Uuring: pikk eluiga sõltub rohkem keskkonnast kui geenidest

Kui palju kujundavad inimese eluiga keskkond ja elustiil ning kui suur osa on määratud geenidega? See küsimus on inimesi pikalt vaevanud, aga seni ei ole sellele leitud konkreetset teaduslikku vastust. 

 

Ajakirjas Nature Medicine hiljuti ilmunud uuringu autorid püüdsid esimest korda mõõta keskkonna ja elustiili suhtelist mõju võrreldes geneetikaga, määrates, kuidas inimesed vananevad ning kui kaua nad elavad. Uuringu tulemused viitavad, et keskkond ja elustiil mängivad suuremat rolli kui geenid.

 

Uuringu autorid kasutasid Suurbritannia biopanga andmeid, mis hõlmasid 500 000 inimese tervise- ja elustiiliandmeid, sealhulgas geneetilist teavet. Eraldi analüüsisid nad 45 000 osaleja vereproove, kasutades proteoomilist profileerimist. See on suhteliselt uus tehnika, millega uuritakse veres ringlevate valkude hulga muutusi, et hinnata inimese bioloogilist vanust. 

Teadlased analüüsisid 164 keskkonnategurit ja geneetilisi markereid, mis on seotud vanusega kaasnevate haigustega. Keskkonnategurid hõlmasid elustiili, näiteks suitsetamist ja kehalist aktiivsust, sotsiaalseid tegureid, näiteks elamistingimusi, sissetulekut, tööhõive staatust, aga ka lapsepõlvega seotud tegureid, näiteks kehakaalu lapsepõlves. Seejärel võrreldi nende tegurite seoseid 22 haigusega, mille avaldumisrisk kasvab vanusega. 

Oluline leid oli see, et keskkonnategurid selgitasid ligikaudu 17 protsenti eluea varieeruvusest, samas kui geneetilised tegurid selgitasid alla kahe protsendi. See viitab sellele, et kasvatuse ja keskkonna roll on pikaealisuse määramisel suurem kui geneetikal.

Uuring näitas ka, et erinevate haiguste puhul on keskkonna- ja geneetiline mõju erinev. Näiteks kopsu-, südame- ja maksahaiguste puhul oli keskkonna mõju suurem, samas kui rinna-, munasarja- ja eesnäärmevähi ning dementsuse riski määramisel mängis geneetika suuremat rolli.

Varasemat surma ning bioloogilist vananemist enim mõjutanud keskkonnategurid olid suitsetamine, sotsiaalmajanduslik olukord, kehalise aktiivsuse tase ja elamistingimused.

Huvitaval kombel leidis töörühm, et kui laps on kümneaastaselt eakaaslastest pikemat kasvu, seostub see lühema elueaga. Kuigi põhjused pole selged, on varasemates uuringutes leitud sarnane seos. Samuti leidsid teadlased, et suurem kehakaal kümneaastaselt ning ema suitsetamine raseduse viimastel kuudel või pärast lapse ilmatulekut võivad eluiga lühendada.

Üllatavalt oli seos toitumise ja bioloogilise vananemise vahel nõrk. See on vastuolus varasemate tõenditega, mis kinnitavad toitumise olulist rolli krooniliste haiguste riski ja pikaealisuse juures. Sellele võib olla mitu selgitust. Näiteks võis uuringus osalejate arv olla liiga väike, et näha toitumise mõju. Toitumise kohta küsiti oma andmed biopangale loovutanute käest vaid ühel korral, mistõttu ei olnud võimalik muutusi ajas jälgida. Samuti võib olla keeruline eristada toitumise mõju teistest elustiilifaktoritest. Vaatamata uutele tulemustele on teadlased seetõttu endiselt veendunud, et õige toitumine on üks pikaealisuse alustala. 

Uuringus tuli ka välja, et partneriga koos elavate inimeste eluiga on pikem, kuid see ei tähenda tingimata, et kooselu ise eluiga pikendab, mängus võivad olla teised tegurid.

Kokkuvõttes annab uuring helge sõnumi: pikaealisust kujundavad suuresti inimese enda valikud. Tehes teadlikke valikuid, on võimalik toetada tervist ja elada kõrgema eani. 

Allikas: https://novaator.err.ee/