Neuroergonoomika sünd reedab huvi inimesest lisatöö välja pigistamise vastu

Tööstusrevolutsiooni tulemusel hakati paratamatult inimesi masinatega võrdlema. Toona oli kohe selge, et masin suudab inimesest rohkem füüsilist tööd teha ja üksteise võidu panustati uute masinate loomisesse. Praegu püütakse inimese üleolekut kaitsta, osutades masinatega konkurentsis alles jäänud intellektile.

Erinevalt inimese seedekulgla piiratud võimekusest muuta toiduenergia tööks, polnud masinatel taolist piirangut ees. Neid võis teha suuremaks ja neisse suunata üha rohkem näiliselt piiramatutest loodusvaradest ammutatavat energiat, mille muundasid väsimata ja pidevalt tööd tehes inimeste vajadusi rahuldavaks toodanguks.

Inimesi toona veel maha ei kantud. Tootmine vajas inimesi. Masinatel puudus õppimisvõime, nende liigutused olid rohmakamad ja ühekülgsemad jne. Masinate arendamise käigus õpiti arvestama füüsikaseadustega. Neist juhindudes arendati masinaid ja nii vähenes praagi tootmine, langes energiakulu, esines vähem rikkeid jne.

Kusagil 19. sajandi keskel asuti neid põhimõtteid rakendama ka töötavate inimeste peal. Poolakas Wojciech Jastrzębowski avaldas raamatu, mille pealkiri viitab loodusseadustele rajanevale inimese töö teadusele. Teatmikus esineb esimest korda sõna ergonoomika. Autor tuletas mõiste kreeka keelest, mis oleks otsetõlkes "töö-loodusseadus".

Algas metoodiline inimese ja tema töökeskkonna elementide vastastikmõju uurimine. Asuti koostama inimese tööd, töövõimet kirjeldavaid teooriaid ja põhimõtteid, mida kasutati töövahendite ning keskkonna kujundamiseks. Inimese ja seadmete vahelise koostoime parema mõistmise eesmärk oli vähendada inimlikke vigu, suurendada tootlikkust ning töiste süsteemide kasutatavust ja ohutust.

Muu hulgas püüti esimest korda toetada töötajate tervist ja mugavust. Need teemad lisandusid aastaid hiljem, kui ergonoomika käsitlust laiendati inimfaktori mõistega. Valdkond laienes lisaks inimese ehituse ja liigutuste ehk anatoomia ja biomehhaanika vaatele veel keha talitluste ehk füsioloogia ning taju ja käitumist uuriva psühholoogiaga. Masinad võisid olla väga võimsad, kuid nende tootlikkuse pudelikaelaks osutus tihti neid juhtiva või kasutava inimese piiratus. Inimesel on palju kitsaskohti nii individuaalselt kui ka rühma vaates.

Hiljem hakati tähelepanu pöörama valmistatavate toodete ergonoomikale, mida valmistati inimestele. Lisaks töise tootlikkuse paranemisega tulnud odavusele, tulenes toodete konkurentsist uue nähtusena vajadus disainida kodusesse keskkonda mugavamaid, tõhusamaid ja ohutumaid tooteid.

Inimesega arvestava ergonoomika arenguga sünnib aga huvitav vastuolu. Püüdes tema tegevuste teelt kõrvaldada ebatõhusused ja optimeerides töökeskkondi, kaovad loomulikud takistused ja pausid, mis kaitsesid varem inimesi ülekoormuse eest. Esmapilgul aeglustaks halvasti disainitud tööriistad või tegevusvood töötaja tegevust. Isegi kui mõne seadme kasutamise summaarne energiakulu võib suureneda, aitaks aeglasem energiakasutus läbipõlemist ennetada.

Igas inimeses on teatud kogus tööd. Kui ergonoomika kõrvaldab tema tegevusest ebaefektiivsused, võivad organisatsioonid ära kasutada kogu inimesest saadava ressursi, mida ei suuda ta koduse puhkuse jooksul taastada. Nii tõugatakse indiviidid ükshaaval üle jätkusuutlikkuse piiri, süvendades ühtlasi soovi asendada neid masinatega.

Hästi optimeeritud töökohaga kaasnevad ootused kõrgemale tootlikkusele. Selle nimel jäetakse taastumisele vähem aega ja selle ajal tegeletakse mitmete väiksemate ülesannetega, popimalt öeldes multitegumtööga.

Kuna on probleem, otsitakse sellele lahendusi. Selles vallas on üks huvitav viimase aja areng neuroergonoomika sünd. Kiiresti areneva tehnoloogia toel arenevas uudses rakenduses salvestatakse inimese ajutegevust erinevates olukordades ja mitmesuguste ülesannete täitmisel. Eesmärk ühtib ergonoomika üldise suundumusega – optimeerida inimese töist jõudlust. Tähelepanu all on tema taju ja vaimne suutlikkus.

Tegemist on uudse tulemuslikkuse juhtimise tehnoloogiaga. See võimaldab avastada reaalajas väsimuse ja ülekoormuse märke, et kujundada nende põhjal nii töö keskkonda kui ka jooksvat tööprotsessi. Neuroergonoomika võimaldab hoolitseda töötaja heaolu eest. Sama hästi võib see viia aga stsenaariumideni, milles eelistatakse tõhusust heaolule. Valdkonnas kasvab turg jõudsalt ja peaks alanud aasta lõpuks jõudma 21 miljardi dollarini.

Teadmata, milliseks osutub heaolu ja kurnamise tasakaal, paistab üha ilmsemalt, et ergonoomika meetoditega inimesest tööd ammutades tulevad esile töö jaoks väärtuslikud, isoleeritud kehaosade töised omadused, näiteks tema käeliigutustena. Jalgadega pole ju enam ammu suurt midagi teha, kuna asju liigutavad masinad ja enamus töötavaid inimesi istuvad.

Nüüd võib märgata arengutrendi, milles neuroergonoomikaga silutakse vaimse töövõime külge ühendatud tee. Tootva töö kontekstis on inimese väärtuslikud osad veel vaid käed ja aju. Huvitav, kui kauaks ja mis ta siis tegema hakkab?

Allikas: https://novaator.err.ee/