MASSKOONDAMINE PÕLEVKIVISEKTORIS ⟩ Riik peab võtma vastutuse
13.11.2026
Sel esmaspäeval võtsid riigikogus Eesti Energia kavandatava masskoondamise teemal kriitiliselt sõna kaks Ida-Virumaalt valitud parlamendi liiget, Aleksei Jevgrafov ja Arvo Aller. Avaldame siinkohal nende seisukoha.
ALEKSEI JEVGRAFOV, riigikogu liige (Keskerakond)
Mõned päevad tagasi saime teada uudise, mis puudutab otseselt sadade Ida-Virumaa perede tulevikku. Eesti Energia sajaprotsendiliselt Eesti riigile kuuluv ettevõte valmistub ulatuslikuks koondamiseks. Esialgse kava järgi võib kontsernist kaduda ligikaudu 390 ametikohta, millest umbes 330 asub Ida-Virumaal. Me ei tohi toetada sellist koondamist ega pidada seda riigimehelikuks käitumiseks, eriti olukorras, kus räägime piirkonnast, mille majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid on riigile juba ammu teada.
Aga alustame ühest vastuolust. Viimastel kuudel oleme siin riigikogu saalis korduvalt kuulnud peaminister Kristen Michalilt ja rahandusminister Jürgen Ligilt, et Eesti majandus on pöördunud kasvule. Ka järgmise aasta riigieelarvet esitletakse kasvava majanduse eelarvena. Ja nüüd tekib mul küsimus, kuidas on võimalik, et Eesti majandus kasvab, aga samal ajal otsustab sajaprotsendiliselt riigile kuuluv ettevõte saata sajad inimesed töötukassa ukse taha. Veelgi enam, Eesti Energia ise ei ole ju teatanud katastroofilistest majandustulemustest. Vastupidi, kontserni üheksa kuu puhaskasum kasvas 36%, ulatudes 42 miljoni euroni. Sellele vaatamata kavandatakse tööjõukulude vähendamist ligikaudu 20 miljoni euro võrra aastas. Ma saan aru, et ettevõte peab olema konkurentsivõimeline, ma saan aru, et energiaturg muutub ja kulusid tuleb kontrollida. Aga kas kasumi teenimine ja kulude kärpimine on tõesti ainsad eesmärgid, mida riik oma ettevõttele seab? Kas Eesti Energia on loodud ainult selleks, et näidata bilansis võimalikult ilusaid numbreid, või peaks riigile kuuluv strateegiline ettevõte arvestama ka Eesti tööstuse tuleviku ning piirkondliku stabiilsusega? Olen veendunud, et riigiettevõttel on laiem vastutus.
Täna räägin ma taas Ida-Virumaast, kus palgatase on märkimisväärselt madalam kui Tallinnas ja kus töötuse määr on endiselt Eesti keskmisest oluliselt kõrgem. See ei ole piirkond, kus 330 kogenud tööstustöötajat leiavad järgmisel hommikul endale samaväärse palga ja töötingimustega uue töökoha. See toob meid järgmise olulise teema juurde: õiglase ülemineku programm. 2022. aasta oktoobris kinnitas Euroopa Komisjon Ida-Virumaa õiglase ülemineku kava, kuid selle ettevalmistamist alustati juba 2020. aastal. See tähendab, et oleme õiglase üleminekuga tegelnud juba kuus aastat.
Kuus aastat on räägitud majanduse mitmekesistamisest, uutest investeeringutest ja hästi tasustatud töökohtadest. Aga vaatame, mida näitavad fondi enda ametlikud andmed. Projektidele on eraldatud praktiliselt kogu fondi raha, kuid tegelikult on välja makstud vaid 41% ehk 140 miljonit eurot. See tähendab, et ligi 200 miljonit eurot on endiselt välja maksmata. Fondi andmetel on loomisel 1415 töökohta. Aga ma rõhutan, et jutt käib alles loomisest, mitte juba loodud töökohtadest.
Täna, kuus aastat hiljem oleme olukorras, kus Eesti Energia valmistub taas sadade inimeste koondamiseks. Aga tuleb ausalt tunnistada, et riik ei ole suutnud luua uusi töökohti samas tempos, millega senised töökohad kaovad. Ometi pidi õiglane üleminek aitama just neid töökohti asendada. Ja siit tekib inimestel ka küsimus, mida peaks riik selles olukorras tegema.
Kõigepealt tuleb minu hinnangul üle vaadata riigi ootused Eesti Energiale. Kas tõesti mõõdame riigiettevõtjate edukust üksnes kasumi, dividendide ja kulude kokkuhoiu põhjal? Kuhu jäävad piirkondliku tööhõive säilitamine ja sotsiaalne vastutus? Me peame arvestama ka sellega, kui palju tuleb kulutada koondatud inimestele töötushüvitiste maksmiseks, nende ümberõppeks ja tööturule tagasi aitamiseks. Teisisõnu võib Eesti Energia 20 miljoni euro suurune aastane kokkuhoid minna riigile tervikuna märksa kallimaks, ja seda mitte ainult rahaliselt, vaid ka sotsiaalselt.
ARVO ALLER, riigikogu liige (EKRE)
Kahjuks näitab see praeguse valitsuse ja eriti Reformierakonna ministrite suhtumist meie ühte olulisse piirkonda, mis on energiapiirkond. Praeguste ministrite tegevus näitab seda, et tahetakse põlevkivi hävitada, teha niivõrd raskeks selle hilisem taastamine. See näitab, et nad ei olegi huvitatud oma kohaliku elektrienergia- ja põlevkivitööstuse säilitamisest, põlevkivikeemia säilitamisest ning arendamisest, et teha kõik nii raskeks, kui tulevased valitsused tahaks seda taastada. See tundub agoonia, et võtta vastu viimased poliitilised otsused selliselt, et pärast järgmisi valimisi ei oleks uuel valitsusel võimalik põlevkivitööstust taastada.
Paraku on see seotud Ida-Virumaa sotsiaalse ja majandusliku hakkamasaamisega. See tekitab sotsiaalseid probleeme Ida-Virumaa inimestes ja see paraku ei tekita inimestes kindlustunnet ning see on ka üks võimalikke ohtusid riigi julgeolekule ja samuti hakkamasaamisele.
Praegu on üle 4000 töökoha põlevkivisektoris, 400 koondatakse. Olid aastad, kus põlevkivisektoris oli 6000−7000 töökohta. Masskoondamised on toimunud siin aastate kaupa ning tegelikult tahaks näha, milliseid uusi töökohti Ida-Virumaale pakutakse, mis lahendusi pakuvad ka Eesti Energia ja riik, kes on 100% Eesti Energia omanik.
Kui EKRE oli valitsuses koos Isamaa ja Keskerakonnaga, siis me säilitasime seal reservis 1200 megavatti Narvas energiavõimsust, mis andis inimestele kindluse, et nende töökohad säilivad. Eestile andis see kindluse, et meile on energiajulgeolek tagatud, ja see oli üks olulisemaid otsuseid tookord Ida-Virumaale. Kahjuks tuleb tõdeda, et praegune valitsus ei näita oma hoolivust piiriäärsete maakondade ja Eesti idapiirkonna suhtes. Nii et järgmisel kevadel saab teha paremaid otsuseid.
Allikas: https://pohjarannik.postimees.ee/


