„Kartsin kõige rohkem seda, et lähen töölt, jalad ees.“ Lugejad jagavad kogemusi, miks on mõnus olla lõpuks pensionil

20.08.2025

Kui Eesti Naine kirjutas, et pensionile jäämine võib tekitada suure šoki ja kurbuse, polnud paljud lugejad sellega üldse nõus. „Milleks selline hala? Nautige vabadust!“ soovitab üks lugejatest. Väljateenitud puhkus, pikad kohvihommikud, aed vajab harimist, saab lapselapsi vaatama minna. „Ma ei saa aru nendest, kellel on igav,“ leiab Jana.

„Nii lolli juttu annab välja mõelda,“ väljendab üks lugejatest väga otsekoheselt, mida ta arvab mõttest, et pensionile jäämine võib tekitada kurbust. „Sain 60 ja jäin kohe koju. Olen igatpidi rahul ja elu on mõnus. Nüüd sai juba neli aastat pensil oldud.“

Tõsi, paljud nurisevad, et pension on liiga väike, kuid nutikalt majandades või lisa teenides on võimalik siiski hakkama saada. „Šokk oli pensioni suurus, mida saama hakkasin. Aga pole hullu, suudan veel veidi tööd teha,“ arvab üks pensionäridest.

Paljud oskavad kõigest hoolimata pensiaega nautida ja jagavad soovitusi ka teistele. „Ärge olge nii kibestunud ja vingujad. Peab ikka madal enesehinnang olema, kui ei suuda elust-tehtust uhkust tunda ja vabadust nautida. Mina naudin täiega!“

„Reisige, minge loodusesse,“ soovitab Heili. „Minge sõpru ja lähedasi vaatama. Tuleb leida hobid.“

Pensionäri päev võib olla vägagi mõnus. Kui on aed, siis pole ka tegevuse puudust. „Ärkad, mõtled, kas tõusta üles või lebotada, keedad kruusitäie kohvi, jalutad valduses ringi, vaatad, mis seis on. Okei, töö ei ole jänes, eest ära ei jookse. Molutad veel veidi toas. Ma ei kujuta ette, mida korteriinimesed teevad,“ muljetab pensionär, kes elab oma majas.

Elu alles algab

Helle mõtiskleb, kui paljudel on üldse võimalik pensionipõlveks rahaliselt valmistuda. „Miinimumpalgast ju eriti kõrvale ei pane. Mis puutub vaimsesse valmistumisse, siis see ei olegi nii raske. Tunned rõõmu sellest, et saad hommikul rahus oma kohvi nautida ega pea kuhugi kiirustama. Ajaga kujunevad uued harjumused ja asi loksub paika.“

Janal on pensionini umbes kolm aastat aega, aga ta ei näe mingit masendust tulemas. „Lapselapsi on omajagu, aed on suur, seal on müttamist palju, pealegi tahaks igal pool käia. Mees on korralik aktivist. Ei saa küll aru küll nendest, kellel on igav. Kui lapsena julgesin Memmele kaevata, et igav on, siis ta vastas, et ainult rumalal inimesel on igav. Mu Memm ütles ka, et igal nulliga lõppeval sünnipäeval tuleb mõelda: pagan, elu alles algab.“ Jana mainib, et kui ta sai 60, siis täpselt nii ta tundiski.

Aira arvates on see parim aeg elus. „Mulle tundus, et alles pensionile jäädes alustasin elu. Oled vaba nagu tuul, tee mis tahad, mine kuhu tahad. Kui ei taha, siis ei teegi midagi, sülita või lakke. Ainult et ööpäevas on vähe tunde ja nädalas vähe päevi. Ideed tegevusteks aga ründavad.“

K. kirjutab oma 70aastasest sõbrannast, kellel on pensionil olles vähem aega kui tööl käes. „Põlva maakonnas on peaaegu nullist üles ehitatud külakeskuse hoone, kus käiakse koos. Käiakse laatadel oma vahvale külakeskusele raha n-ö teenimas. Lisaks tegeleb sõbranna näitlemisega, rahvatantsuga ja muuga.“

1. leiab, et kui inimene on endale mõnusa paradiisi loonud, tal on perekond, lähedased, sõbrad, siis pole mingit tühjust ega kurbust. „Toimetamist ja tegevusi on alati rohkem kui aega. Palgatöö on ainult orjamine ja maksude maksmine, kah asi mida igatseda.“
2. kinnitab, et tegusal inimesel on tegemist küll ja eks peab ka andma noorematele tööealistele võimaluse töötada. „Tunnen kaasa pensionäridele, kes ei oska endale antud vabadust muuks kasutada kui tööl käia. Pealegi, kui olla vähenõudlik ja kokkuhoidlik, saab ilma lisarahata hakkama küll, sest raha on ju alati vähe. Ja kui nüüd aus olla, siis ega ma pole näinud ühtegi taskutega kirstu.

Ja mis mälestuste meenutamine!? „Pensioniajal lood uusi mälestusi. Pole tarvis oodata nädalavahetust, planeeridagi pole enam tarvis, tuleb tuju ja voilà.“

Kuskile pole enam kiiret

Sirje arvates on ikkagi ka kuidagi tühi ja mõttetu tunne ning kaotaksid justkui inimesena väärtust. „Mõtled, et oled nüüd mõttetu ja eriti ei tahagi kedagi näha. Ühiskond oleks su nagu sihvkakoorena välja sülitanud. Kui enne kõik kodused asjad lausa karjusid tegemist, siis järsku on aega küll ja kiiret pole enam kuhugi.“

Tiit kinnitab, et eks see nii kipub olema, et kui enam tööl käia ei jõua, siis jääd koju surma ootama. „Aga seda võib teha nuttes ja halades või siis tundes heameelt, et elukene on veel sees. Ja mis põhiline – et tervis oleks enam vähem korras ka. Siis pole häda kedagi.“

Mitmed leiavad, et eks need naudivad pensionipõlve, kellel on tervist, aga Silvia meelest pole see küll õige jutt. Vabadust saab nautida ka viletsama tervisega. „Olen liikumispuudega, pool hommikusööki koosneb tablettidest. Naudin täiega seda, et ei pea ennast, hambad ristis, kella peale kuhugi kohale lohistama. Kui istun, siis tundun täitsa terve. Kui passi ja peeglisse ei vaata, siis on vanust ka veidi üle 25.“

Elu on lill!

Need, kes pole veel pensionil, ootavad seda aega pikisilmi. „Nalja teete? Mina ja minu tuttavad ootame pensionile minekut juba 55. eluaastast alates. See ongi umbes normaalne iga, millal hakkab tööst siiber saama. Minul on neid suundi, kuhu minna ja mida teha küll ja veel. Oleks sellest töötamise kohustusest juba vaba. Saaks ilma nautida, kuskile ei oleks kiiret. Natuke töötada saab ju ka, kui tahe on. Ilmselt need, kes on liiga tööle pühendunud, tunnevad negatiivsust.“

„Miks tahab eestlane töötada surmani?“ küsib lugeja, kes on õppinud pensionipõlve nautima. „Mina ei tahtnud. Jäin vara pensionile, sest kartsin kõige rohkem seda, et lähen töölt, jalad ees. Alguses oli imelik. Loogiline. Oled terve elu rabanud ja nüüd järsku on aega. Aga teate – sellega harjub. Harjub ka kokkuhoidliku eluga. Ja siis on kõik LILL! Te olete iseenda päralt. Ainult enda ja ise teate, mis teete. See on privileeg ja seda tuleb õppida hindama. Nautima. Ja see nautimine ei ole suitsetamine ja joomine. See on elu nägemine. Proovige, kellele antud, ja lõpuks te ei kahetse.“

Allikas: https://eestinaine.delfi.ee/