Eesti Päästeala Töötajate Ametiühing - JAGA POSTITUST, TOETA PÄÄSTJAID!

09.06.2025

Turvalisus algab sisekaitsest: päästja palk on strateegiline investeering Eesti ja Euroopa julgeolekusse

„Turvalisus on kõige alus,“ kirjutab Soome endine president Sauli Niinistö Euroopa Komisjoni poolt tellitud raporti eessõnas. See pole lihtsalt järjekordne kõlav mõttekäik, vaid kontseptuaalne pöördepunkt Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikas. 2024. aasta sügisel avaldatud raporti peamine sõnum on ühene ja lihtne: kui me ei investeeri ühiskonna valmisolekusse laiapindselt, ei suuda me toime tulla ümbritsevate kriiside ja ohtudega. Valmisolek nõuab kõrget usaldust.

Iseenesest ei sisalda Niinistö raport elanikkonnakaitse osas midagi uut. Eesti on liikunud laiapindse riigikaitse teele juba ammu ja “rinderiigina” näinud neid probleeme varem ning kindlasti lähemalt, kui teised Euroopa riigid. Aga Niinistö raport on vajalik, sest nagu ikka, on sellisel tasandil esitatud argumendid toetuseks ja julgustuseks poliitikutele õige suuna valikul.

Sõda ja sisekaitse

Sisekaitse on mõiste, millega tähistame siseministeeriumi valitsemisalas tegutsevaid turvalisuse ja julgeoleku tagajaid - päästjaid, politseinikke, häirekeskuse teenistujaid -, kes on kriisideks valmisoleku selgrooks. NATO peasekretär Mark Rutte on korduvalt rõhutanud sisekaitse olulisust laiapindse julgeoleku tagamisel. Tema hinnangul on tsiviilkriisideks valmisolek NATO kollektiivkaitse lahutamatu osa. Rutte on ka selgelt väljendanud, et NATO liikmesriigid peavad suurendama investeeringuid mitte ainult sõjalisse võimekusse, vaid ka muudesse kaitsega seotud valdkondadesse. Ta on kutsunud üles liikmesriike suurendama kaitsekulutusi vähemalt 3,5% SKP-st, millele lisaks peaks veel 1,5% olema suunatud laiemateks julgeolekukulutusteks. Eesti on siin ambitsioonikamgi, olles seadnud oma kaitsekulutuste eesmärgiks lausa 5,4% SKP-st. Kuid oleks õiglane ja mõistlik, kui see poliitikute poolt riigikaitsele planeeritav suurusjärk jaguneks 4% sõjalisele riigikaitsele ning 1,4% elanikkonnakaitsega tegelevale sisekaitsele, et tagada laiapindse riigikaitsestrateegia kavakohane toimimine. Lisaks looks elanikkonnakaitse jõuline rahastamine võimaluse tõsta sarnaselt kaitseväelastele ka päästjate, politseinike ning häirekeskuse teenistujate palgad tasemele, kus palga väärtus vastaks nende töö tegelikule väärtusele.

Enamik kriise ei ole sõjalist laadi

Niinistö raport toob esile, et Euroopa peab lõpetama valmisoleku käsitlemise kitsalt ja sektoripõhiselt ning see põhimõte peab olema läbiv igas poliitika valdkonnas. Raport kinnitab, et enamik kriise, mis ühiskonda võivad tabada, ei ole sõjalist laadi ja armeed üksi ei paku kõiki lahendusi. Sisekaitse on siin võtmetegur, millega tuleb arvestada juba rahuajal. Seda seisukohta kinnitas ka Euroopa Komisjon eesotsas president Ursula von der Leyeniga, rõhutades vajadust tugevdada ELi tsiviilvõimekust paralleelselt sõjalise koostööga.

Päästjad, politseinikud ja päästekorraldajad on esimene kaitseliin

Kujutagem ette, et ühel ja samal ajal tabavad Eestit teid ummistav sügistorm ja desinformatsioonikampaania. Päästjad vabastavad teed ning taastavad taristu, politsei hoiab avalikku korda ja kriisikommunikatsiooni kaudu jagatakse inimestele toimetulekuks vajalikku informatsiooni. Kogu see tegevus saab toimida vaid siis, kui selleks on olemas oskused ja vajalikud ressursid, kuid ennekõike motiveeritud inimesed, kes seda tööd teevad. Päästjate – ja tegelikult kogu sisekaitse - alarahastamine tähendab riigi haavatavust. Niinistö raport hoiatab: „Ebapiisav valmisolek suurenevate ohtude keskel nõrgestab kodanike usaldust riigivõimude vastu.“ Kui usaldus kaob, siis seda taastada on raske. Ja see ei ole emotsionaalne kaotus vaid on strateegiline nõrkus.

Palk on strateegia osa ja signaal ühiskonnale

Niinistö toob oma raportis välja, et tuleb luua sihtotstarbelised stiimulid suurendamaks nooremate põlvkondade huvi karjäärivõimaluste vastu sisekaitse valdkonnas. Ehk teisisõnu kui soovime, et meil oleks häid päästjad ning politseinikke ka tulevikus, peab palk olema konkurentsivõimeline. Paraku on päästja palk oluliselt alla riigi keskmise, samas kui esitatavad nõuded, töö vastutus ja ohtlikkus on märgatavalt kõrgemad kui enamikul teistel avaliku sektori töötajatel. Päästja töö on seotud riskidega ja kunagi ei tea, millal need võivad realiseeruda, ning reeglina näevad neid riske vaid päästjad ise. Samas kui päästjad saavad vigastada, või halvimal juhul lausa hukkuvad, puudutab see valusalt kogu ühiskonda. Oluline on mõista, et tegelikult pole asi aga ainult päästjates. Madala palga risk on eluohtlik. Alamotiveeritud ja üleväsinud päästja on risk ka neile, kelle elu ning tervis päästjatest sõltuvad. Sellise olukorra püsimine ei tähenda ainult ebaõiglust, vaid siin on tegemist valitsusliku strateegilise riskiga! Makstes päästjatele, politseinikele ja päästekorraldajatele väärilist palka, annaksime ühiskonnale märku, et turvalisus on päriselt väärtustatud. Sellega näitaksime, et oleme valmis investeerima mitte ainult sõjamasinatesse ja laskemoona, vaid ka inimestesse, kes hoiavad meie elusid tormide, tulekahjude ning mistahes muude kriiside korral. Sisekaitse palgatõusuks lisaraha leidmine peaks olema riigieelarveline prioriteet, osa Eesti julgeolekustrateegiast.

Valmisolek on alati olnud usalduse küsimus. Kuidas saab aga valmisolekut tagav päästja usaldada riiki, mis jagab küll heldelt tulevikku suunatud lubadusi, kuid reaalelus ei väärtusta tema tööd? Või politseinik, päästekorraldaja …? Kuidas saab Eesti inimene usaldada riiki, mis rääkides riigikaitse olulisusest jätab oma esimese kaitseliini palgavaesusesse? Kui keegi teab vastust, siis öelge!

Eesti võiks olla eeskujuks

Euroopa Liit peaks liikuma suunas, kus ka päästeteenus ei ole enam iga liikmesriigi isiklik probleem, vaid kollektiivse turvalisuse garantii. Nagu on seda sõjaline riigikaitse. Eesti võiks olla siin eeskujuks. Selleks tuleb sisekaitset hakata õiglaselt väärtustama ja esimeseks sammuks sel teel peab olema päästja palga Eesti keskmisele tasemele toomine juba järgmisel aastal. Sealt edasi tuleb jätkata liikumist 1,2-kordse Eesti keskmise palga suunas, mis on õiglane palgatase.

Lõpetuseks

Eesti ja Euroopa seisavad silmitsi ohtudega, mis ei küsi aega ega kohta ja siin ei ole lihtsaid lahendusi. Kuid ühte asja peaks olema lihtne mõista: kui esimene reageerija ei saabu sündmuskohale, kaob inimetsel kindlustunne. Ja see esimene reageerija ei saabu, kuna teda lihtsalt pole … . Ta lahkus ametist, sest töö eest pakutav palk ei võimaldanud tal kodu soetada ega peret üleval pidada, küll aga sundis nõrkemiseni rabama teisel ja vahel kolmandalgi töökohal, et tagada perele normaalne elustandard. Siinkohal on igati asjakohane teha väike mõttepaus ja meenutada veel kord Sauli Niinistö sõnu: „Turvalisus on kõige alus … .“

Poliitikud! See sõnum on teile riigieelarve koostamiseks: investeerime päästjatesse, investeerime sisekaitsesse juba täna! Teeme seda meie riigi tuleviku nimel, sest turvatundeta pole usaldust. Usalduse puudumine pole vaid emotsionaalne kaotus - see on strateegiline nõrkus, mida me endale lubada ei saa. Eriti tänases julgeolekuolukorras. Turvalisus algab alati inimestest. Ja sageli just neist inimestest, kes kannavad sinist või liivakarva (kaitse)riietust ning tulevad inimestele appi vilkurite ja sireenidega.