Doktoritöö: Eesti õed on üha iseseisvamad, ent koormatumad

"Õde on patsiendile kõige lähemal. Kõik teised spetsialistid – arstid, hooldajad, terapeudid – on äärmiselt olulised, aga õde on patsiendiga kõige rohkem koos," ütleb Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppeprorektor ja Tallinna Ülikooli värske doktor Ulvi Kõrgemaa. Sestap on oluline, et patsiendiga tegelev õde käituks professionaalselt ja hooliks patsiendi heaolust. 

Kuidas käib Eesti haiglaõdede käsi praegu ja millise arengutee on õeamet viimase 30 aastaga läbinud, käsitles Kõrgemaa lähemalt oma hiljuti kaitstud doktoritöös. Selleks kasutas ta Eesti õdede seas läbi viidud  läbilõikeuuringu andmeid kolmest küsitlusest aastatest 1999, 2009 ja 2021. Õdedel tuli seal vastata küsimustele muu hulgas töökeskkonna, organisatsioonikultuuri, tööaja ja patsiendisuhtluse kohta. "See võimaldab näha arengut ja muutusi tagasivaates," osutab Kõrgemaa.

Rohkem vastutust ja koormust

Uuringu küsitlusandmetest nähtus, et õest on Eestis nüüdseks saanud iseseisev professionaal. "Kui 1990. aastate alguses oli õde peamiselt arsti abiline, kes täitis korraldusi, siis läbi aastakümnete on see muutunud," võrdleb Ulvi Kõrgemaa. Õppeprorektori sõnul on selle taga 1996. aastast kõrghariduseks muutunud õeharidus. Ehkki praegu töötab Eestis endiselt ka kutseharidusega õdesid, väheneb ajas nende osakaal.

Lisaks näeb Kõrgemaa, kuidas Eestisse on jõudnud läänelik õendusfilosoofia ja kasvanud on õdede kompetents. Selle valguses on õendus muutunud patsiendi- või inimkesksemaks. "Tänapäeval on õde oma töö juht, korraldaja ja toimetaja. See on kõige tõendatum muutus," toob õppeprorektor välja. 

Kolme aastakümnega on õdede silmis muutunud olulisemaks suhe patsiendiga. Samuti huvitab neid varasemast enam, et patsient oleks oma tervisemurede lahendamisel meeskonnaliikmena kaasatud. "Ma ei taha sugugi öelda, et varem poleks õel ja patsiendil head suhet olnud: inimlikud suhted on alati olemas olnud. Praegu tähtsustavad õed aga professionaalset suhet patsiendi parima tervikliku hoolduse tagamiseks palju rohkem kui varem," arutleb ta.

Veel nähtus õdede vastustest, et organisatsioonikultuur on nende hinnangul läinud ajas avatumaks. See toetab aga omakorda õdede iseseisvat professionaalset toimetamist. "Kui varem oli tavapärane hierarhiline n-ö ülalt alla töökorraldus, siis tänapäeval on õde otsuste juures kaasarääkija ja tunnetab ennast võrdse meeskonnaliikmena," sedastab Kõrgemaa.

Kui ühest küljest on kasvanud õdede professionaalsus ja vastutus ning laienenud tegevuste palett, siis mündi teisel küljel tunnetavad nad töökoormuse kasvu. Seda isegi arvestades, et osakondades on nüüd voodikohti vähem ja õdesid rohkem. Samas on voodikäive ehk patsientide vaheldumine, oluliselt suurem. "Kui 1990. aastate alguses oli patsient haiglas kaks kuni neli nädalat, siis praegu kaks-kolm päeva, raskematel juhtudel kauem," kõrvutab Kõrgemaa. 

Ühtlasi jõuavad patsiendid nüüd haiglasse keerulisemate vaevustega. Õppeprorektori sõnul tegeletakse praegu patsiendiga rohkem esmatasandil. Peale taasiseseisvumist, 1990. aastate alguses esmastasand nii tugev polnud. Siis sattuti haiglasse ka kergemate muredega. "Patsiendiga tegeletakse rohkem kodus või ambulatoorselt ja haiglasse sattumine on hädavajalik," täpsustab ta.

Kes jalutaks patsiendi koera?

Ulvi Kõrgemaa sõnul tuli magistrikraadiga õdesid iga küsitluskorraga juurde. "Kui esimese uuringu ajal neid õieti polnudki, siis praegu oli vastajatest juba üle kümne protsendi magistrikraadiga," toob ta välja. Teisisõnu on Eesti haiglaõed tema sõnul praegu märksa professionaalsemad. "Nad hoolivad patsiendi heaolust oluliselt rohkem. Heaolu sõltub aga sellest, kuidas patsiendi vajadused on rahuldatud," lisab ta.

Patsient pole haiglas üksnes oma haigusest tingitud vajadustega: õe töö on rääkides teada saada, mida inimene veel võib vajada. "Näiteks võib tekkida mure, et patsiendil jäi koer koju üksinda ja tal ei ole kedagi, kes loomale süüa annaks. Paraku on õde see, kes sellest teada saab," toob Kõrgemaa näite. See ei tähenda, et õde peaks ise koeraga jalutama minema. Küll aga saab ta võtta ühendust sotsiaaltöötaja või inimese lähedastega ja arutada võimalike lahenduste üle. "Võib-olla tunneb patsient ennast tänu mure kadumisele paremini ja terveneb kiiremini," sõnab õppeprorektor.

Laias laastus on õe amet niisiis 30 aastaga väga palju muutunud ja arenenud. "Eestlane on väga kriitiline inimene ja me näeme pigem arengukohti. Samas peab vahel vaatama tagasi ja mõtlema, kui palju me juba oleme edasi liikunud," märgib Kõrgemaa. Mistahes valdkonna kvaliteet on tema sõnul lõputu teema, kus kvaliteedi hoidmise ja säilitamisega tuleb tegeleda iga päev.

Uurijana näeb ta vajadust teemat edasi käsitleda. Kui Kõrgemaa tööst selgusid statistilised faktid, siis edasi tuleks tema sõnul uurida süvitsi põhjuseid, miks õdede töökoormus kasvab. See võimaldaks pakkuda olukorrale lahendusi. Näiteks võib selguda, et osa õe ülesandeid saaks hoopis hooldajatele anda. "Võib-olla saaksime töökorraldust õe jaoks paremaks teha, et ta oleks patsiendi jaoks rohkem olemas. Mida õnnelikum on õde, seda õnnelikum on patsient," tõdeb Kõrgemaa.

Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorant Ulvi Kõrgemaa kaitses doktoritöö "Eesti haiglaõdede tagasivaade hariduse, töökeskkonna ja õenduse arengule läbi kolme aastakümne" 23. jaanuaril. Doktoritööd juhendasid Tallinna Ülikooli professor Merike Sisask ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ülle Ernits. Oponeerisid Norra Teadus- ja tehnoloogiaülikooli professor Riina Kiik ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kaasprofessor Merle Varik.

Allikas: https://novaator.err.ee/