Tõnu Viik: me peame kasutama ära Eesti viimase demograafilise võimaluse

Aastatel 2026–2031 leiab aset üks erakordne "aeglane" sündmus: meie negatiivsete demograafiliste trendide taustal joonistub välja üks positiivne kühm. Nimelt jõuab neil aastail keskhariduse omandamiseni senisest oluliselt arvukam põlvkond noori, sest 20 aastat tagasi lihtsalt sündis rohkem lapsi ning aastatel 2024–2031 kasvab 20-aastaste noorte hulk Eestis mitme tuhande inimese võrra aastas (vt joonis).

Seni on keskmiselt 80–85 protsenti ühest vanuserühmast jõudnud 20. eluaastaks keskhariduseni. Võime eeldada, et hiljuti kehtestatud kohustuslik keskharidus kasvatab seda protsenti veelgi ning selle tagajärjel kasvab ka ülikoolidesse astuda soovivate noorte hulk.

See tähendab haruldast võimalust suurendada alates 2026. aastast kõrgkoolidesse õppima asuvate ning loodetavasti kolme kuni viie aasta pärast järgnevateks kümnenditeks Eesti tööturule suunduvate kõrgharitud spetsialistide arvu tuhandete inimeste võrra aastas. Seda enam, et Eesti tunneb puudust kõrgharidusega spetsialistidest mitmes valdkonnas alates õpetajatest ja arstidest kuni insenerideni ning lähikümnenditeks oskame prognoosida vajaduse kasvu nende spetsialistide järele.

Kuna tööjõu kogu hulk Eestis pikas vaates ei kasva, on küsimus üha rohkem selles, kui palju on meil kõrge kvalifikatsiooniga inimesi, kes suudaksid luua suuremat majanduslikku lisandväärtust. Tippspetsialistide põud on majanduse struktuurse muutuse pudelikael ja ühiskonna arengu pidur ning avanev demograafiline aken on võimalus selle olukorra parandamiseks. Kõrghariduse mahu kasvatamine lähiaastatel on selles vaates Eesti majanduskasvu otsustav tegur.

See on paraku ka Eesti viimane sedalaadi võimalus väga pikaks ajaks, sest lähemate kümnendite jooksul meid tööturu ja ühiskonna vaates enam positiivseid demograafilisi üllatusi ees ei oota. See väide ei ole kahjuks poeetiline liialdus, vaid tõsiasi Eesti rahvastiku arvuliste muutuste kohta.

Kui me tahame 20 aastat tagasi sündinud arvukama põlvkonna potentsiaali ära kasutada, peaksid Eesti ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid alates 2026. aastast alates senisest oluliselt rohkem õppekohti looma. Kuna kõrgkoolid eestikeelse õppe eest raha võtta ei saa, peab valitsus kõrgkoolidele juba käesoleva kevade jooksul teada andma, kas õppijate arvu kasv saab rahalise katte. Demograafilist akent ei tohiks käsitleda kui kulu või kohustust, vaid võimalust investeerida inimestesse ja selle Eesti kaudu arengusse.

Praegu on õige hetk otsustamiseks, sest just tänavu peaksid ülikoolid allkirjastama riigiga aastateks 2026–2029 uued halduslepingud, mis seavad paika ka nendel aastatel toimuva vastuvõtu arvulise suuruse.

Rahastusotsuse viivitamatust rõhutavad ka rakenduskõrgkoolid, sest ilma selguseta vastuvõtu mahtude ja rahastuse osas ei ole kõrgkoolidel võimalik suurema põlvkonna tulekuks ette valmistuda. Suurem hulk üliõpilasi tähendab kõrgkoolidele ettevalmistustöid, mis puudutavad õppekavu, personali, praktika korraldust, tugisüsteeme jne.

Aeg oleks justkui õige, ka selles vaates, et valitsus peab koostama samadeks aastateks uue riigi eelarvestrateegia (RES), kuhu tuleks kõrgkoolide rahastuse kasv kirja panna. Seega oleme olukorras, kus on valitsuse tasandil vaja otsustada, kas me asume demograafilise kühmu potentsiaali Eesti kasuks pöörama või mitte.

Meil on muidugi võimalus valida ka teine tee ning otsustada, et me plaanime vähendada Eesti ülikoolides ja rakenduskõrgkoolides õppijate osakaalu järgmistel aastatel. See oleks küll vastuolus Eesti haridusstrateegias sätestatuga, mis seab eesmärgiks, et 45 protsenti Eesti noortest omandaksid kõrghariduse.

Otsustada tuleb märtsikuu jooksul

2026. aastaks on küll planeeritud ülikoolide tegevustoetuse kasv, kuigi algselt teisel eesmärgil, õppejõudude palga mahajäämuse vähendamiseks. Alates 2027. aastast ootab aga valitsuse praeguste plaanide kohaselt ülikoole ees tegevustoetuse langus, mitte tõus.

Selle teadmise pinnalt ei saa ülikoolid järelikult kuidagi planeerida vastuvõtu suurendamist järgmiseks viieks aastaks, sest suvel uusi üliõpilasi vastu võttes võtavad ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid endale, sõltuvalt õppe kestusest, kohustusi kolmeks kuni viieks aastaks.

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas on lubanud augustikuistel RES-i aruteludel valitsusele demograafilise kühmu võimalusi selgitada, kuid kuna need arutelud toimuvad augustis, vastuvõtt aga juunis-juulis, siis ei saa ülikoolid 2026. aasta vastuvõtu võimalusi kuigi optimistlikult planeerida, sest nagu öeldud, tähendab üliõpilase tulek ülikooli jaoks kolm kuni viis aastat kestvaid kohustusi.

Haridus- ja teadusministeeriumi enda hinnangul on lisaõppekohtade loomiseks vaja järgmisel aastal 9,7 miljonit eurot lisaraha ning nelja aasta peale kokku üle 80 miljoni euro. Rektorite nõukogu hinnangul on tegelik vajadus suurem, 21 miljonit eurot 2027. aastal ning 197 miljonit eurot nelja aasta peale kokku.

Kuidas konkreetse summaga ka ei jääks, kui valitsus ei anna kõrgkoolidele enne selle aasta vastuvõtu planeerimist oma otsusest teada, jääb esimene osa suuremast põlvkonnast eestikeelse kõrghariduse omandamise võimalusest kõrvale. See on samm, mida me ei saa hiljem enam tasa teha, kuna 2026. aasta demograafiline võimalus sulgub.

2026. aasta suurenenud põlvkonnast saab väiksem osa kõrghariduse kui eelmise aasta põlvkonnast ning kõrvale jäänud liiguvad pigem välismaale ja mujale kui et jäävad järgmise aasta vastuvõttu ootama. Riik on selleks ajaks juba maksnud nende noorte põhihariduse ja keskhariduse eest, kuid jääb ilma nende võimalikust suuremast panusest Eesti edenemisse.

Kõrgharidus on investeering, mis tasub ära

Haridus- ja teadusministri välja pakutud mahtudega – kõrgkoolid peaksid looma 900 uut täiendavat õppekohta aastas iga järgmise kuue-seitsme aasta jooksul – kasvaks Eesti ülikoolides ja rakenduskõrgkoolis õppivate noorte arv neil aastatel kokku 12 000–13 000 õppija võrra.

Ülikoolide vaates on see ambitsioonikas, aga tehtav plaan. Ministeeriumi välja käidud arvu aluseks on valem, kus esimesel aastal lisandub esimese astme kõrgharidusele 900 uut õppekohta, teisel aastal 1800, kolmandal, neljandal ja viiendal aastal 2700 ning kuuendal ja seitsmendal aastal hakkab taas lisaõppekohtade arv kahanema.

Osa sellest kasvust peavad enda peale võtma rakenduskõrgkoolid, kuid küsimus ei tohiks taanduda ka üksnes esimese astme õppekohtade arvule, sest tippspetsialistide põua leevendamiseks tuleb mudelisse lisada ka magistriõppe kasv.

Eesti riiklikes strateegiates on peamine kõrgharidusega seotud eesmärk kõrgharitud inimeste osakaalu tõstmine 45 protsendini. See protsent üksi ei saa olla eesmärk omaette, sest nii lõpetajate palgaandmed, Eesti Panga hiljutine analüüs, kui ka erinevad rahvusvahelised analüüsid näitavad, et magistriharidusega inimeste hakkamasaamine tööturul ning lisandväärtus majandusele on oluliselt kõrgem, kui rakenduskõrghariduse või bakalaureusekraadiga inimeste oma.

Näiteks saavad magistriõppe lõpetanud Eesti keskmisest brutopalgast 29 protsenti kõrgemat palka ning magistriõppe lõpetajate keskmine palk on 27 protsenti kõrgem kui bakalaureuseõppe lõpetajatel.

Vaba tööjõuturu tingimustes saab seda palga erinevust põhjendada eelkõige sellega, et esimese astme kõrgharidusest ei piisa tööjõuturu jaoks vajalike tööde tegemiseks. Eesti majanduse ja ühiskonna ees seisvaid väljakutseid ei lahenda järelikult ainult rakenduskõrghariduse või bakalaureuseõppe mahtude kasvatamine. OSKA prognoosid näitavad, et kõige suurem puudus on tippspetsialistidest – magistri- ja doktorikraadiga tööjõust – ning see puudujääk on süsteemne, mitte ajutine.

Kui tööjõu oskuste tase ei kasva samas tempos tehnoloogia arenguga, jäävad ettevõtted töötama madalama lisandväärtusega, investeeringud lükkuvad edasi või liiguvad teistesse riikidesse ning ekspordivõimekus ei kasva.

Seetõttu tuleks kõrghariduse mahu kasvatamata jätmist vaadata mitte kokkuhoiu, vaid saamata jääva tulu võtmes. Kui kõrghariduse mahtu ei kasvatata, ei jää riigieelarve mõttes kulu sündimata, see lihtsalt ilmneb teises vormis ja pikema aja jooksul. Küsimus ei ole selles, kas riik maksab, vaid millal ja mille eest.

Nüüd, mil vajadus ja ka esialgsed kasvu mahud on haridus- ja teadusministeeriumi tasandil juba sõnastatud, oleks vaja anda kõrgkoolidele selgus, kas üldse ja kui suure õppekohtade kasvu oleme me valmis läbi viima.

Seda otsust oleks vaja juba sel kevadel, et ülikoolid saaksid seda juba selle suve vastuvõtus arvestada. Kui kokkulepet kevadel ei sünni, ei jää kahju abstraktseks ega kaugesse tulevikku, see väljendub juba 2026. aasta suurenenud noorte kohordi potentsiaali kasutama jätmises, noorte lahkumises, tulevikus saamata jäävas maksutulus ja aeglasemas majanduse liikumises kõrgema lisandväärtuse tootmise suunal.

Kirjeldatud demograafiline kühm on lähema paarikümne aasta jooksul üsnagi erakordne võimalus Eesti väljavaadete parandamiseks. Meil ei ole ju 2030. aastast alates Eestis liiga palju arste, õpetajaid, insenere ja teisi kõrgharidusega spetsialiste.

Ma saaksin äärmisel juhul isegi sellest aru, kui me raske eelarve seisu tõttu oma noorte potentsiaali rakendamata jätame teadliku poliitilise valikuna. Küll aga ei tahaks, et see juhtuks valitsuse otsustamatuse tõttu.

Allikas: https://www.err.ee/