Kohtunikud: üliinimlik koormus ohustab menetluste kvaliteeti

Kohtute töökorralduse ja juhtimise kritiseerimist ei peeta ajalooliselt heaks tooniks, kuid nüüd rikub osa õigusemõistjaid seda kirjutamata seadust, sest pinge ja koormus on muutunud väljakannatamatuks.

Harju maakohtu tsiviilkohtunik Alan Biin ja kriminaalkohtunik Merit Bobrõšev riskivad intervjuud andes ametikaaslaste hukkamõistuga.

"Ega ma ei salga, et ma olen ka ise mõelnud ametivahetamise peale, et kas see stress on seda väärt. Äkki saaks paremini kusagil hakkama, kui siin majas," rääkis Biin. "Ongi see väsimus. Sa pidevalt teed, teed, teed ja sa ei näe seda, et ühel hetkel võiks natuke rahulikult hingata," kirjeldas Bobrõšev.

Varem kümme aastat vandeadvokaadina töötanud tsiviilasjade kohtunik Merit Helm kinnitati kohtuniku eluaegsesse ametisse 2015. Harju maakohtus on ta spetsialiseerunud emotsionaalselt keerukatele eraelulistele juhtumitele: psüühikahäiretega inimeste haiglasse paigutamisest kuni laste hooldusõigusvaidlusteni.

"Kogu see töö tuleb ära teha. Ja seda võimalust öelda, et mul on hetkel nii palju asju menetluses, et ma juba tunnen, et mul tõesti nina hakkab vee alla vajuma, ma enam hetkel ei jaksa neid juurde võtta, seda võimalust ju tegelikult ei ole," rääkis tsiviilasjade kohtunik Merit Helm.

"Ma mäletan ühte konkreetset asja, kus ma pidin otsustama, et laps enam ei saa enda emaga koos elada, et ema kaotab hooldusõiguse. Me võib-olla kujutame ette, et need vanemad, kes oma lastega toime ei tule, on sellised eluheidikud kuidagi, aga ei, ta oli kõrgharidusega tubli inimene. Ilmselt ka üle pingutanud ja oli endaga ise hädas. Tal nimelt oli sõltuvushäire ja tarvitas ta erinevaid rahusteid ja unerohtusid liigses koguses. Siiani mõtlen selle lapse peale, sellest on nüüd seitse aastat. Mõtlen tema ema peale ka, sest ma saan aru, et ega see ema oli ju ka omadega hädas," kirjeldas Helm.

Helm küll loobus perekonnaasjade lahendamisest, aga tundis mõned aastad tagasi, et ei kannata tööpinget enam välja. "Ma võisin öösel kell neli üles ärgata ja ma sain aru, et ega mul enam und ei tule, mu pea juba töötab töörežiimil. Ma küll ei tulnud kohtumajja öösel kell neli, aga võisin hakata kodus mingit pooleliolevat otsust või määrust kirjutama, see ei olnud üldse haruldane," rääkis ta.

Kui üldiselt peetakse tsiviilkohtuniku tavaliseks koormuseks paarsada lahendit aastat, siis Helm kirjutas rekordaastal üle 600 otsuse ja määruse ehk keskeltläbi kaks tükki päevas. Sellele lisaks tuli pidada istungeid, kohtuda menetlusosalistega näiteks psühhiaatriahaiglas ja lahendada muid jooksvaid küsimusi.

"Lõpuks kohtu aseesimees oli see, kes tuli, ütles, et kui su enda klaas on pooltühi, siis on väga raske ka teisi aidata ja kolleegid juba ütlevad, et ilmselt su klaas nüüd on niipalju tühi, et sa peaksid perearstiga arutama, kas on mõistlik praegu tööd jätkata või võibolla võtta üks pikem puhkus, et ennast taastada," kirjeldas Helm. Enda sõnul oli ta tol hetkel läbi põlemas, kuid sai veidi enne seda hetke jala ukse vahele.

Läbipõlemine viis distsiplinaarmenetluseni

Umbes samal ajal maadles samas kohtumajas sarnaste probleemidega Alan Biin. Mees, kelle tööks on teiste konfliktide lahendamine, muutus märkamatult ise abivajajaks.

"Kogu aeg oli see tunne, et ma pean tööd tegema. Selle asemel, et nädalavahetusel puhata, ütlesid elukaaslasele, et me ei lähe sinna kuhugi loodusradadele, ma käin laupäeval tööl. Laupäeva hommikul tõusid üles ja sa ei suutnud ennast voodist püsti ajada, et tööle minna ja see asi ära teha. Sa lihtsalt keed iseenda viletuses. Mõtled, et ma suudan teha, aga tegelikult sa ei suuda ja tegeled enesepettusega. Oli see, et homme, ma homme. Ma täna jaksa, ma homme teen. Aga homme olin ma täpselt samasugune väsinud või isegi hullem, kui ma täna olin. Niimoodi ta käest läks," kirjeldas Biin.

Lõpuks, 2023. aasta kevadel pöördus Biin arsti poole, kes diagnoosis läbipõlemise. Asi tuli avalikuks sama aasta augustis, kui pärast kohtu juhi ja ministeeriumi korduvaid märkusi algatati distsiplinaarmenetlus, kus selgus probleemi tegelik ulatus. Paljud tema menetlused olid selleks hetkeks kestnud rohkem kui kaks aastat, mõnel juhul isegi neli ja kahel juhul lausa 2000 päeva ehk kokku viis ja pool aastat.

Riigikohtu distsiplinaarkolleegium tunnistas Biini süüdi ametikohustuste täitmata jätmises, aga arvestades puhtsüdamlikku kahetsust ja terviseprobleeme, pääses ta kergeima võimaliku karistuse ehk noomitusega.

Paljud on kiiresti lahkunud

Arvestades, et Eestis töötab üle 250 kohtuniku, ei vääriks mõned üksikjuhtumid pikemat käsitlust, aga probleem on tegelikult märksa laiem. Suhtleme pikema aja vältel rohkem kui kümne kohtunikuga ja kuuleme üllatavalt avameelseid enesepaljastusi, mis viitavad, millise piirini mitmed õigusemõistjad on viidud. 2021 viis Eesti kohtunike ühing läbi uuringu, milles osales 112 kohtunikku ehk umbes pooled õigusemõistjad üle Eesti ning juba neli aastat tagasi paistis murettekitav trend.

"See mis minu jaoks oli kõige selliseks tõsisemaks häirekellaks selles oli arv kohtunike, kes on kaalunud töökoormuse tõttu ametist lahkuma lahkumist ja neid on peaaegu pooled. Ja see on väga suur arv," rääkis kohtunike ühingu esimees Anu Uritam.

Nii mõnigi on jõudnud kaalumisest otsuseni. Näiteks 2019. aastal president Kersti Kaljulaidi poolt ametisse määratud äri- ja pankrotiasjade kohtunik Kadi Kark kirjutab "Pealtnägijale", et pidas ametis vastu vähem kui kolm aastat. Soov asju korralikult teha ei võimaldanud puhata ning lõpuks ei pidanud ta pidevale stressiseisundile vastu.

"Mul olid süümepiinad, kui tööarvuti oli nägemisulatusest väljas. Näiteks laupäevasel päeval kellelgi külas olles oli mõte, et miks ma siin olen, ma peaks ju tööd tegema! Sama tunne oli ka puhkuse ajal ja jõuludel," kirjeldas ta. "Ükskõik, kui palju asju sai tehtud, oli tunne, et see ei ole piisavalt palju või piisavalt hästi," rääkis Kark.

Kohtunikud siirduvad tagasi eelmisele tööle

Tallinna ringkonnakohtu esimees Kristjan Siigur nentis, et seetõttu tuleb arvestada ohuga, et ühel hetkel toimub suurem kohtunike lahkumise laine.

Viimasel poolaastal torkavadki silma tavatud mustrid, mida kohtusüsteemis pole selliselt varem nähtud - äsja kohtunikuks nimetatud kõrgelt kvalifitseeritud juristid peavad vastu mõned aastad ja siirduvad siis tagasi eelmisele töökohale, näiteks advokaadiks. Eriti üllatav on kaadrivoolavus teise astme kohtutes, kust varem mindi üksnes riigikohtusse või pensionile.

Läinud aasta lõpus esitas vabastati ametist Tallinna ringkonnakohtu tsiviilkohtunik Maris Kuurberg ja parasjagu selle loo tegemise ajal esitas lahkumisavalduse sama osakonna kohtunik Neve Uudelt, kusjuures Uudelt oli ametis kolm ja Kuurberg veidi üle kahe aasta.

Ehkki statistiliselt on Eestis on üks Euroopa Liidu tempokam kohtusüsteem, on rahulolematus venima jäänud või vussi läinud menetluste osas valdav. Ilmekas näide oli, kui riigikohtu esimees Villu Kõve käis läinud aasta juunis riigikogus aru andmas ja peamiselt opositsiooni saadikud teda halastamatult röstisid.

"Ma mäletan üht kohtute haldamise nõukoja istungit, kus justiitsministeeriumi esindaja ütles kohtu esimeestele, et te andke neile piitsa neile kohtunikele, et need asjad ikka kiiremini tehtud saaksid. Ja ma ütlen ausalt, ma võtsin seda väga südamesse, sest ma juba tegin kõik õhtud ütleme 8-9ni tööd, olles hommikul tööle tulnud. Ma käisin vähemalt ühel päeval nädalavahetusel tegin pika päev. Ja ma ei saanud aru, kuhu mind on veel võimalik piitsutada, et sellist ruumi enam ei olnud, et veel rohkem tööd teha," kirjeldas Merit Helm.

Uusi kohtunikke on küll pisut juurde palgatud, aga "Pealtnägijaga" rääkinud asjaosaliste sõnul koormus siiski pidevalt kasvab. Põhjuseid on laias laastus kolm: kohtumenetluste - eriti tsiviilasjade - arvu hüppeline kasv (mõelge kasvõi kõikvõimalike suunamudijate solvumishagide peale), menetluste sisuline keerukus (märksõna Tallinna Sadam) ja kohtunike põlvkonnavahetus.

Eriti palju peavalu on suurte korruptsiooni- ja majanduskuritegudega, kus on palju kohtualuseid, advokaate ja muid menetlusosalisi, kes esitavad mitmesuguseid taotlusi ja vaideid, mille peamine eesmärk näib mõnikord olevat venitamine. Näiteks "Pealtnägija" külaskäigu ajal on kohtunik Bobrõševil parasjagu laual Danske panga rahapesu kriminaalasi, kus on kuus süüdistatavat, 80 toimikut ja üle 20 000 lehekülje materjale.

Kohtunikud soovivad vähemtähtsate menetlusliikide kohtusüsteemist välja viimist

Lõpuks keerleb asi ikka ümber raha ja kulude. Esimese ja teise astme kohtud peavad järgmise kolme aastaga eelarvest kärpima 4,4 miljonit eurot. Tänavu suletakse kaks kohtumaja, lähiaastate perspektiivis on räägitud kohtujuristide ja sekretäride koondamist.

Kohtunike ühingu esimees Anu Uritam leiab, et see kõik mitte ainult võimendab eelkirjeldatud probleeme, vaid seab üldse Eesti kohtusüsteemi jätkusuutlikkuse küsimärgi alla.

Arvestades, et väikese maksumaksjate hulga ja geopoliitiliselt keerulise asukohaga riigis on vajalikud lausalised kärped, on ka kohtusüsteemis asutud mõtlema kastist väljapoole.

"Me üritame esimese asjana leida võimalikult palju neid tegevusi, mis on mingil põhjusel kohtuülesandeks jäänud, aga mis võib olla ei pea olema kohtu ülesandeks," kirjeldas Tallinna ringkonnakohtu esimees Kristjan Siigur, tuues näiteks selle, et kui kaitseressursside amet taotleb halduskohtult luba, et kaitseväest kõrvale hoidval noormehel peatada kalapüügiõigus. "Võib-olla tegelikult ei ole seda eelluba vaja, eks ole, ja nii edasi."

Selle loo uudis ongi, et "Pealtnägija" käsutuses on kohtute haldamise nõukoja sisememo läinud aasta detsembrist, kus kohtute esindajad ise annavad põhimõttelise heakskiidu üsna radikaalsetele ideedele, millest kõige enam kirgi ja vaidlusi on põhjustanud kohtute liitmine, mille tagajärjel jääks Eestis alles üks maa-, üks haldus- ja üks ringkonnakohus.

Siiguri sõnul on kokkutõmbamine, osade vähemtähtsate menetlusliike kohtusüsteemist väljaviimine ja teatud tööprotsesside asendamine tehisintellektiga pikas jooksus vältimatu, siis "Pealtnägijaga" suhelnud esimese astme kohtunike sõnul on praegune plaan piltlikult öeldes nohu ravimine seljaoperatsiooniga ning Eesti suurimast kohtumajast sellele praegusel kujul toetust ei ole.

"Need on kõik sellised toredad, ilusad mõtted, kõik need on teretulnud ja kõiki neid võib kunagi rakendada, aga kõigi nende rakendamiseks on täpselt samamoodi vaja rahalisi ressursse," rääkis Uritam.

"Ja kui kohtunikke jääb vähemaks, tehakse veel töökorralduslikud muutused a la, et meil ei jätku juriste või sekretäre, siis ühel hetkel ongi see, et me lihtsalt ei halda kogu seda asja. Me lihtsalt ei suuda neid asju menetleda. Ja tänases olukorras mulle tundub, et olukord on juba selline, et see kriitiline hetk on juba kätte jõudnud," ütles Merit Bobrõšev.

Allikas: https://www.err.ee/