Tuleviku tööstus vajab uusi oskusi ja enesetäiendamist

Tekst: Angela Rääk

Ehitusinseneri ja Tallinna Tehnikakõrgkooli ehitusinstituudi juhtivlektori Anneli Ramjala sõnul liigub ehituse valdkond aina hoogsamalt digitaliseerimise suunas. „Mõned põhitõed siiski jäävad, näiteks asjad tuleb ise ehitusplatsil paika panna ja seal ei saa tehisaru appi tulla. Küll aga aitab tehisaru planeerimisprotsessi kiirendada. Selleks tuleb enne programmide kasutamist natuke käsitsi joonestada. Kui tehisaru annab vastuse, on vaja teada, kas suurusjärk on õige ja seda võib usaldada. Selle tunnetuse peab insener saama koolist,“ sõnab Ramjalg.

Tööstus ja tootmine loob ekspordiväärtust ja toob riiki raha sisse. Plastiettevõtte Neular juht Ilo Rannu leiab, et tulevikutööstus on kindlasti seotud ringmajandusega – ei ole nii energiamahukas, kuid automatiseerituse tase on kõrge. „Aina rohkem vaadatakse kogu toote elukaart ja kulgu just ringmajanduse põhimõttel. Aina olulisem on tootmine, mis ei tekita jäätmeid, vaid kasutab kõik ära.“

TalTechi Inseneriakadeemia arendusjuht Triin Ploompuu arvates on täna veel vara öelda, kuidas tehisaru mingeid distsipliine mõjutama hakkab, aga selge on, et hakkab. „Väga raske on prognoosida, milliseid inimesi on kümne aasta pärast tööstuses vaja, sest meid võivad ootamatult mõjutada uued megatrendid digitaliseerimises, tehisaru arengus või robotiseerimises.“

Rannu usub, et just plastitööstuse tulevik on helge, sest ühiskond ei suuda enam toimida ilma plastita. „Plast leiutati üle 200 aasta tagasi, massiliselt hakati seda kasutama II maailmasõja ajal ja järel. Avastati, et plast on kergesti vormitav ja selle tootmisel jäägid peaaegu puuduvad. Plasti kõige suurem eelis ja ka probleem on see, et ta ei lagune. Ma ei tea, kuhu me ühiskonnana liigume, aga sellise elatustaseme hoidmisel ei saa plast lihtsalt kaduda, sest alternatiivi hetkel ei ole.“

Tööstus vajab uusi oskusi

Inseneride puudusest Eestis räägitakse üha enam. „Vajame insenere, kes oskavad kokku panna maailma, kus info hulk on väga suur. Meeletus infotulvas on vaja klaari mõtlemist ja tervikpildi nägemist, et masinaid võimalikult hästi ära kasutada,“ räägib Ramjalg.

Ramjalg usub, et nii-öelda veebimaailmas üles kasvanud noored suudavad näha neid külgi, mida praegused insenerid ei näe. „Tervikuna võidame kõik, kui erinevad põlvkonnad kokku saavad, sest praegu töötavad insenerid lisavad vaate, mida noored ei pruugi näha.“

Ploompuu sõnul peab juba praegu olema tööstusettevõtetes võime juhtida tehnoloogiat ja see on vastava huviga inimestele väga atraktiivne. „Täna on palju võimalusi uut tehnoloogiat kasutades eesmärke saavutada. Noortele pakub huvi mõelda, kuidas midagi süstematiseerida ja paremaks muuta.“

Tehisaru kasutamiseks on vaja osata viipa (prompti) kirjutada ehk peab õppima lühidalt asju edastama. „Olen kogenud, et kui kirjutan üliõpilastele õppeinfosüsteemis teate, siis pean kirjutama seda nagu telegrammi ehk väga lühidalt, sest pika sõnastuse sisust võivad inimesed erinevalt aru saada,“ räägib Ramjalg. „Julgustame noori tehisaru kasutama – näiteks muudab see inseneride jaoks kirjutamisprotsessi lihtsamaks.“

Tehnoloogia ja inimese koostöö – tööohutuse ja edu võti

Ploompuu leiab, et tööstusvaldkondade, tehnoloogia ja tehisaru kiire areng tähendab töötaja jaoks enda konkurentsivõime tõstmist ja hoidmist omandades järjepidevalt uusi oskusi. „Tööpositsioonid muutuvad aina laiahaardelisemaks ja see tähendab pidevat õppimist. Inimesed peaksid panema endale ise ajaraami, mida sel aastal juurde õpivad, et nende lisandväärtus kasvaks. Õppimine peaks muutuma iga päeva osaks ning olema suunatav ja mõõdetav.“

Rannu leiab, et tehisaru arenguga areneb arvatavasti kriitiline küsimisoskus ja analüütiline mõtlemine, sest alati ei saa uskuda vastuseid, mida tehisaru annab.

„Neularis nõudsid tootmisliinid varem väga suurt tehnilist väljaõpet. Tehnoloogia arengu tõttu on nüüd liinioperaatorite kvalifikatsiooninõue madalam, aga nad peavad mõistma IT-d. Insenerid seejuures peavad olema nutikamad kui varem. Aja jooksul on eri positsioonidel nõuded oskustele muutunud,“ selgitab ta.

Üks asi, mida tehisaru teha ei saa, on meeskonna kokkupanemine. „Projektijuhid peavad tunnetama, kes on õige lüli tiimis. Insener peab olema ka hea juht ja kui tahta hästi juhtida, tuleb osata suhteid hoida. See oskus on tulevikus kindlasti veel olulisem kui praegu,“ selgitab Ramjalg.

Juhtidele on suur väljakutse, kuidas tehnoloogia ja tiim omavahel koos toimima saada. „Noored võivad olla tehnoloogias väga palju eespool ja hoopis teises olukorras kui need, kes on pikalt tööturul olnud. Juhid peavad mõtlema, kuidas töötajate tugevusi oma tiimis kasutada ja nõrku kohti lahendada, et eesmärgid saaksid täidetud,“ sõnab Ploompuu.

Ploompuu lisab: „Uusi väljakutseid lahendab ikkagi inimene ja tehisaru on abivalmis tööriist, mille kasutamiseks tuleb väga hästi teada distsipliine. Sellest räägiti juba 1970ndate lõpus, et robotid võtavad inimeste töö ära. Meil on aasta 2025 ja endiselt on inimesed need, kes protsesse juhivad.“

Tuleviku tööstus on automatiseeritud

Rannul on unistus teha n-ö pime tehas, kus kõik on ära automatiseeritud. „Suur osa tööstusest on Neularis juba automatiseeritud, välja arvatud kvaliteedikontroll. Kasutame erinevaid plastijäätmeid, mida on tuhandeid erinevaid tüüpe ja see teeb kvaliteedikontrolli automatiseerimise keeruliseks. Peaksime hakkama oma tootmisprotsessis midagi muutma. Näiteks tuleks hakata plasti pesema, mida me praegu ei tee. Pesemise käigus läheks põletamisele tänasest materjalivoost umbes 25–30%, sest see ei oleks tootmiseks piisavalt kvaliteetne. Siis saaksime kvaliteedikontrolli täiesti ära automatiseerida. Meie jaoks on aga eesmärk kasutada kogu materjali ja toota jäätmevabalt. Täna tekib meil jäätmeid alla 1%.“

Automatiseerimise näiteid on ka ülikoolidel. Tallinna Tehnikakõrgkoolil on uus 3D-printimise labor. „3D-betoonprinter on robotkäsi, millega prinditakse ühte mustrit, mis valmib mingiks elemendiks ja mida saab omavahel hiljem ühendada. Esimene betoonist prinditud ehitis, mis meil koolis tehti, on traktorikuur. Koostöös Tallinna Ehituskooli õpilastega valmis ka prinditud elementidest maakelder. See on kindlasti tuleviku teema,“ sõnab Ramjalg.

Automatiseerimine teeb töö ohutumaks

Lisaks tootmisprotsessi lihtsustamisele aitab automatiseerimine tööstuse valdkonda ohutumaks muuta. Ploompuu arvab, et uus põlvkond hindab üha rohkem ohutut töökeskkonda. „Noortele on väga oluline oma tervise eest hoolt kanda ja töökeskkonna ohutus on tähtis.“

„Tööohutus tahab pidevat meeldetuletust ja äratust. Tuleb endalt küsida – kas ikka teen kõik endast oleneva, kas olen riskidega tegelenud ja need enda jaoks lahti mõtestanud. Tööohutus peaks olema normaalne elu osa, ükskõik mis valdkonnas töötatakse,“ sõnab Ploompuu.

Tallinna Tehnikakõrgkoolis on juba esimesel kursusel tööohutust käsitlev aine õppekavas ja erinevate õppeainete osana lisandub tööohutuse teemat aina rohkem. „Tööohutus on number üks ja siis tulevad muud asjad. Kahjuks kõik üliõpilased algul ei mõista seda, et päris elus on ainult üks elu, mitte kolm nagu arvutimängus. Me saame nende mõtteviisi koolis suunata, aga arusaamine peab igal ühel endal tekkima. Ohutunnetus kasvab ajaga,“ räägib Ramjalg.

Rannu kirg on tööstus ja selles valdkonnas on ta pikalt töötanud. „Kunagi metallitööstuses töötades nägin, et umbes 80% tööõnnetustest juhtus inimestega, kes olid pikaajaliselt selles sektoris olnud ja teinud samu tööülesandeid. Uued töötajad on küll ettevaatlikumad, kuid oskamatusest juhtub umbes 20% õnnetustest just värskelt sektorisse sisenenud töötajatega.“

Kas automatiseerimine toob kaasa uusi riske tööohutuses?

Kuigi tehnoloogia võtab üle ohtlikumad tööprotsessid, jääb ohutuse keskmesse ikkagi inimene. Inimeste teadlikkus, harjumused ja käitumine määravad paljuski, kui ohutu töökeskkond tegelikult on.

„Kuna palju on automatiseeritud, ei ole tööõnnetusi enam nii palju. Kui robot töötab, siis üldjuhul ei ole sinna juurde vaja minna. Seega tootmises selliseid õnnetusi enam ei juhtu nagu varem, kui kasutati manuaalseid tööpinke. Samal ajal tuleb juurde õnnetusi, mille peale ise ei tule. Inimesed on andekad ja võivad leida viisi, kuidas teha ei tohi, kuigi masinate kasutamine on muudetud turvalisemaks ja juhised on tihtipeale masinate peal siltidel.

Õnnetusi juhtub, kui minnakse näiteks töötava masina juurde midagi katsuma. Plasti sulatatakse 200 kraadi juures ja võib juhtuda, et keegi läheb kogemata millelegi kuumale vastu. Kõige enam juhtub õnnetusi tõstukitel ja tõstevahenditel, kus võib käsi või mõni muu jäse aluse alla või tõstuki vahele jääda,“ lisab Rannu.

Igale seadmele ja tootmisliinile on Neularis olemas ohutusjuhend. Samuti on juhendid, kuidas ettevõttes ohutult ringi liikuda. „Juhenditest tegelikult ei piisa, sest inimesed ei pruugi lugedes kõike omandada, eriti kui kaustad on paksud. Meil ei tööta keegi üksinda, alati antakse uuele töötajale mentor kõrvale. Meil ei ole ka selliseid ametikohti, mida saaks otseselt koolis õppida. Seega kui võtame uue inimese tööle, siis ta liigub alati kolleegiga koos, talle tehakse väljaõpe ja räägitakse, mis on riskid,“ selgitab Rannu.

Ramjalg unistab, et tulevikus tuleb lahendus, kus saad võtta platsile kaasa GoPro kaamera, mis pildistab üles ning annab märku, kust on midagi puudu. „Näiteks redel ei ulatu seinast üle nii palju kui vaja või on näiteks liftišahtilt piirdelaud puudu. Platsimeeskond küll vaatab ehitusel platsi tööohutuse iga nädal üle, aga kui iga päev selle sees olla, siis ei pruugi väikeseid muutusi märgata,“ ütleb Ramjalg.

Ploompuu leiab, et tööohutust tuleb hakata teisiti lahti mõtestama, kui oleme siiani harjunud. „Tööohutus võiks olla seotud riskide juhtimisega ettevõttes. Peale füüsilise tervise on oluliseks muutunud ka vaimne või sotsiaalne tervis ja sellega seotud tööohutus. Aga ka näiteks digitaliseerimisega võivad ettevõttele kaasneda suured küberturvalisuse riskid, juba on näiteid ka rünnakutest Eestis. Ettevõtted peaksid endalt küsima, kas nad on teinud endast kõik oleneva, et kõiki võimalikke riske maandada.“

Automatiseerimine soodustab ümberõppimist

Ploompuu selgitab, et digitaliseerimisega on kasvanud vajadus tehnoloogiajuhtide ja andmeanalüütikute järele, sest seadmetest tulenevaid andmeid on aina rohkem. „Ka seoses rohepöördega on kindlasti tulevikus kujunemas välja uusi ametikohti,“ mõtiskleb ta.

„Näiteks on digitaliseerimisega tekkinud BIMi koordinaatorid ehk inimesed, kes vastutavad projekti projekteerimise ja ehitamise etappidega seotud digitaalsete protsesside eest. Hoonete ehituses on neid ametikohti päris palju, aga nüüd kasvab vajadus ka teedeehituses,“ selgitab Ramjalg.

Kui töö iseloom muutub, muutuvad ka tööülesanded. „Meil on tööstusesse juurde tulnud tehnikuid, kes on ümber õppinud. Me nimetame neid endiselt operaatoriteks, aga nende ülesanded olid varem hoopis teised. Näiteks olid meil kunagi järkajad ehk inimesed, kes saagisid tooteid täpsesse mõõtu, aga täna teevad selle töö ära masinad ja töötajatel on teistsugused ülesanded,“ ütleb Rannu.

„Vajadust inseneride töö, planeerimise ja testimise järele tuleb tulevikus ilmselt juurde. Ma arvan, et lisandub positsioon, mis tegeleb rohkem automaatika ja programmeerimisega. Arvatavasti vajame ka inseneri, kes tegeleb materjalidega, ehk plastitehnoloogi,“ ennustab Rannu.

Kuigi ümberõppimist tuleb palju ette, ei kao Ramjala sõnul inseneride roll kuhugi. „Insenerid on need, kes infotehnoloogiat targalt kasutama peavad. Ühel konverentsil kuulsin ilusat ütlust, et mida mitmekülgsem on ettevõte, seda elujõulisem see on. Sama kehtib ka inseneride kohta. Lisaks tehnoloogia targale kasutamisele tuleb olla ka hea inimeste juht.“

Allikas: https://www.tooelu.ee/