mõelda läbi, millised väärtused on elus tegelikult olulised. Seejärel saab võrrelda neid oma igapäevaste valikutega.
"Paned kirja ja mõtled, et kui ma võtan oma graafiku ette, kas need asjad, mis ma teen, toetavad päriselt seda inimest, neid eesmärke, kes ma tahan olla ja on minu meelest olulised," õpetas ta.
Seetõttu soovitab Mahhov enne uuele kohustusele jah ütlemist vaadata, mida selle tegemiseks ohvriks tuuakse.
Aviku jaoks on läbipõlemise järel muutunud oluliseks ka puhkamine. Ta ütles, et viimased paar aastat on kulunud suuresti taastumisele ning nüüd oskab ta paremini märgata, mida keha ja vaim vajavad.
Allikas: https://www.err.ee/