Kalle Liivamägi ja Sander Vaikma: valitsus läheb vastuollu EL-i tööpoliitikaga

Sotsiaaldialoog riiklikul tasandil on sattunud Eestis ohtu. Valitsus, mis astus ametisse 2025. aasta märtsis, on ilmselt võtnud seisukoha, et 2019. aastal riigi tasandil taastatud kolmepoolsed kõnelused riigi, tööandjate ja ametiühingute vahel on takistuseks Eesti majanduse arengule.

Töölepingu seaduse muudatused

Valitsuse suhtumise muutumise ilmekas näide on äraspidine suhtumine töölepingu seaduse paranduste eelnõusse, mille puhul valitsus ei arvestanud sotsiaalpartnerite ettepanekuid. Kuigi Eesti Ametiühingute Keskliit (EAKL) osales seaduse eelnõu ettevalmistamisel, saadi oluliselt muudetud lõppvariandist teada alles ajakirjandusest. Algne muudatuste eesmärk oli muuta töösuhteid paindlikumaks, kuid tagada ka töösuhte turvalisus.

Sotsiaalpartnerite vahel lepiti kokku, et paindlikku tööaega saab kohaldada vaid teatud sihtrühmadele (üliõpilased, pensionärid jt) vastavalt kokkuleppele töötajaga.

2024. aasta novembri eelnõu projekt peegeldas sedagi sotsiaalpartnerite seisukohta, et paindliku tööaja lepingut saab rakendada teistegi töötajate puhul, kui selline võimalus on kokku lepitud kollektiivlepingus. Valitsus jättis võimaluse sõlmida paindlikke tööaja kokkuleppeid läbi kollektiivlepingu eelnõu viimasest variandist välja sotsiaalpartnereid sellest teavitamata.

Nii soovib valitsus muuta paindliku tööaja rakendatavaks nii avaliku kui ka erasektori töötajatele, olemata huvitatud kollektiivläbirääkimiste arendamisest ja soodustamisest. Seda olukorras, kus Eestis sõlmitud kollektiivlepingute osakaal on üks Euroopa Liidu madalamaid. EL-i miinimumpalga direktiiv aga vastupidi toetab aluse loomist kollektiivlepingute sõlmimiseks.

Pärast seda, kui õnnestus taastada sotsiaalpartnerite kohtumised valitsuse ja peaministriga mõnel korral aastas olulisemates küsimustes, ütles peaminister Kristen Michal hiljuti, et sellisteks kohtumisteks pole vajadust ja kolmepoolsed kõnelused võiksid jätkuda vaid majandus- ja tööstusministri tasemel.

Majanduse ja töösuhete eest vastutav minister Erkki Keldo on aga arvamusel, et kollektiivlepingud on 19. ja 20. sajandi relikt, mis ei mängi mingit märkimisväärset osa tänapäeva ühiskonnas. Kohtumisel EAKL-i juhatusega rõhutas Keldo seisukohta, et ei soosi avalikus sektoris kollektiivlepingute sõlmimist.

Ei saa välistada, et valitsus kavatseb anda või on juba andnud juhtnööre riigi omanduses olevate ettevõtete juhatustele vältida kollektiivlepingutega mistahes kohustuste võtmist. Mõned Eesti riigile kuuluvad ettevõtted on püüdnud aastaid hiilida kõrvale kollektiivlepingute sõlmimisest.

Arvestades tagasilööke majanduses, suurenevat majanduslikku ebakindlust ja usaldamatust, Eesti kõrget inflatsioonitaset ja Euroopa ühtesid kõrgemaid hindu, siis selline otsus vähendab ametiühingute võimet seista vastu soovimatutele muutustele.

Ametiühingud kutsuvad valitsust üles taastama riiklikul tasandil kolmepoolseid sisulisi läbirääkimisi. Taotleme avalikkuse toetust kollektiivsete töösuhete arenguks ning kollektiivlepingute sõlmimiseks nii avalikus kui ka erasektoris. Meie ettepanek on võtta töölepingu seaduse muudatuste eelnõu riigikogu menetlusest tagasi ja alustada selle üle põhjalikke kolmepoolseid läbirääkimisi.

Riigi- ja omavalitsusasutuste teenistujate ametiühing (ROTAL) ja Eesti energeetikatöötajate ametiühingute liit (EEAÜL) on Eestis kujunenud olukorrast informeerinud ka Euroopa avaliku teenistuse ametiühingute liidu (EPSU) peasekretäri Jan Willem Goudriaani, kes jagab Eesti ametiühingute muret vähikäigu pärast töösuhetes ja töölepingute sõlmimisel ning taunib peaminister Michali valitsuse võetud kurssi ujuda vastuvoolu EL-i tööpoliitikaga ja kahjustada Eesti töötajate huve.

Praeguse suuna jätkumisel ei välista EPSU juht kaebuste esitamist Euroopa Komisjonile, mis tooks kaasa Eesti tööpoliitika menetlemise Euroopa Liidu tasandil.

Nii ROTAL kui ka EEAÜL kutsuvad valitsust meelemuutusele, võtma riigikogust tagasi eelnõud, millel pole sotsiaalpartnerite heakskiitu ning istuma taas laua taha, et kolmepoolsete läbirääkimistega leida edasiminekut töösuhetes, millest võidaksid Eesti riik, tööandjad, töötajad ning mis tagaks Eesti majanduse arengu.

Miks on vaja kollektiivlepinguid?

Kollektiivleping, sõlmitagu see asutuses, ettevõttes või tegevusalal/sektoris, fikseerib töötajate ja tööandja(te) vahel kokku lepitud töötingimused ja -suhted. Seega on ta oma olemuselt tööleping, mis kehtib kõigile töötajatele. Võib ju väita, et töösuhteid reguleerivad töölepingu seadus ja individuaalsed töölepingud.

Samal ajal ei tohi ära unustada kolme olulist asjaolu, et seadus kehtestab vaid minimaalsed töötingimused ja tagatised töötajatele, seadus jätab paljud küsimused pooltele kokku leppida ning üldjuhul on töötaja töösuhetes paratamatult nõrgem pool, mida aitab leevendada kollektiivläbirääkimiste pidamine. Tööandjalegi lihtsam leppida ühtede läbirääkimiste käigus kokku töötingimused kõigile töötajatele.

Tööandjad on hakanud eriti viimasel ajal küsima, millist kasu nemad kollektiivlepingust saavad.

Vastus on lihtne, aga elementaarne: esiteks saab kollektiivlepinguga paika panna kõik ettevõttes või sektoris kehtivad töötingimused ja -suhted. Sugugi mitte vähem tähtis on see, et kollektiivleping tagab töörahu. Väärib rõhutamist, et töörahu ei piirdu vaid ametiühingu kohustusega mitte kuulutada välja streiki, vaid hõlmab ka konstruktiivseid suhteid töötajaid esindava organisatsiooni ja tööandja vahel.

Lihtsustamine oleks taandada tööandja huvitatus kollektiivlepingust ainult materiaalsele kasule. Alati tasub meeles pidada, et töösuhetel on ka immateriaalne väärtus. Ja konstruktiivsed, partneri huve ja vajadusi arvestavad töösuhted on suurim võit kõigile ning ettevõtte edu pant. Ka halb rahu on siiski parem kui hea sõda.

Allikas: https://www.err.ee/