Eesti naised teevad meestest miljardite eurode eest rohkem tasustamata tööd

Kujutage ette, et olete alustamas oma nädalavahetust. Plaanid, mida enne päikeseloojangut korda tahate saata, on liialdamata suurejoonelised. Vaja oleks lõpetada töönädalast pooleli jäänud ülesanded, valmistada ette mõned uue nädala tegevused ning puhkuseks natuke raamatut lugeda ja trenni teha. Selle asemel, et plaanid kohe ellu viia, otsustate aga enne ära teha mõned kodused pisitoimetused: rookida õues lund, valmistada oma partnerile süüa, pisut koristada ning vestelda telefonis lähedase toetust vajava sõbraga. 

Pahaaimamatult on kätte jõudnud õhtu. Küsite ennast süüdistavalt: "Kuhu kadus see aeg? Ma polnud ju üldse produktiivne, kuna kogu töö on endiselt tegemata. Millega ma küll päev otsa tegelesin?". Mõttekoja Praxis värske aruande järgi panustasite just Eesti majandusse tööpäeva jagu tasustamata hooletööga.

Lihtsustatult öeldes on tasustamata hoolemajandus see osa produktiivsest majandusest, mille eest ei maksta palka ning mis ei kajastu seetõttu riigi SKP arvestuses, kuid mis on sellele vaatamata vajalik ühiskonna käigus hoidmiseks. Kuidas tasustamata hooletöö koguväärtus välja arvutada ning mida ütleb selle sooline jaotus Eesti riigi kohta, rääkis Novaatorile Praxise analüütik Isabel Jezierska. 

Mis on tasustamata hooletöö? 

Laias laastus on võimalik tasustamata hooletööd määratleda kahel eri moel: andes ühe ammendava ülddefinitsiooni või loetledes tegevusi, mis võiksid kuuluda sedasorti töö tegemise alla. Näiteks peetakse tasustamata hooletööks koristamist, laste kasvatamist, nõude pesemist, söögi valmistamist, vanavanemate hooldamist, remonditöid, muru niitmist ning teisele inimesele emotsionaalse toe pakkumist. 

Kui tahta aga leida konkreetne määratlus, mis võimaldaks öelda, milline töö on tasustamata hooletöö ja milline mitte, tuleb Isabel Jezierska sõnul alustada produktiivse töö mõistest. Kui tavaliselt saadakse sellest aru kui tööst, mis panustab majandusse ning mille eest makstakse palka, siis hoopis viljakam on seda käsitleda tööna, mida on võimalik delegeerida kellelegi teisele. Oluline on seda eristada puhkeajast ja tarbimisest. 

"Näiteks on mul võimalik palgata koristaja enda kodu koristama. Pole vahet, kas seda teen mina või keegi teine. Kui mul oleks piisavalt palju raha, saaksin selle tegevuse suunata kellelegi teisele. Söömist või puhkamist ma kellelegi teisele delegeerida ei saa. Järelikult pole see produktiivne töö, mis panustab majandusse," selgitas Jezierska. 

Teine samm on eristada hooletööd palgatööst. Ehkki mõlemad on produktiivse töö liigid, võib öelda, et see töö, mida tehakse palgata, kuid mis panustab siiski majandusse, on tasustamata hooletöö. Niisiis konkureerivad inimese päevase ajakasutuse pärast puhkeaeg, palgatööaeg ja tasustamata hooletööle kuluv aeg.

Miks arvutada? 

Tasustamata hooletöö kogumahu välja arvutamine pole küll tänapäeva maailmas levinud, kuid samas pole see uus nähtus. Näiteks arvestas tasustamata hooletööd veel 20. sajandi esimeses pooles oma SKP sisse Norra riik. Tavast loobuti produktiivusmõõdikute rahvusvahelise standardiseerimise tuules alles 1940ndatel.

Isabel Jezierska sõnul on tasustamata hooletöö kogumahu väljaarvutamine vajalik ennekõike kahel põhjusel. 

Esiteks annab see parema sissevaate sellesse, kuidas ühiskond turumajanduse tingimustes toimib. "Kui tahame aru saada, mis ühiskonnas ja majanduses toimub, siis ei saa lihtsalt vaadata mööda tegevustest, mida inimesed teevad vähemalt poole sellest ajast, mis ei lähe puhkeaja või tasustatud töö alla. Seda enam, et tasustamata hooletööst sõltub otseselt ühiskonna ja majanduse toimimine ning inimeste heaolu," selgitas ta.

Teine aspekt on sooline. Nimelt aitab tasustamata hooletöö mahu uurimine Jezierska sõnul tähelepanu pöörata hooletöö lõhele. Teisisõnu tõsiasjale, et naiste tasustamata hooletöö koormus on märkimisväärselt suurem kui meestel. "Näiteks teame, et Eesti naistel on meestega võrreldes suurem hooletöökoormus, samas kui nad teevad paljude teiste Euroopa riikide naisega võrreldes ka palju rohkem tasulist tööd. Selle taustal saame täpsemalt küsida, milline on selle lõhe mõju erinevatele produktiivse töö liikidele," lisas Jezierska. 

Kuidas arvutada? 

Niisamuti nagu on erinevaid arvutusi kasutades võimalik välja arvutada SKP, saab seda teha ka tasustamata hoolemajanduse kogumahuga. Selle arvutamise metoodikad jaotuvad laias laastus kahte lehte: väljundi- ja sisendipõhised lähenemised. Kõnealuses aruandes kasutasid Praxise analüütikud algmaterjalina statistikaameti ajakasutuse uuringu andmeid. 

Sisendipõhised meetodid on oma olemuselt lihtsad. Sisuliselt määratakse ajale, mida kulutame tasustamata hooletöö tegemiseks, mingi rahaline väärtus. Näiteks alampalk, keskmine brutopalk või summa, mida teeniks tasustamata hooletöö tegija, kui ta teeks selle asemel oma tavalist palgatööd.

"Viimase puhul tekib muidugi igasuguseid probleemseid olukordi. Näiteks maalri, kes maalib kodus oma seina, aja väärtus on palju väiksem, kui seina värvival juristil. Ilmselgelt maalib maaler paremini, aga millegipärast on nii, et juristi aeg on sel juhul väärtuslikum. Seepärast eelistataksegi see tavaliselt asendada teoreetiliselt kõiki ülesandeid täita suutva koduabilise palgaga," lisas Isabel Jezierska. 

Täpsemalt olid arvutustulemused sellised. Kui kasutada lähtekohana alampalka, saadi tasustamata hoolemajanduse kogumahuks 4,6 miljardit eurot aastas. Keskmise brutopalgaga oli selle rahaline väärtus 11,5 miljardit. Asenduspalgameetodil, mille puhul kasutati spetsialistide palgamääri – näiteks koristamisel koristaja palk ning söögitegemisel abikoka palk – saadi tulemuseks 6,1 miljardi eurot. Potentsiaalselt aja teisiti kasutamise lähenemise puhul, kus lähtuti sissetulekust, mida teeniks tasustamata hooletöö tegija samal ajal oma palgatööd tehes, jäi kogumaht vahemikku 8,8 ja 12 miljardit eurot aastas. 

Erinevalt sisendipõhistest lähenemistest, ei lähtu väljundipõhine meetod mitte tööle kulunud ajast, vaid töö tulemustest ehk produktidest, toodetest ja teenustest. "Näiteks toodab iga leibkond aastas teatud arvu eineid. Saame vaadata, mis on sellise eine väärtus ning sellest maha lahutada töökulu, kapitalikulu ja tooraine kulu. Näiteks tegi pere võileibu ning nad kasutasid selle jaoks leiba, kurki, tomatit, võid ja juustu. Kokkuvõttes lõid nad midagi, millel on suurem väärtus kui komponentidel eraldi," selgitas Jezierska. 

Väljundipõhise meetodi puhul arvutasid Praxise analüütikud küll välja, kui palju võiks üks kujuteldav leibkond majandusse panustada, kuid seda eeskätt eesmärgiga illustreerida, milline see arvutuskäik välja näeb. Jezierska sõnul polnud selle lähenemise puhul võimalik tasustamata hooletöö kogumahtu välja rehkendada, kuna selle jaoks oleks vaja koguda eraldi andmeid, mida selle uuringu raames ei tehtud. 

Kui vaadata hooletöö mahtu binaarses sugudejaotuses meeste ja naiste vahel, on lõhe ootuspäraselt väga suur. Naised teevad päevas keskmiselt 201 minutit tasustamata hooletööd, mehed samas 137 minutit. See tähendab, et aasta lõikes kogumahuna on sisendipõhiste meetoditega arvutades meeste ja naiste vahe ligikaudu 1,6 kordne.

Võttes lähtekohaks lihtsustatud asenduspalga ehk töötasu alammäära, panustavad mehed 1,7 miljardit eurot ja naised 2,9 miljardit eurot aastas. Suhtes Eesti SKP-ga teeb see vastavalt neli ja kaheksa protsenti. Kui lähtuda keskmisest brutopalgast, panustavad naised 7,2 miljardi ja mehed 4,3 miljardi euroga. Asenduspalgameetodil ehk spetsialisti palgaga rehkendades on meeste osa 2,3 ja naistel 3,8 miljardit eurot. Potentsiaalselt aja teisiti kasutamise meetodi järgi teevad mehed tasustamata hooletööd 3,5 miljardi eest ja naised 5,4 miljardit euro väärtuses aastas. 

Mida selle materjaliga peale hakata?

"Meie töö põhjal on riigil võimalik hakata mõtlema, kuidas ja kas praegune SKP ümber teha. Olgu selleks siis tasustamata hoolemajanduse sinna sisse arvestamine või tasustamata hoolemajanduse koguprodukti (HKP) SKP kõrvale pakkumine," sõnas Isabel Jezierska.

Kui hindame praegu majandust selle põhjal, kas inimesed on muutunud produktiivsemaks, oleme suurendanud tootlikkust või majandus tõuseb, annaks HKP lisamine toimuvast terviklikuma pildi. Näiteks võimaldaks see majanduse tõusu puhul uurida, kas see võib tulla millegi muu arvelt või kas naised ja mehed teevad majanduse tõustes-langedes rohkem või vähem tasustamata hooletööd.

Teisalt näitavad Praxise arvutused, et tasustamata hooletöö koormus jaotub Eestis väga ebavõrdselt. Lisaks soolisele jaotusele leidub rühmi, mille puhul on hooletöö maht ebaproportsionaalselt suur, olgu nendeks näiteks need inimesed, kes hooldavad puudega inimesi või vanavanemaid. Säärastest leidudest lähtuvalt oleks võimalik koormust ühiskonnas võrdsemalt jagada. 

"Samas tahan rõhutada, et eesmärk ei ole kindlasti see, et teeme vähem tasustamata hooletööd. See on hädavajalik selleks, et ühiskond üldse toimida saaks. See on vajalik, et majandus toimiks, et inimesed saaksid sotsialiseeruda ning nad oleksid võimelised tegema palgatööd. Hooletöö on ühiskondliku sidususe alus, seda on vaja demokraatia institutsioonide toimimiseks, mis on omakorda vajalikud, et tasustatud majandus saaks toimida. Meie aruanne toob selle nähtavale," lisas Jezierska. 

Kolmandaks on tasustamata hooletöö mahu ja jaotuse välja arvutamine poliitiline tööriist neile, kes tahavad selle nimel midagi ära teha. Kuna meie ühiskonnas kipub Jezierska hinnangul ikka olema nii, et väärtustatakse seda, millele on võimalik külge riputada hinnasilt, võimaldab konkreetsetest arvulistest väärtustest rääkimine selle teemaga lihtsalt avalikkuse ees tõhusamalt toimetada. 

Selleks, et tasustamata hoolemajandusest veelgi paremat pilti saada, panevad Praxise analüütikud ette, et vastavaid rehkendusi tuleks teha sagedamini. Kuna statistikaamet korjab ajakasutuse andmeid iga 10 aasta tagant, on see hetkel võimalik vaid korra kümnendi jooksul. 

Lõpetuseks rääkis Jezierska aga ühe õpetliku anekdoodi. Kujutage ette, et mehel on koduabiline, kellega ta pärast mõneaastast töösuhet abiellub. Kui varem sai naine koduste toimetuste tegemise eest palka, siis pärast abielu enam mitte. See tähendab, et SKP langeb. Nüüd kujutage ette, et mehel on ema, keda ta kodus hooldab. Ühel hetkel otsustab mees ema hooldekodusse saata, et tema eest hoolitseks keegi teine. SKP tõuseb.

"See on ju täiesti jabur olukord! Millegipärast on üks osa SKP-st ja teine mitte. Sellised absurdsed olukorrad piltlikustavadki seda, kui arbitraarne on see, mida me SKP-sse sisse arvutame ning mida mitte. Aeg on seda laiendada," võttis Isabel Jezierska teema kokku. 

Tutvu uuringuga "Nähtamatu osa majandusest: Mis on tasustamata hooletöö hind?" siin.

Allikas: https://novaator.err.ee/