ALEKSEI NAUMKIN ⟩ Meil on vaja uusi töökohti, mitte paberil statistikat

24.09.2026

Nüüdseks oleme ära näinud 2026. aasta esimese poole majandustulemused, mille kohaselt läheb elu meie maakonnas aina paremaks. Olen ennegi öelnud, et Ida-Virumaad ei saa hinnata sellesama mõõdupuuga nagu Tallinna. Kui pealinnas räägitakse meile majanduse taastumisest, palgakasvust ja inflatsiooni langusest, siis tahaksin iga kord küsida: aga mis on tavainimese elus tegelikult muutunud?

Keskmine palk on Ida-Virumaal kerkinud 1852 euroni. Hea uudis? Muidugi, ainult et keskmine palk iseenesest ei ütle inimesele midagi selle kohta, kui palju tema elu tegelikult muutunud on. Kui sissetulek kasvab, aga samal ajal kerkivad ka vältimatud kulud, siis ei tunneta inimene seda kasvu. Inflatsioon langes 2 protsendini. Hea uudis? Muidugi, ainult et inflatsiooni langus ei tähenda, et hinnad kauplustes langeksid.

Kummaline lugu. Arvud peaksid justkui rõõmustama, ent meie maakonnas on endiselt riigi kõrgeim töötuse tase ja madalaim elatustase. Paljudel peredel peaaegu puudub rahatagavara, inimesed loevad iga eurot ja elavad palgast palgani, rääkimata pensionäridest ja invaliididest, kes pärast korteri, elektri, toidu, sõidukulude ja ravimite eest tasumist sente loevad.

Elatusmiinimum on Eestis 2026. aastal esimese pereliikme kohta 220 eurot. Teen meie ametnikele ettepaneku kas või mõtteliselt üks kuu selle rahaga ära elada.

Ja seda kõike meie siinse, Ida-Virumaa elu taustal, kus enam kui 80 protsendil elanikest ei ole ettenägematuteks kuludeks piisavalt säästegi. Minu meelest on elatustaseme tegelik näitaja see, kuidas suudab inimene toime tulla ootamatu 1000eurose arvega. Kui ei suuda, siis on tõelisest heaolust veel väga vara rääkida.

Probleemi mittenägemine

Miks on Tallinn poliitiliselt pime ega näe aastast aastasse, milline on meie maakonna elu tegelikult? Mulle tundub vahel, et Eestis eksisteerib kaks majandusreaalsust. Üks neist on see, mida näeme statistikatabelites, kus kasvavad SKP, palgad ja valitsuse populaarsus ning tekivad uued ettevõtted, investeeringud ja töökohad.

Ja siis see teine Eesti, kus elame meie: kus inimene istub õhtul köögilaua taha ning lööb kokku oma palga, kodulaenu või üüri, kommunaalmaksed, toidukulud, autolaenu, ravimid ning peotantsuringile ja ujulas käigule tehtavad kulutused. Ma ei avalda ju saladust, kui ütlen, et nende kahe reaalsuse vahel on suur erinevus.

Ei, ma ei taha väita, et statistika valetab, ent see näitab keskmist temperatuuri kogu haiglas, samas kui töötust ja vaesust tuleb ravida igas konkreetses peres eraldi.

See erinevus on eriti märgatav Ida-Virumaal, kus sissetulekud on palju väiksemad kui Harjumaal, samas kui maksud on kõigil ühesugused. Elatustasemest rääkides ei tohiks käsitleda palka ja maksukoormust eraldi, sest inimene ei saa mitte seda palka, mis on statistikas kirjas − ta saab kätte selle summa, mis pärast maksude mahaarvamist alles jääb. Ja seejärel hakkab uuesti maksma teenuste eest ja arveid tasudes, poes ja tanklas, kus käibemaksumäär on kerkinud 24 protsendini.

Ma saan aru, miks riik seda teeb. Muidugi on meil vaja teha kulutusi riigikaitsele, sotsiaalvaldkonnale, meditsiinile ja haridusele, ent kas riigiaparaat ei lahenda liiga suurt osa oma probleemidest väikese palgaga tavainimeste arvelt? Rikas inimene võib oma ostud edasi lükata, kulutusi vähendada või sääste kasutada, 1000-1500 eurot teenival inimesel aga sellist võimalust ei ole. Tema maksab kõige vajaliku eest siin ja praegu.

Muidugi võib öelda, et vaeste ja lasterikaste perede jaoks on olemas toetuste süsteem, ent Ida-Virumaal ei saa lihtsalt toetusi jagada − nii see ei tööta. Seetõttu leian, et meie peamine ülesanne ei peaks olema mitte suurendada sotsiaaltoetuste hulka, vaid kasvatada hästi tasustatud töökohtade arvu maakonnas.

Sissetulekud kasvavad juba 2027. aastal

Olen korduvalt tõstatanud Ida-Virumaal vabamajandustsooni loomise küsimuse, kuid mõistnud, et seda ideed võetakse kuulda vaid parlamendi kõnetoolist. Ja see ei oleks järjekordne mõne aasta pikkune toetusprogramm või ilusa nimega projekt mõne eriesindaja juhtimisel, vaid investeeringutele, algavatele tööstusettevõtetele ja uutele tootmistele suunatud reaalsete maksusoodustuste süsteem, mis pakuks ettevõtlusele soodsaid tingimusi nii Eestis kui ka kogu Euroopa Liidus.

See ei ole fantaasia, vaid teiste riikide tegelikkus. Miks mitte ära kasutada Iirimaa majanduskogemust? Maksta ettevõtetele uurimis- ja arendustegevuseks toetusi, mis oleks arvestatavaks stiimuliks idufirmadele ja erainvestoritele.

Samuti vabastada ettevõtted osaliselt kohalikest maksudest ja pakkuda soodustusi iga loodud töökoha eest. Juurutada võiks kapitalikulude kiirendatud mahaarvamise, muu hulgas võimaluse arvata juba esimesel tegevusaastal maha 100 protsenti IT-firma või tööstusettevõtte energiatõhusate seadmete maksumusest.

Nõnda võiks vabamajandustsoon juba 2027. aastal muuta meie regiooni paigaks, kuhu on kasulik tootmine, investeeringud ja töökohad üle tuua. Kõik see lahendaks töötuse probleemi ja suurendaks tootmismahte.

Mida selleks vaja on? Riigi huvi. Minu väljapakutud Ida-Virumaa vabamajandustsooni seadus kaasaks riigi investoriga tehtavasse töösse: projekti saatmine, sobiva asukoha valimine, taristu, tööjõu ja rahastuse leidmine.

Minu arvates oleks täiesti põhjendatud, et riik jagaks alustavate ettevõtete mõningaid riske, juhul kui need ettevõtted tagavad maakonna elanike massilise tööhõive. Riik võiks olla nii töötajate huvide järgimise kui ka ettevõtete endi finantsasutuste ees võetud kohustuste täitmise garant.

Inimeste sissetulekud on majanduse mootor

Nagu ikka, tekib küsimus, kust peaks riik selle kõige jaoks raha leidma. Minu arvates oleks ammu aeg vabastada lasterikkad vanemad tulumaksu maksmisest − see tooks positiivse efekti nii peredele kui ka kogu maakonna majandusele.

Praegu läheb osa inimese teenitud palgast tulumaksuna riigile. Tööandjale on see osa tööjõukuludest. Kui see maks lasterikaste vanemate puhul kaotada, jääks osa varem majandusest välja liikunud rahast perede käsutusse.

Seejuures muutuks lasterikka vanema palkamine tööandjale kasulikumaks, kuna sellise töötaja puhul tööjõukulud vähenevad. See annaks ettevõtjale võimaluse suunata säästetud raha oma ettevõtte arendamisse, palkade tõstmisesse või lisatöötajate palkamisse.

Samal ajal jääks raha pere-eelarvesse alles. Kolme või enama lapsega pere kulutab märkimisväärse osa oma sissetulekust toidule, riietele, lastekaupadele, teenustele ja haridusele. See tähendab, et lisaraha jõuab tagasi kohalike kaupluste ja ettevõteteni. Tekib lihtne majandusring, kus maksukoormuse vähendamine annab tööandjale rohkem võimalusi, loob rohkem töökohti, suurendab perede sissetulekuid, kasvatab ostude mahtu ja suurendab nõudlust. Suurendades maakonnas nõudlust, stimuleerime ettevõtteid tootma rohkem kaupu ja osutama rohkem teenuseid ning seega ka inimesi tööle palkama.

Vabamajandustsooni idee ei tähenda lihtsalt töötavatelt inimestelt raha äravõtmist ja ümberjagamist, vaid osa raha jätmist neile, kes loovad töökohti, kasvatavad lapsi ja toetavad päevast päeva tarbimisnõudlust. Rohkem töötavaid vanemaid, rohkem raha peredele, rohkem tellimusi ettevõtetele − ja lõpptulemusena tugevam maakonna majandus.

Samuti on praeguseks küpsenud vajadus oluliselt suurendada hasartmängumaksu, maksustada monopoolsete ettevõtete ülikasumeid ning pankade kasumeid. Siis saaks ka riik rikkamaks, eelarvesse laekuks rohkem maksutulu ning SKP võiks märkimisväärselt kasvada.

Kuid peamine on see, et sellest võidaks tavainimene. Sest mis majanduskasvust ja statistika paranemisest me rääkida saame, kui Ida-Virumaa inimene kardab pärast palgapäeva endiselt ootamatut arvet saada, loeb iga eurot ning peab valima toidu ja ravimite vahel.

Allikas: https://pohjarannik.postimees.ee/