Teadlased uurivad Võrumaal söe kasutamist keskajal

Karula rahvuspargi piirimail Perajärvel on leitud neljaruutkilomeetrisel maa-alal lohud ja künkad, mida teadlased asusid nüüd lähemalt uurima.

"Siin metsas on terve hulk söemiilamise jäänuseid. Need on siis kas lohud, mis on maa sisse kaevatud või kuhjad. Söemiilamine on protsess, mille käigus tekitatakse puusütt. See oli keskajal ja hilisemal perioodil üks põhilisi kütuse liike, enne kui fossiilseid kütuseid hakati kasutama ja eriti siis, kui oli soov saada kõrgemaid temperatuure kas siis sepatööks, rauasulatuseks või metallivalamiseks," selgitas Tartu Ülikooli arheoloogia teadur Ragnar Saage.

Nii annab 15. sajandist pärit söemiilide uurimine ka teavet toonase looduskeskkonna kohta.

"Söe puhul on võimalik määrata puuliik, mida on põletatud. Mujal Euroopas on väga palju kasutatud seda, et neid vanu miilikohtasid ja nende sütt analüüsides on metsakooslusi analüüsitud. Eestis seda siiamaani tehtud ei ole, sest me ei ole ka neid kohti teadnud, kus neid miile võiks uurida," rääkis maaülikooli keskkonnakaitse vanemlektor Pille Tomson.

Samal aja köeti Hallimäe talus eelmisel päeval põletatud söega rauasulatusahju, et seal Valgamaal Korijärve küla lähedal Raualaanest korjatud rauamaaki sulatada.

"See tehnoloogia, mida me siin kasutame, on Eesti ajalooline rauasulatuse tehnoloogia, mis oli viimati ohtralt kasutusel 14. sajandil ja siis tasapisi hääbus. Tõenäoliselt Rootsi importraua tõttu vahepeal Eestis selline aktiivne rauasulatuse traditsioon katkes, nii et meil näiteks puudub oskussõnavara, kuidas me nimetame neid erinevaid ahju osi või seda rauapätsi, mis sealt välja tuleb ja nii edasi," rääkis Saage.

Allikas: https://novaator.err.ee/