Kaia Vask: Miinimumpalk on töötaja viimane kaitseliin, sealt allapoole ei ela ära

10.07.2025

Hiljuti tuli väikeettevõtjaid ühendav EVEA välja ettepanekuga kaotada Eestis üleriigiline miinimumpalk või asendada see piirkondlikega. Eesti Ametiühingute Keskliidu juhina pean seda ideed väga ohtlikuks. Just väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes pole töötajad tööandja omavoli eest sama hästi kaitstud kui suurtes firmades.

Miinimumpalk pole loodud ettevõtjate kiusamiseks. See on vajalik selleks, et ükski inimene ei peaks täiskohaga töötades elama vaesuses.

Töötajad jäetakse rahata

Võiks ju arvata, et Eestis on palga maksmisega kõik korras. Kahjuks ei vasta see tõele. Paljud töötajad jäävad oma rahast ilma ja seda juhtub tihti. Tööinspektsioon nimetas 2024.aasta üheks silmatorkavamaks trendiks töövaidluste kasvu, eriti palju rikkumisi esines väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes. Neis kas viivitati töötasude maksmisega või jäeti need üldse maksmata. Nõuete kogusumma ulatus 18,2 miljoni euroni.

Võib ju küsida, miks ma räägin just väiksematest ettevõtetest ja töötajate murest palga kättesaamisel? Aga selle pärast, et isegi praegu, kui miinimumpalga maksmine on kohustuslik, olen ma näinud töölepinguid, mille järgi täistööajaga töötav inimene ei saa kuude kaupa miinimumpalka kätte. See juhtub siin ja praegu - 2025. aastal Eestis.

Üleriigilise miinimumpalga kaotamisega suureneks oht, et töötajat survestatakse leppima äraelamist mitte võimaldava palgaga, veelgi. Eriti neis ettevõtetes, kus töötajad pole asutanud ametiühingut ega saa oma õigusi ühiselt kaitsta. Ja tõsi on ka see (mida EVEA ise tunnistab), et kuni kümne töötajaga mikroettevõtetes ongi töötajatel keeruline ametiühingut luua ja end tööandjale kuuldavaks teha.

Miinimumpalga tõus aitab töötajatel hakkama saada ja riigil eelarvet täita

EVEA tuli oma ettepanekuga välja ajal, mil olukord on niigi pingeline. Eesti Konjunktuuriinstituut andis just teada, et kunagi varem pole jõukamate ja vähem kindlustatud inimeste rahulolu oma majandusliku olukorraga nii suurelt lahknenud kui praegu. Uuringu järgi tunnevad end rahaliselt kindlalt ainult need, kes teenivad üle 2500 euro kuus. Alla selle taseme jäävad inimesed ütlevad, et pärast sundkulutusi nagu toit ja arved, pole neil võimalik midagi säästa või endale lubada.

Tuletan meelde, et viimase kümne aastaga on miinimumpalk kahekordistunud, tõustes 2015.aasta 390 eurolt täiskohaga töötades 886 euroni kuus. See on vaid veidi üle 35 protsendi töötajate soovitud palgatasemest.

Miinimumpalk vähendab palgavaesust

Miinimumpalga saajate hulk on püsinud Eestis stabiilselt umbes 21 000 töötaja juures ning olenevalt aastast saavad seda ja selle lähedast tasu kuni 37 000 Eesti töötajat. Lisaks on miinimumpalgaga seotud mitmed riiklikud hüvitised, nagu näiteks vanemahüvitis ja töötuskindlustus. See tähendab, et alampalk mõjutab lisaks miinimumpalga saajatele otseselt veel kümneid tuhandeid Eesti inimesi.

Teame ka, et kui palk on liiga madal, pole inimestel motivatsiooni töötada. Palgavaesus tähendabki, et inimene küll töötab, kuid ei suuda sellest hoolimata end ja oma peret ära toita. Sellisest olukorrast on töötajal väljuda väga keeruline ja pere vaesus aina süveneb.

Konjunktuuriinstituudi teatel on inimeste hulk, kes oma igapäevaste kuludega toime ei tule, kasvanud aastaga 15 protsendilt 20-le. Nad peavad äraelamiseks kasutama sääste või võtma laenu. Instituudi prognoosi kohaselt võib aasta lõpuks sellises olukorras olla juba iga neljas Eesti pere.

Kolmandik väikeettevõtjatest elab ise vaesuses

Sageli väidetakse, et miinimumpalk koormab väikeseid ja keskmisi ettevõtteid ning selle kaotamine aitaks tööandjatel kulusid kokku hoida. Tegelikkus on aga teine. Uuringud näitavad, et pea 30 protsenti väikeettevõtjatest elab ise suhtelises vaesuses. See tähendab, et ka töötajate kindlus sissetuleku osas on just väikestes ettevõtetes eriti kesine. Kohustuslik miinimumpalk tõstab nende töötajate kindlustunnet ja loob töökohal mingigi palgastabiilsuse.

Lisaks tuleb arvestada, et Eestis on varimajanduse osakaal hinnanguliselt ligi 20 protsenti. Märkimisväärse osa sellest moodustab registreerimata töötamine. See tähendab, et töötaja jääb ilma puhkuse-, haiguse- ja töötushüvitisest ning riik maksutulust. Kui kaotada riiklik miinimumpalk, suureneb risk, et varimajandus kosub veelgi. See kahjustab ühtaegu nii töötajate õigusi kui ausat konkurentsi ettevõtluses. Ebaausad tööandjad saavad eelise ausate ees, kes järgivad korralikult reegleid.

EVEA poolt välja pakutud piirkondlik miinimumpalk on jokk-skeem

Rääkides veel EVEA soovitusest asendada üleriigiline miinimumpalk piirkondlikega, siis see seaks lisaks töötajate toimetulekule ohtu ka riigi regionaalse arengu. Madalamad palgad väljaspool tõmbekeskusi soosivad tööjõu väljavoolu Tallinnasse ja Tartusse, süvendades regionaalset ebavõrdsust veelgi. See on eriti problemaatiline väiksemates maakondades ja ääremaal, kus tööjõu kättesaadavus on juba praegu piiratud. Regionaalpoliitika mõttes on EVEA poolt välja pakutu näol tegu jokk-skeemiga.

Ametiühingujuhina pean seetõttu EVEA ettepanekut, kaotada Eestis üleriigiline miinimumpalk või asendada see piirkondlikega, sotsiaalselt vastutustundetuks ja ühiskonda lõhestavaks.

Töötasu alammäära kokkulepe on praegu suurima mõjuga kollektiivleping Eestis, mis laieneb kõigile töötajatele sõltumata sellest, kas nad kuuluvad ametiühingusse või mitte. Selle lepivad sotsiaalpartneritena kokku tööandjad ja Eesti Ametiühingute Keskliit, aidates nii ennetada töötajate palgavaesust ning toetades uute töötajate värbamist ja olemasolevate hoidmist.

Lisaks aitab miinimumpalga tõus vähendada varimajandust ja ettevõtete vahelist ebaausat konkurentsi. Rahandusministeeriumi hinnangul toob näiteks tänavune 66-eurone miinimumpalga tõus maksudena riigile lisatulu ligi 17 miljonit eurot. Seega on see lisaks kulule investeering nii töötajatesse, elanikkesse kui riigi kestlikusse.

Valitsusel on aeg taastada ametiühingutega sotsiaaldialoog

Euroopa Liidus on liikmesriikides suured erinevused töötajate kollektiivlepingutega hõlmatuses ja miinimumpalga tasemes. See on osaliselt tingitud liikmesriikide väga erinevatest tööturumudelitest ja sissetulekute tasemest.

Pea kolm aastat tagasi võeti seetõttu vastu piisava miinimumpalga direktiiv, mille kohaselt tuleb Eestil luua raamistik miinimumpalga piisavuse kehtestamiseks, toetada kollektiivläbirääkimisi palga kujundamiseks ning hõlbustada töötajate ligipääsu miinimumpalga kaitsele. Õigusaktis rõhutatakse ka vajadust tugevdada ametiühingute rolli töötajate õiguste eest seismisel ja miinimumpalga läbirääkimistel.

Kahjuks ei pea Eesti töövaldkonna minister neid direktiivi nõudeid siduvaks ning on avalikult öelnud, et ta ei toeta kollektiivlepingute sõlmimist. Ilmselt seetõttu pole ministeerium seni koostanud ka kollektiivläbirääkimiste edendamise tegevuskava ega loonud raamistikku läbirääkimisi soodustavate tingimuste loomiseks. Tõenäoliselt on sellest tingitud ka EVEA jokk-skeemi ettepanekud, mis on piisava miinimumpalga direktiiviga teravas vastuolus.

Ametiühingute juhina rõhutan eeloleva taustal, et Eesti Ametiühingute Keskliidu ja tööandjate vahel kokku lepitav riiklik miinimumpalga kokkulepe on Eesti kõige tugevam kollektiivleping, mis laieneb igale täistööajaga töötavale töötajale riigis. Kokkulepitust vähemat ei tohi ükski ettevõtja töötajale maksta.

Allikas: https://eakl.ee/