Oma tervisest võib, aga ei pea tööandjaga rääkima

21.02.2019

Töötaja ei ole kohustatud jagama tööandjaga detailset terviseinfot. Oma haigusloo kõiki aspekte ei pea avaldama ka vähenenud töövõimega inimesed, sest määravad on eelkõige reaalsed oskused. Samas võib esineda olukordi, kus tööandja informeeritus on vajalik töötaja enda seisukohast.

Kui töötaja on tundlikku terviseinfot aga tööandjaga jaganud, siis ei tohi sellest teadmisest tulenevalt toimuda diskrimineerimist.

Millist infot on tööandjal õigus teada?

Tööandjal võib olla õigustatud huvi töötaja tervise osas, kuid enda kohta peaks andma vaid seda infot, mis kajastab reaalset töösooritust ning on seega oluline info töö korraldamiseks.

Seadusest tulenevalt on tööandjal kohustus tagada kõikidele töötajatele turvaline töökeskkond ja saata inimesi töötervishoiuarsti juurde kontrolli. Töötajad omakorda peaksid enda riske maandama ja ka kontrollis käima.

„Töötervishoiuarst kontrollib töötajat ning tagasisidena saadav info peaks olema tööandjatele piisav. Terviseandmed on delikaatsed ja töötajal ei ole kohustust tööandjale diagnoosi detaile avaldada,“ sõnas Kaire Saarep Tööinspektsiooni nõustamistalitusest. „Kui näiteks arst kirjutab tervisetõendile, et inimene ei tohi kätt õlavöötmest kõrgemale tõsta, siis põhjust ta lisama ei pea.“

Kui töötaja jääb haiguslehele, siis ei ole tööandjal õigust nõuda selle põhjuseid. Delikaatne info on näiteks ka töötaja rasedus, millest vahel räägitakse ühele kolleegile ja järgmisel päeval teab uudist juba terve kontor.

Vähenenud töövõime annab õiguse pikemale põhipuhkusele

Osaline või puuduv töövõime tähendab seaduse silmis töötajale õigust 35-päevasele põhipuhkusele. Kui töötaja on selle aga tööandjale rääkimata jätnud, siis ei ole lisapäevi ilmselt märgitud ka puhkusegraafikusse ja näiteks aasta lõpus selle õigusjärgne väljanõudmine ei ole just kõige viisakam teguviis. Nii peab ootamatult ümber korraldama paljude teiste töökohustused.

„Kõige parem on kõik oluline läbi rääkida kohe töösuhte alguses ilma sunnita detaile avaldada, vaid juhtida tähelepanu pikendatud põhipuhkusele ning võimalusele saada personaalset tuge ja nõustamist tööinspektsiooni töökeskkonna konsultantidelt. Nii maandab tööandja uue töötaja hirme, sest jagab infot, kellega vajadusel rääkida,“ juhatas Saarep. „Töötajale on oluline teada, et ta tuleb heasse töökeskkonda, seega taandub kõik positiivsetele töösuhetele.“

Töökoha kohandamine

Töökoha kohandamise vajadus ei nõua samuti otseselt diagnoosi avaldamist. „Töötaja võib näiteks öelda, et ta ei saa hästi trepist käia või käsi õlavöötmest kõrgemale tõsta. Ta võib öelda, mis on tema tervisele ohtlik ja mida teha ei tohi, diagnoos kui selline, ei ole tööandja jaoks oluline,“ sõnas Saarep.

Nõustamistalituse esindaja jagab ka oma kogemust, kus vaimse puudega inimeste tööletuleku korral uurivad pigem tööandjad, mida nad küsida võivad ja missugust infot töötaja neile edastama peab.

Vaimse tervise probleemide  ja vähenenud töövõime korral on inimesele abiks ka töötukassa konsultandid, kes pakuvad nõustamist ning vajadusel ka tugiisiku teenust.

Tervisest rääkimine võib päästa elu

Seadus ei määratle täpselt, millist infot peab töötaja avaldama. Teatud valdkondades, nt tootmises või hoopis sõidukijuhtide seas on terviserike aga potentsiaalseks ohuks. Ka lühiajaline kontrolli kaotamine masina või seadme üle võib päädida raskete tagajärgedega. Tööandja vastutab küll töötaja heaolu eest, kuid seda on keeruline teha, kui puudub vastav info inimese tervise kohta.

On haiguseid, mis ei pruugi välja paista, kuid millest rääkimine võib sõna otseses mõttes päästa inimese enda elu. Näiteks töötaja, kes asub tootmisettevõttes liinitööle, kuid otsustab tööandjat ja kolleege oma epilepsiahoogudest mitte teavitada. Mõnda aega on kõik hästi, töötaja tubli ja tegus, kuid ühel hetkel tekib haigushoog, mis niidab inimese maha. Halvemal juhul on ta üksi tootmisliini juures või kukub põranda asemel tööpinnale, kus toimetavad ohtlikud masinad. Paremal juhul juhtub see kolleegide silme all, kes võivad aga teadmatuse tõttu ebapiisava kiiruse või põhjalikkusega reageerida. Sellised situatsioonid tasub enda jaoks läbi mõelda.

„Heade töösuhete korral räägib inimene julgemalt oma tervisest, näiteks rasedusest ja osalisest töövõimest ning töötajal puudub hirm, et delikaatseid andmeid tema vastu kasutatakse,“ kommenteeris Saarep. Hirm saada vallandatud paneb inimesed aga situatsiooni, kus ei julgeta rääkida.

Kokkuvõttes võib öelda, et head töösuhted tagavad hooliva ja turvalise töökeskkonna, kus saavad avatult suhelda kõik osapooled. Oma delikaatseid isikuandmeid ei pea tööandjale avaldama, kuid vahel võib see tööohutuse seisukohast olla vajalik.

Allikas: http://tooelu.ee/et/uudised/2217/