Liina Kersna: meil on valida kassiiri ja tammeistutaja mentaliteedi vahel

Kõrghariduse rahastamisest rääkides peame alustama küsimusest: millist väärtust me ühiskonnana kõrgharidusele omistame? Laias laastus saab välja tuua kaks maailmavaadet.

Üks võimalus on käsitleda kõrgharidust kui isiklikku hüve ehk vahendit, mille abil inimene saavutab parema materiaalse ja vaimse heaolu, ning mille eest võiks ta seetõttu ise tasuda. Või mõistame kõrgharidust pigem ühiskondliku investeeringuna, mis kasvatab Eesti targemaks, tõhusamaks, tervemaks ja demokraatlikumaks. Nende kahe mentaliteedi vahel jookseb selge maailmavaateline piir: kassapidaja tahab saada tulu kätte nüüd ja kohe, tamme istutaja mõtleb aastakümnete peale.

Eesti hariduse arengukava seab eesmärgiks, et aastaks 2035 oleks meie 25–34-aastastest kaasmaalastest kõrgharidusega 45 protsenti. Hetkel on see protsent 43,5, jäädes tublisti alla OECD riikide keskmisele (47,6 protsenti). Taanis on vastav näitaja 49 protsenti, Norras lausa 57 protsenti.

Tööjõuturu uuringud viitavad, et tulevikus läheb meil vaja nii palju rohkem kõrgharidusega töötajaid, et kõrgkoolid peaks lähiaastatel võtma vastu 1000–3000 tudengit rohkem. Hea uudis on see, et kuigi meie rahvastiku arv tervikuna on kahenemistrendis, siis aastatel 2025–2029 kasvab Eestis 18–21-aastaste noorte arv enam kui 10 000 võrra. Seega peame riigina otsima lahendusi, kuidas võrdseid võimalusi tagades juurdepääsu kõrgharidusele suurendada.

Valitsuse eesmärk on arendada kõrgema lisandväärtusega majandust. Selleks vajame üha rohkem kõrgharitud inimesi, ka doktorikraadiga spetsialiste.

Eestis moodustavad doktorikraadiga inimesed praegu vaid ühe protsendi tööealisest elanikkonnast. Riigid, kus majandus on teadus- ja innovatsioonimahukas, on doktorikraadiga inimeste osakaal märksa kõrgem. Šveitsis ligi 4,5 protsenti, Taanis üle kolme protsendi. OECD keskmine on veidi alla kahe protsendi.

Saksamaal kaitstakse igal aastal ligi 28 000 doktorikraadi. Kui teisendada see Eesti mõõtkavasse, tähendaks see meil 400–450 doktorikraadi aastas. Eesti möödunudaastane arv oli 262 ja seda on muutuse loomiseks selgelt liiga vähe.

Eesti avaliku sektori teadusrahastus suhtena sisemajanduse kogutoodangusse (SKP) on üks Euroopa kõrgemaid, meist kõrgem on see vaid Saksamaal ja Taanis. 2023. aastal ulatusid Eesti teadus- ja arenduskulud rekordilise 702 miljoni euroni.

Rõõm on Eestis näha, et ka ettevõtjad panustavad teadus- ja arendustegevusse üha rohkem, nende investeeringud on viimastel aastatel ületanud riigi omi. Erasektori investeeringute osakaal moodustas 1,08 protsenti SKP-st. See on samm õiges suunas, sest teadmispõhise ettevõtluse arenguks vajame üha rohkem kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste.

Kuue aastaga on Eesti ettevõtetes teadus- ja arendustöötajat arv kahekordistunud (4524), kuid kasv peab jätkuma. Riik on küll otsustanud toetada tööandjaid palgakulude osalise kompenseerimisega, ent veelgi olulisem ja mõjusam on kindlustada, et meil oleks piisavalt doktorikraadiga tööjõudu, kelle seast spetsialiste värvata.

Peaminister Kristen Michal tõi riigikogu ees välja, et tehisaru tark rakendamine võiks kasvatada Eesti majanduse lisandväärtust tipphetkel kuni kolm miljardit eurot. Võrdluseks: kogu haridussektori aastased kulud on meil suurusjärgus 2,5 miljardit. Loodetud arenguks vajame aga maailma parimaid tehisaru spetsialiste.

Tartu Ülikooli professor ja Eesti Teaduste Akadeemia asepresident Jaak Vilo on teinud ettepaneku luua riiklik tehisaru doktoriõppe programm. See väärib tõsist kaalumist. Soovides liikuda teadmispõhise majanduse suunas, peame püüdlema vähemalt 500 doktorikraadi kaitsmise poole igal aastal. Jah, lühiajaliselt tähendab see suuremat kulu, kuid pikemas plaanis toob märkimisväärset kasu nii majandusele kui ka ühiskonnale laiemalt.

Põhjamaades on kõrgharidus valdavalt tasuta. Seal suudetakse luua kõrgemat lisandväärtust, hoida paremaid ühiskondlikke näitajaid ning tagada tugevam sotsiaalne sidusus. Mida rohkem on ühiskonnas kõrgharitud inimesi, eriti doktorikraadiga, seda targem on majandus ja rikkam riik. Rikkam selleks, et hoida oma keelt ja kultuuri. Et toetada abivajajaid. Et tagada kvaliteetne haridus ja solidaarne tervishoid.

Lisaks suuremale maksutulule avaldab kõrgharidus mõju ka inimese käitumisele ja elus hakkama saamisele: kõrgharitud inimesed teenivad rohkem, on õpihimulisemad, panustavad oma teadmistega aktiivsemalt ühiskonda ning on ka tervemad. Statistikaameti andmetel elas kõrgharidusega inimene 2023. aastal Eestis 11 aastat kauem kui põhiharidusega inimene. Kõige olulisem on see, et kõrgharidus annab võimaluse vaimseks kasvuks ja sügavamaks eneseteostuseks.

Kas selle eest võiks kasseerida üliõpilastelt aastas 500 eurot, mis tooks nelja aastaga ülikoolidele lisaraha 20 miljonit eurot või hoopis 2700 eurot, mis kasvataks ülikoolide eelarvet ühe aastaga 30 miljonit eurot? Ka sel juhul maksaks valdava osa õppekohe tasust kinni maksumaksja, aga õppijaid juurde see süsteem ei too. Küll aga suurendab omaosalus õppija vastutust ning nõudlikkust hariduse kvaliteedi suhtes.

Viimasel neljal aastal on riik kandnud tammeistutaja mentaliteeti. Pärast pikka paastuperioodi on alates 2022. aastast kõrgharidusse investeeritud ligi 140 miljonit eurot rohkem. Kui ka järgnevatel aastatel suunata igal aastal valdkonda suurusjärgus 30 miljonit eurot lisaks, siis suudaksime hoida kõrghariduse rahastamise jätkusuutlikuna ning õppijatele kättesaadavana.

Kõrgharidusse investeerimine on kasulik nii inimesele kui ka riigile. Rektorite nõukogu tellitud analüüs kinnitas, et iga kõrgharidusse paigutatud euro toob tagasi seitse eurot. See teadmine viib meid tagasi loo algusesse, et küsida, mida me siis ikkagi teeme, kas lähtudes õppija isiklikust kasust kasseerime tasu kõrghariduse eest kohe sisse või kanname mõttes ja meeles rahvapärimusest tuntud tarkust, et kui inimene istutab tamme, elab ta kaua. Kas kasseerime vajamineva lisaraha kokku 2700-eurose õppemaksuna või panustame solidaarselt kõrgharidusse rahastamisse?

Eesti Vabariigi sajandal sünnipäeval istutasid Eesti inimesed 6000 tamme parkidesse, alleedele, saludesse. Kuna tamm kasvab aeglaselt ja elab väga vanaks, seostatakse tamme istutamist just pikaajalise mõjuga. "Kes tamme istutab, mõtleb sajandite peale". Tamme istutaja ei mõtle tänasele kasule, vaid tuleviku tugevusele. Nii peaksime mõtlema ka kõrgharidusse investeerimisel.

Allikas: https://www.err.ee/