Tööõnnetusest tasub rääkida

Tööinspektsiooni järelevalve osakonna tööõnnetuste rakkerühma juhtiv tööinspektor-uurija Janika Rõõmus ütleb, et tänavune statistika annab ettevaatlikku põhjust optimismiks. „Statistika näitab küll üldist suunda ja tööõnnetuste trende, näiteks millistes tööstusharudes või milliste tööde juures on oht suurem, kuid see ei anna veel täielikku pilti ohutuse tegelikust tasemest ettevõtetes. Seda saab teada alles siis, kui igas ettevõttes on tööõnnetuste uurimine loomulik osa igapäevasest tööst ja riskijuhtimisest – siis saab statistika taga olevat infot tegelikult tööohutuse parandamiseks rakendada,“ ütleb Rõõmus.

Iga juhtum on uurimist väärt

„Ükskõik kui väike vigastus ka ei oleks – sinikas, marrastus, väiksem lõikehaav –, tööandjal on kohustus juhtunut uurida,“ rõhutab Rõõmus. Soovitused, mida jälgida tööõnnetuste uurimisel, on järgmised.

• Uurimine algab sündmuskoha ülevaatusega – oluline on teha sündmuskohast fotod, et fikseerida asjaolud. 
• Samuti tuleb dokumenteerida kannatanu seletused ja küsitleda pealtnägijaid, et mõista, mis täpselt juhtus ja miks. 
• Seejärel analüüsitakse dokumente – eeskätt riskianalüüsi, ohutusjuhendeid ja väljaõppe tõendeid, et mõista, kas ohtude ennetamiseks oli vajalik tehtud. 

„Ja siis saabub hetk, mil ettevõte peab end ausalt peeglist vaatama. Kas ohud olid hinnatud? Kas töötaja sai korraliku juhendamise? Kas töövahendil olid kõik nõutud kaitseseadmed?“ loetleb Rõõmus. Kõik need küsimused aitavad mõista, kus on puudujäägid, ja astuda sammud, mis vähendavad õnnetuste riski tulevikus.

Kindlasti tasub põhjalikumalt pöörata tähelepanu just töövahendite ohutusele – eriti vanematele masinatele ja seadmetele, mis on väga töökindlad, kuid ei pruugi vastata kehtivatele nõuetele. „Vanemad töövahendid tuleb viia vastavusse tänaste ohutusstandarditega. Paraku on palju juhtumeid, kus vajalik kaitsemehhanism on teadlikult eemaldatud või puudub hädaseiskamislüliti – just seal see oht varitseb,“ märgib Rõõmus.

Tööandjal on uurimise läbiviimiseks kümme tööpäeva. Kui uurimise tulemusel jõutakse järeldusele, et tegemist oli tööõnnetusega, tuleb juhul, kui tööõnnetuse tagajärg on ajutine töövõimetus või surm, esitada Tööinspektsioonile tööõnnetuse raport. Kui aga uurimise käigus selgub, et juhtum ei vasta tööõnnetuse tunnustele, koostatakse ja esitatakse vabas vormis akt, milles tuleb selgelt ja sisuliselt põhjendada, miks juhtumit ei käsitleta tööõnnetusena. Mõlemad dokumendid saab esitada Tööinspektsiooni iseteeninduses. 

Kindlasti tuleb meeles pidada, et kui juhtub õnnetus ja töötajale määratakse töövõimetusleht, siis teavitab arst juhtunust Tööinspektsiooni.

Uurima peaks ka peaaegu juhtunud õnnetusi

Tööandjal tasub tähelepanu pöörata ka olukordadele, kus õnnetus jäi napilt juhtumata. Inglise keeles öeldakse selle kohta near miss, eesti keeles „napikas“. „See on tegelikult nagu kingitus – oht oli olemas, aga tagajärge seekord ei olnud. Kui olukorda analüüsida ja õigeaegselt parandada, võib järgmine õnnetus jääda olemata,“ ütleb Rõõmus.

„Napikatest“ ei pea Tööinspektsioonile teatama, kuid ettevõttes tuleb need fikseerida, läbi rääkida ja lahendada. See tähendab, et kogutakse informatsiooni, hinnatakse, mis oleks võinud juhtuda, ning määratakse kindlaks, kuidas riski vähendada – kas täiendada juhendit, kohandada töövõtteid, kasutada isikukaitsevahendeid ja lisada kaitsetõkiseid või korraldada ümber töölõike. 

Kui kannatanu pääses kergelt, tegemist oligi „napikaga“ ja töötaja saab tööga jätkata, jääb uurimine ettevõtte siseasjaks. „Loogika on täpselt sama – tuleb otsida juhtumi algpõhjust, mitte süüdlast,“ rõhutab Janika Rõõmus. „Oluline on oht tuvastada ja see kõrvaldada. Kui täna juhtus muljumine, võib keegi homme sõrmest ilma jääda. Juhul kui õppetundi ei võeta tõsiselt, jääb oht püsima.“

Usalduslik õhkkond viib ohutuma töökeskkonnani

Et inimesed julgeksid riskidest märku anda, peab töökohas valitsema avatud ja usalduslik õhkkond. „Töötaja näeb keskkonda kõige lähemalt ja märkab ohtu esimesena. Kui tal on julgust sellest rääkida, saab tööandja sekkuda ja teha muudatused enne, kui päris õnnetus juhtub,“ selgitab Rõõmus. „Seda hoiakut kujundab ettevõtte juht. Kui juhid ise järgivad reegleid, märkavad kitsaskohti ja arutlevad, kuidas töökeskkonda paremaks muuta, siis tunnevad töötajad, et nendelt oodatakse sama. Kui aga töökohas levib arusaam, et meil õnnetusi ei juhtu, siis tekib vaikus, mis ei paranda ühtki riski.“

Millal sekkub Tööinspektsioon?

Igat õnnetust tuleb uurida ja see on eeskätt tööandja kohustus. Tööinspektsioon võib algatada oma uurimise näiteks siis, kui tööõnnetuse tagajärg on raske või traagiline. Samuti võib asutus sekkuda, kui tööandja esitatud uurimise lõppdokumendis jäävad küsimused õhku või kui pooled ei jõua kokkuleppele, kas tegu oli tööõnnetusega. 

Mõnikord on piir tööõnnetuse ja olmetrauma vahel väga õrn ning palju sõltub konkreetsetest asjaoludest. Näiteks ei loeta üldjuhul kodu ja töö vahel juhtunud liiklusavariid tööõnnetuseks, kuid kui töötaja alustab kokkuleppel tööülesannet juba kodust ametiautoga ja satub teel avariisse, võib seda sellena käsitleda. Sama loogika kehtib olukorras, kus töötaja saab vigastuse teises organisatsioonis koosolekul viibides – uurimise viib läbi tema enda tööandja, kaasates võõrustaja, kes peab oma majas ohu kõrvaldama.

Kodukontori puhul hinnatakse samuti konteksti. Kui töötaja libiseb tööajal köögis kohvi tooma minnes, võib seda pidada tööõnnetuseks. Kui ta aga kukub samas köögis perele lõunat tehes, on tegu juba olmetraumaga.

On ka juhtumeid, kus tööandja ruumides saadud vigastus ei lähe arvesse tööõnnetusena. Näiteks läks töötaja lõunapausi ajal riietusruumi, et huuli värvida. Huulepulk kukkus kappide vahele ja seda haarates lõi naine varba tugevalt vastu pinki ja varbaluu murdus. Kuigi õnnetus juhtus tööandja ruumides, ei olnud see seotud tööülesannete täitmisega ning tööõnnetusena seda ei käsitletud.

Veelgi kurioossem näide pärineb ettevõttest, kus töötaja tõi kodust tööle kemikaalid ja otsustas neid vaheajal omal käel katsetada. Katse lõppes plahvatusega. Kuna tegevus ei olnud seotud tööandja juhiste ega tööülesannetega, ei käsitletud seda tööõnnetusena. 

„Tööinspektsiooni soov on aru saada, kas ettevõttesisene uurimine oli sisuline ja kas töökeskkond saab pärast juhtunut turvalisemaks,“ ütleb Rõõmus. Kõige sagedasem viga, mida näeme, on see, et süü lükatakse automaatselt töötajale. Uurimise tulemusi stiilis „töötaja toppis käe masinasse“ ei saa lugeda ammendavaks. Kui kaitseekraan oli puudu või blokeering puudus, on tegemist tööohutuse puudujäägiga. Tööandja peab parandama töökeskkonda, mitte süüdistama töötajaid. Kõrge töökultuuriga ettevõtted eristuvad selle poolest, et otsivad alati vastust küsimusele „Mida me sellest õppisime?“.

Tööõnnetuste peitmise taga on eelarvamused ja hirm

Kahjuks vormistatakse osa tööõnnetusi teadlikult olmetraumadena. „Kiirabi võib isegi näha, et inimene on ehitusobjektil või tööriietes, kuid juhtunu registreerimisel lähtutakse ikkagi sellest, mida patsient arstile ütleb. Kui töötaja ei ütle, et viga on saadud tööülesandeid täites, ei pruugi teade Tööinspektsioonini üldse jõuda,“ selgitab Rõõmus.

Uurijate kogemuse järgi on tööõnnetuse varjamise põhjuseks nii tööandja kui ka töötaja teadmatus, mõnikord ka kolmandatest riikidest pärit töötajate keele- ja infolüngad ning kahjuks ka töötajate ärakasutamine. 

„Hirmul on mitu nägu. Töötaja kardab, et kui ta registreerib tööõnnetuse, lastakse ta töölt lahti. Tööandja peas elab müüt, et teda pannakse vangi või tuleb suur trahv. Tegelikult on Tööinspektsiooni eesmärk hoopis teine – mõista, miks õnnetus juhtus ja veenduda selles, et tööandja on rakendanud meetmeid, et sarnane olukord ei korduks,“ rõhutab Rõõmus. 

Vaikimine võib töötaja jätta kehva olukorda

Levinud on ka tööandja ja töötaja vahelised kokkulepped tööõnnetuste varjamiseks. „Kannatanud tunnistavad vahel, et varjasid tööõnnetust vastutulekust tööandjale. Mõnikord pakub tööandja töötajale vastutasuks ravikulude katmist ja palga hüvitamist. Aga praktika näitab, tööandjad ei pea alati kokkulepetest kinni ning tihtipeale jääb töötaja tühjade kätega. Teatavasti kehtib suuline kokkulepe täpselt seni, kuni see enam ei kehti,“ hoiatab ta.

„Ma saan inimeste hirmudest ja motiividest aru, kuid tihtipeale jõuabki töötaja meie juurde alles siis, kui jäi oma muredega üksi. Kahjuks on aja möödudes tegelikke asjaolusid selgitada üpris raske,“ kirjeldab Rõõmus. „Hiljem saab küll tööõnnetuse tagantjärele vormistada, kuid praktika näitab, et vaikimine teeb asja kallimaks, pikemaks ja tihti ka valusamaks.“

Mida hüvitatakse?

Tööõnnetuse puhul peab tööandja hüvitama töötajale tervisekahjustuse mõistlikud ravikulud, vigastatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju ja sissetulekute vähenemisest tuleneva kahju. Lisaks saamatajäänud sissetuleku hüvitamisele tuleb tööandjal hüvitada kannatanule töövigastusest tingitud lisakulutused, nagu näiteks proteesid ja abivahendid, retseptiravimid, kulutused taastusravile, sõidukulud raviasutusse ja kannatanu hooldamiskulud.

Kui juhtumit tööõnnetusena ei registreerita, siis on tegemist tavapärase haiguslehega ja hüvitis on väiksem. Haigestumise esimese kolme päeva eest hüvitist ei maksta ja tööandja maksab hüvitist haigestumise 4.–8. päevani.