"Põlevkiviõli tootmise keelamise mõte on vastutustundetu, majanduslikult absoluutselt põhjendamatu ja isegi rumal," ütleb Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Ahti Asmann, kes on aastaid võidelnud selle tööstusharu säilimise eest ja lubab, et ei kavatse selles osas alla anda.
Ahti Asmann võitleb põlevkivitööstuse säilimise eest ega kavatse alla anda
16.05.2025
Olete olnud viimastel aastatel otsekoheselt kriitiline valitsuse kavatsuste ja otsuste suhtes, mis puudutavad põlevkivitööstust. Miks?
Praegu on valmis saanud energiamajanduse arengukava eelnõu. See on eelkõige käitumissuunis ametnikele. Seal nähakse ette põlevkiviõli tootmisest väljumine hiljemalt 2040. aastaks. Et uusi põlevkivi kaevelubasid ei väljastata, juhul kui sellest toodetakse kütuseid. See on minu meelest täiesti ebaratsionaalne ja arusaamatu.
Arengukavas on ka kirjas, et energeetikas tuleb lõpetada põlevkivi kasutamine hiljemalt 2035. aastal. Seejuures pole selgelt öeldud, kuidas käsitletakse põlevkiviõli tootmisel eralduvat uttegaasi, mida me praegu kasutame energia tootmiseks. Kui see keelatakse 2035. aastal ära, siis sisuliselt keelatakse samal ajal ära ka õli tootmine.
Ei mõisteta, et põlevkiviõli tootmine on üks suur ahel, mis toodab õli maailmaturule, aga eralduvast uttegaasist elektrit ja soojusenergiat.
Milline peaks Eesti energiamajandus teie meelest olema?
Minu arusaamise järgi peaks energiamajanduse arengukava vastama küsimusele, kuidas Eesti kavatseb varustada ennast elektri ja soojusenergiaga täna ning tulevikus. Et see oleks teekaart, mis näitab, kuidas selleni jõutakse.
Võib ette näha, et mingid asjad lahendab turg, mingid asjad vajavad tagant lükkamiseks kas dotatsioone või seadusandlikku tuge. Normaalses arengukavas ei tohiks aga midagi keelata, vaid keskenduda tuleks arendamisele. Siin tahetakse panna ka keelud sisse.
Euroopa heitmekaubandussüsteem ongi see instrument, millega üle Euroopa muudetakse suure süsinikujalajäljega tootmised järk-järgult konkurentsivõimetumaks. Sellega luuakse soodne pinnas uue tootmise arendamiseks. Meie meelest on see täiesti piisav.
Valitsus ei pea keelama põlevkivist elektri või õli tootmist mingil konkreetsel aastal, vaid pigem hindama, kuidas tänane heitmekaubanduse süsteem mõjutab elektri tootmist.
Uuest kaevandusest hakkab peagi põlevkivi tulema
Kui 2013. aasta alguses avas tollane Eesti president Toomas Hendrik Ilves VKG Ojamaa kaevanduse, siis õige pea seisab ees VKG Uus-Kiviõli kaevanduse avamine, sest Ojamaal hakkavad varud lõppema.
Ahti Asmanni sõnul on Ojamaa kaevanduses varude läbindamine juba lõpetatud ning kõik läbindusüksuse inimesed ja tehnika toimetavad juba Uus-Kiviõli kaevanduses. Valminud on ka kahte kaevandust ühendav konveier, mis pärast seadistamist peaks juuni lõpus tööle hakkama.
2026. või 2027. aastal on VKG-l plaanis kogu põlevkivi kaevandamine viia Ojamaalt üle Uus-Kiviõli kaevandusse.
Kuidas saavad Eesti poliitikud mõjutada heitmekaubandussüsteemi, millest omakorda oleneb suuresti meie energiamajandus?
Päeva lõpuks hääletavad selle üle ju Euroopa Liidu liikmesriigid. Eestil peab olema oma seisukoht, mis kaitseb meie huvisid. Eestil puudub igasugune vajadus seada kliimapoliitikas karmimaid eesmärke, kui on seda teinud Euroopa Liit.
Kindlasti tuleb üle vaadata otsus, et põlevkiviõli tootmine tuleb lõpetada 2040. aastaks. Selline Euroopa Liidule antud lubadus tuleb tagasi võtta. Teiseks ei tohi Eesti teha ühtegi karmimat otsust kliimapoliitikas või viia seda ellu kiiremini, kui Euroopa Liit seda teeb.
Eesti peab võtma jalad kõhu alt välja ning asuma võitlema enda huvide, enda tööstuse ja enda energeetika eest Euroopas. Tuleb seista oma tööstuse eest. See on poliitikute, ametnike ja diplomaatide töö.
Sellepärast me olemegi kriitilised, sest poliitikute otsused, mis puudutavad põlevkivitööstust või energiamajandust, on kantud ideoloogiast, aga mitte ratsionaalsest arutelust.
Milline on sellise poliitika mõju Viru Keemia Grupile?
Poliitikud ütlevad vahel, et kui mingi ettevõtte tegevus tuleb lõpetada, siis pole hullu, kuna see toimub järk-järgult. Põlevkivitööstuses ei ole sellist asja olemas. Kui riigilt tuleb signaal, et ta teeb kõik endast oleneva, et su tegevus lõpetada, siis ettevõte lõpetab esimese asjana investeerimise.
Kui ettevõtte kulud hakkavad ületama tulusid, siis ta sulgub kohe. Ettevõtted ei lähe pankrotti osakondade või allüksuste kaupa. Meil on üks tervikahel, ei saa niimoodi teha, et kaevandus oleks kasumlik, aga õlitootmine mitte. Kui lõpeb õlitootmine, siis ei jätku ka kaevandamist.
Põlevkiviga seotu on mahuäri. Kaevandamine on päris kallis tegevus. Mida väiksemaks kaevandamise maht läheb, seda kallimaks muutub üks tonn. Siin ei ole võimalust, et vähendad ühel aastal õli tootmist kolmandiku võrra, viie aasta pärast veel teise kolmandiku võrra ja kümne aasta pärast paneme kõik kinni. Teoorias võib keegi paberi peal nõnda planeerida, aga praktilises elus mingit järkjärgulist lõpetamist ei ole.
Miljardiprojekti jaoks on maikuus oodata olulisi otsuseid
Ligemale neli aastat tagasi teatas VKG kavatsusest ehitada Lüganuse valda biotoodete tehas. Tänavu maikuus on oodata olulisi otsuseid, millest oleneb, kas selle suurprojektiga on võimalik edasi minna.
"Investeering on väga suur: miljard kuni 1,2 miljardit," ütles Ahti Asmann, lisades, et selleks on kindlasti vaja strateegilist partnerit ja kaasata välisfinantseerimist. "Et minna turule niivõrd suurt raha küsima, peab eeltöö olema tugev. Eriti kui me asume 50 kilomeetrit Venemaa piirist. Geopoliitiline olukord ei soosi Eestisse investeerimist."
Asmann peab eeltöö all silmas kolme suurt asja: planeering peab olema kinnitatud, maaküsimus lahendatud ja sõlmitud kokkulepe suurema partii toorme saamiseks. Nüüd ongi pärast RMK puidukonkursi võitu sõlmimisel lepingud puidutarneks, mis kindlustaks ühe kolmandiku tulevase tehase vajalikust toormemahust. Ka maa hoonestusõiguse asjus on RMKga lepingu detailide üle läbirääkimised lõpusirgel. Maikuus on oodata ka planeeringu kinnitamist Lüganuse vallavolikogus.
Järgmise sammuna otsib VKG finantsnõustajat, kellega koos finantseerimisplaan kokku panna. "Me tahame finantsnõustajalt saada ka hinnangut, kui realistlik on tänastes oludes sellele projektile raha leidmine," ütles Asmann.
Kui leitakse partner, kes on nõus sellesse ettevõtmisesse raha paigutama, saab hakata tehast projekteerima. Ainuükski projekteerimise hind võib küündida 25 miljoni euro kanti. "Seda igaks juhuks ei tee. See võtab aega aasta-poolteist. Seejärel võib võtta ehituse pakkumisi ja saab lõpliku arusaama selle tehase maksumusest. Siis tuleb lõplik investeerimisotsus ja hakkad ehitama," kirjeldas ta etappe, mis seisavad ees tehase valmimiseni.
Kas see tähendab, et peate juba paari aasta jooksul tegema õlitootmise tuleviku kohta põhimõttelise otsuse, kas jätkata või mitte?
Me teeme oma tööd ja arvestame, et saame ka tulevikus seda teha. Avame parajasti Uus-Kiviõli kaevandust. Me näeme, et maailmaturul on meie toodangu järele nõudlus olemas. Müük läheb kenasti. Pingutame selle nimel, et tootmiskulud oleksid võimalikult madalad ja töökatkestusi võimalikult vähe. Et tootmine oleks ohutu, efektiivne ja keskkonnasäästlik.
Me ei saa lubada endale seda luksust, et mõtleme 50 protsenti ajast sellele, mida riigivõim järgmisena meie tööstusharu osas ette võtab.
Viimastel aastatel tundub avalike sõnumite põhjal, et te peate sellele üha rohkem mõtlema, sest need otsused ja regulatsioonid mõjutavad üha rohkem teie tegevust.
Peame küll. Kui riik tuleb välja seisukohtadega, mis on meie meelest ebamõistlikud, siis loomulikult me ütleme selle välja. Me tahame, et oleks ratsionaalne arutelu.
Kas viimase viie aasta jooksul on valitsuse poolt põlevkivitööstuse tulevikus osas teie meelest midagi mõistlikku tulnud?
(Mõtleb.) Ega viimase viie aasta jooksul ole selles osas suurt midagi muutunud. See narratiiv, et me peame võimalikult kiiresti liikuma kliimaneutraalsuse suunas, on ju endiselt Eestis olemas.
Kui vaatame, mis maailmas ja ka Euroopas toimub, siis tundub, et reaalsustunne hakkab tasapisi kohale jõudma. Rootsi kõige suurem akutehas Northvolt läks pankrotti. Norra riiklik energiaettevõte Statkraft peatas vesinikuprojekti arendamise. Austria suurim nafta- ja gaasifirma sulges nõudluse puudumise tõttu vesinikutanklad. Vaikselt hakkavad ka ekspoliitikud mõistlike järeldustega välja tulema. Tony Blair [Briti endine peaminister] ütles, et praeguste roheambitsioonide võtmine oli liiga agressiivne ja ennatlik.
Ursula von der Leyen sai väga napilt taas Euroopa Komisjoni juhiks roheliste häälte abil, kelle esindatus Euroopa Parlamendis ei ole väga suur, ja lubas seetõttu veelgi karmistada rohe-eesmärke. See on karjuvas vastuolus reaalse eluga.
Kui tahad osta rakette või muud kaitseks vajalikku tehnikat, mis on praeguses olukorras hädavajalik, siis on selleks reaalset raha vaja. Ainukeseks niinimetatud pangaautomaadiks, mille poole kõik vaatavad, on jäänud süsinikukaubanduse süsteem, et äkki annab kvootide müügiga veel rohkem raha välja pigistada.
Plastijäätmete tehas vajab lisatoetust
VKG on plaaninud Kohtla-Järvele ka plastijäätmete tehase rajamist. Õiglase ülemineku fond on plastijäätmete sorteerimiskeskuse ja pürolüüsitehase rajamist otsustanud toetada 16 miljoni euroga. Ahti Asmanni sõnul katab see vaid 10 protsenti selle projekti maksumusest ja selle elluviimiseks on vaja riigilt suuremat toetust.
"Tehnoloogia poole oleme selgeks teinud. Teame, kes mida pakub. Millised on tehnoloogiate nõrkused, tugevusi on vähe. Me ei karda neid nõrkusi, sest pürolüüs on meie leib. Me usume, et leiame need lahendused. Kuid käivitamisprotsess võib osutuda pikemaks kui tehnoloogiate reklaamvoldikutes kirjas," märkis ta.
Kõige suurem murekoht on tema sõnul see, et plastijäätmete sorteerimine ja puhastamine on väga kulukas. "Euroopas keegi ilma investeerimistoetuseta selliseid asju ei tee. See ei ole 10-15 protsenti kogukuludest, vaid ikka 30-50 protsenti," sõnas Asmann, lisades, et läbi töötamata tehnoloogiate juurutamine on tundmatul maal liikumine ja toetuseta seda keegi ei tee, kui riigid soovivad, et plastijäätmed taaskasutusse jõuaksid.
Kas plastijäätmete töötlemise tehas tuleb Kohtla-Järvele, peab selguma sel aastal. "Paneme lähiajal kokku viimase teadmise, milline on plastitoorme turg, milline on realistlik hind ja kuidas tooret tagada. Siis vaatame üle, kas ja mis tingimustel see projekt tasuv võib olla," ütles ta, märkides, et hiljemalt tänavu kolmandas kvartalis tuleb otsustada, kas panna see projekt sahtlisse või veel pingutada selle nimel, et otsida juurde toetusi. Ei ole välistatud, et VKG loobub 16 miljonist õiglase ülemineku fondi eraldatud toetusest ja plastijäätmete töötlemise tehas jääb rajamata.
Miks lähevad suured roheprojektid pausile?
Sest tehnoloogia pole valmis, turg pole valmis. Need tehnoloogiad, kui nad ka valmis saavad, on nii kallid, et tarbijad ei jõua seda koormat kanda. Sa võid mingite kunstlike regulatsioonidega proovida mingit uut algatust tagant lükata, aga lõpptarbija peab tahtma ja suutma seda kinni maksta.
Kohtla-Järvel ja Jõhvis on soodne kaugküttehind tänu uttegaasile, millest te toodate soojusenergiat. Energiamajanduse arengukava eelnõus on kirjas, et põlevkiviõli tootmise lõpetamise tõttu tuleb leida uus lahendus, mis läheb maksma seal kirjapandult ca 80 miljonit eurot. Tegelik elu energeetikas kipub kujunema selliseks, et algselt kavandatud investeeringud lähevad mitu korda kallimaks ja asjad saavad valmis plaanitust tunduvalt hiljem. On see mõistlik?
Eks see on natuke hüsteeriline olukord. Ma vaatasin huviga, et kui tänavu talve alguses selgus, et Narva toasoe kallines järsult, siis paljud poliitikud eesotsas sotsiaaldemokraatidega tegid pingutusi, et Eesti Energia alandaks sooja hinda ja müüks seda ka kahjumiga. Tegelikult oleksid nad pidanud Narva inimesi veenma, et nad peaksid selle olukorraga rahul olema: toasoe on küll kallim, aga see-eest puhtam ja rohelisem. Sellist juttu nad Narva inimestele millegipärast ei rääkinud, kuigi see olukord on nende ideoloogiliste ja poliitiliste otsuste tagajärg.
Meie kavatseme töötada päris pikalt. Meie ise alla ei anna. Me arvame, et Jõhvi ja Kohtla-Järve inimestel ei tohiks olla seda ohtu, et nendele küttehind järgnevatel aastatel järsult tõuseks.
Juhul kui õli tootmine tulebki lõpetada, siis kui peaks õnnestuma biotoodete tehase rajamine, siis sealt tuleks biokütte baasil energiat, millest piisab ka Kohtla-Järve ja Jõhvi kütmiseks ning jääb ülegi. Seetõttu puudub praegu igasugune vajadus hakata ehitama kalli raha eest mingit alternatiivset küttevõimsust.
Tugevast poliitilisest vastutuulest hoolimata te ikkagi investeerite ja usute, et suudate kõigist neist karidest läbi tulla?
Jah! Me peame võtma riske, aga ega meil ole ka muid valikuid. Kui põlevkivi ei kaevanda, siis ei saa ka õli toota. Ajalugu on näidanud, et läbi närvitsemise on lõpuks ikkagi kõik lahenenud. Tahaks, et jõuaks selleni lihtsamalt, et lubade menetlused oleks kiiremad ja arusaadavad. Aga alati oleme hakkama saanud. Ja küllap saame edaspidi ka.
Te olete viimastel aastatel väga palju suhelnud ka poliitikutega ja püüdnud oma argumentidega tõestada, et põlevkivitööstuse suretamine ei ole mõistlik. Miks nad teie meelest siiski püüavad seda teha?
Mina ei näegi, et neil oleks argumente. Kui nad ütlevad, et süsinikuneutraalne majandus on meie tulevik ja sellest on võita rohkem kui kaotada, siis mis sa oskad selle peale öelda? Peaks keskenduma uue äri arendamisele, aga mitte mingi toimiva asja lõpetamisele. Konkurentsivõimetud asjad lõpevad ise ära. Kui kaob nõudlus.
Paistab, et paljud ametnikud ja otsustajad käivad sageli igasugustel toredatel konverentsidel ning kuulavad jutte, kuidas ühes kohas näidatakse üht ja teises kohas teist ägedat rohelahendust. Aga nad ei pane sageli tähele, et sellistes esitlustes on pahatihti palju õhku sees. Kui hakkad neisse sisse vaatama, siis selgub, et tehnoloogiad ei ole veel päris valmis ja ennast reaalses elus tõestanud. Mitmed asjad, mis on seotud tegelike kuludega, jäetakse rääkimata. Uue äri arendamine ei ole nii lihtne ega lähe nii kiiresti, nagu sageli soovitakse.
Näiteks laevakütustest [milleks läheb ka suurem osa Eestis toodetud põlevkiviõlist] räägitakse juba ammu, et meie jaoks kaob see turg kohe ära, kuna tulevad vesinikulaevad ja ammoniaagilaevad ja nii edasi. Laevakütuste turg muutub tõepoolest kogu aeg. Aga me näeme samas, et 75 protsenti uutest laevadest on ehitatud tavapärasele kütusele. Vesinikukütus on hea, aga selle paak moodustab laevast kolmandiku. Laevad on mõeldud ikkagi kaupade, mitte enda kütusepaagi liigutamiseks mööda meresid ja ookeane.
Küll aga püüavad kõik uute laevade puhul vähendada kütusekulu, ehitada paremaid mootoreid. Suund efektiivsuse poole on igal pool maailmas. Igaüks mõtleb sellele ja otsib lahendusi, kuni selleni välja, millise värviga on värvitud laevakere, sest ka sellega on võimalik kütusekulu mõni protsent kokku hoida.
Aga kütuseliik seetõttu ei muutu. Traditsiooniliselt on raskel kütteõli nõudlus endiselt veel kaua olemas. Loomulikult võib nõudlus vahepeal pisut halveneda ja siis jälle paraneda, tootjad muutuvad, hind muutub. Sa pead suutma sellistes oludes konkurentsivõimeliselt tegutseda.
Ka õlitööstuse tulevikku määrab suuresti see, milliseks kujuneb süsinikukvoodi hind. Kuidas seda prognoosite?
Kui tehti praegu kehtiv süsteem, siis see nägi ette, et CO2 kvoodi hind tõuseb kümnendi algusest tasemelt 30 eurot tonn järk-järgult kümnendi lõpuks 50 euroni. Tegelikult läks kiiresti palju kallimaks. Seda arvestades poleks mõistlik reegleid veelgi karmimaks muuta.
Milline oleks selle mõju Ida-Virumaale?
Kui tahame Ida-Virumaal põlevkivi kõrvale ka midagi muud arendada, siis jumala eest, ikka peab arendama. Sillamäe sadam on siin, on taristuga tööstusterritooriume, mida taaskasutusele võtta, selleks ei pea metsa maha võtma. Tööjõudu veel on, aga mitte kauaks, kuna selles ebamäärasuses linnad tühjenevad inimestest. Kui siin oleks tootmist rohkem, tuleks siia ka rohkem teadmisi, inimesi ja spetsialiste. Tekib uusi mõtteid ja kõrvale ärisid.
Igal pool maailmas investeeritakse uude ärisse vana äri pealt teenitud raha. Kui vana äri kunstlikult ära lõpetada, siis ei ole millegi eest luua ka uut.
Me ei otsi võimalusi investeerida Valka või Viljandisse. Me oleme siin, meie inimesed on siin. Meie teadmised on siin, me teame, mis ressursid on siin. Kogu aeg mõtleme, kuidas siia investeerida. Siin tulekski riigil küsida, mis takistused siin veel on. Püüame neid kõrvaldada, aga mitte juurde tekitada. Nii lihtne see ongi.
Välismaalane kardab Eestisse investeerida oluliselt rohkem kui eestlane ise. Siin me elame, oma riske me teame. Me tegelikult kardame vähem. Eestlast ei pea väga palju veenma, et ta esimese valikuna siia investeeriks.
VKG soetas naabruses asunud väetisetehase Nitrofert 68 hektari suuruse kinnistu ja juba ligikaudu aasta aega käib seal usin lammutamine.
Ahti Asmanni sõnul on aasta pärast seal tühi plats. "Leidsime, et seal on mõistlik kõik hooned ja seadmed korraga ära lammutada. Paljud neist on muutunud ohtlikuks. Samas on seal olemas vajalik taristu uute tööstuste rajamiseks. Tühjale platsile on seda parem teha kui sinna, kus ümberringi on lagunenud hooned. Kõik vajalik on olemas, aasta pärast võib kohe ehitama hakata," ütles ta kavandatava äripargi kohta.
Allikas: https://pohjarannik.postimees.ee