18.12.2025Hiljuti tõi statistikaamet must valgel välja, et Eestis on absoluutses vaesuses elavate inimeste arv tõusuteel. Süvavaesus puudutab üha enam ka lapsi, eriti neid, keda kasvatab üksikvanem. Nende jaoks ei ole lahenduseks toimetulekupiiri tõstmine napi 20 euro võrra, nagu pakub valitsus. Sotsiaaldemokraadid tegid nii enne eelarve teist kui kolmandat lugemist ettepaneku viia toimetulekupiir 200 eurolt 300 eurole, millest oleks puuduses elavatel peredel päriselt abi.
Tagasilöögi on saanud ka laste huviharidus, mille riiklikku toetust on viimaste aastate jooksul kolmandiku võrra kärbitud. Sellise äraspidise poliitika tagajärjel on tulnud juurde neid lapsi ja noori, kes ei saa käia trennis või huviringis, ning seda üldsegi mitte huvi-, vaid hoopis rahapuudusel. Millegi meelepärase harrastamine aitab ennetada riskikäitumist ja hingehädasid, teeb lapsed rõõmsamaks ja enesekindlamaks. Üks tasuta trenn või huviring peab olema tagatud igale Eesti lapsele.
Absurdseid tõiku igapäevaelust, mida riik saaks üsna vähese vaevaga ehk märkamise ja parema rahastusega − vajalikud lisamiljonid on poliitilise tahte olemasolu korral leitavad − mõistuspäraseks sättida, võib leida veel ja veel.
Koolilõuna toetus on lapse kohta olnud pikalt üks euro, samas tuleb täisväärtuslikule toidule seatud nõudeid aina juurde. Koolitoidu toetust tulnuks juba ammu tõsta. Oleme ka seda korduvalt taotlenud.
Kõik need ja muudki mured võimenduvad tõmbekeskustest kaugemal. On vaks vahet, kas lapsevanem sõidutab oma lapse hommikul (eliit)kooli ja pärast tunde trenni ja muusikakooli või lööb noor inimene oma aega tänaval või bussipeatuses surnuks, sest kuskil mujal teda ei oodata. Kindlasti on üksjagu lapsi, kes jätavad koolilõuna söömata, sest kodus on külmik head-paremat täis või on vanemad andnud neile väljas söömiseks heldelt taskuraha. Teisalt on Eestis arvukalt ka neid lapsi, kellele on koolitoit pahatihti päeva ainus soe eine.
Järgmise aasta eelarve ei tegele kahjuks ka regionaalse ebavõrdsuse vähendamise ja kaugemate piirkondade arengu toetamisega, kuigi riigi tulud on võrreldes enamiku linnade ja valdade tuludega märksa rohkem kasvanud. Omavalitsused ei saa hinnatõusude keerises hakkama üheeurose koolilõuna, kärbitud huvihariduse toetuse ja lasteaiaõpetajate hangunud palgatoetusega.
Hästi on teada, et jõukam rahvas elab Tallinnas ja pealinna lähivaldades. Näiteks mediaanpalk oli tänavu teises kvartalis Tallinnas ja Harjumaal 1919 eurot, aga Valgamaal 1375 eurot, Ida-Virumaal 1376 eurot, Saaremaal 1404 eurot ja Läänemaal 1434 eurot. Kui lisada siia kaugemate kantide suurem tööpuudus, pole mõtetki küsida, kus on raskem ots otsaga kokku tulla.
Niigi keerulisel ajal peaksid eelarveotsused ka neid kõnekaid palgaandmeid arvesse võtma ja tasandama, mitte süvendama ebaõiglust ning Eesti-siseseid vastuolusid. Regionaalpoliitika ei ole praeguse valitsuse huviorbiidis.
Kehvemal järjel inimeste toimetulek ei parane, küll aga teeb eelarve maksukingituse kümnele protsendile niigi hästi teenivatele inimestele. Nagu ütleb tuntud vanasõna: "Rikas sõidab tõllas, vaene ripub..."
Selleks võetakse veel laenugi. Järgmisel neljal aastal ootab meid ees rekordiline eelarvepuudujääk ja laenukoorma kasv pea poole võrra. Iga intressimakse, mis läheb välismaistele laenuandjatele, on raha, mis jääb saamata meie lastel, päästjatel, õpetajatel ja muusikutel.
Valitsuserakondadel pole ka mingit plaani, kuidas pärast 2029. aastat miinusest välja ronida. Nii mängime me oma tulevikku maha.
Allikas: https://pohjarannik.postimees.ee/