Ahti Asmann: millised on Eesti riigi majanduspoliitilised huvid?

Antwerpenis toimunud suurkogunemisel tõusis Euroopa Liidu tööstusjuhtide ja poliitikakujundajate arutelude tulipunkti heitmekaubandussüsteemi (HKS) mõju ja selle roll Euroopa majanduse tulevikus.

Kaalukausi ühel pool oli mure Euroopa majandusliku jõu hääbumise pärast, teisel pool Euroopa Komisjoni kliimapoliitika, mille eesmärgiks on kasvuhoonegaaside heitme vähendamine. Eesti majanduspoliitiliste huvide üle on diskussioon olnud seni kasin. Mida soovib Eesti saavutada algavatest kõnelustel HKS-i reformimise poolt või vastu kõnelustel?

2025. aasta lõpus väljendas Eesti kliimaminister Andres Sutt rahulolu Euroopa Komisjoniga peetud läbirääkimiste tulemuslikkuse üle. "Saime rohkem, kui tahtsime," öeldi selle kohta, kui HKS-2 (heitmekaubanduse süsteemi teine etapp) ehk transpordi ja kodusooja maksustamise jõustamine lükati ühe aasta võrra edasi. Kas edasilükkamise mõte on senisest toetuseotsusest taganeda või lükata tarbijate maksustamine tulevaste valitsuste õlule, jääb ebaselgeks.

Eesti valitsejatele heitmekaubandus tegelikult meeldib, kuna see võimaldab koguda tööstustelt ning lõppkokkuvõttes Eesti tarbijatelt maksu riigieelarve kaudu edasijagamiseks. Jaanuari ja veebruari külm ilm on toonud avalikku ruumi rahulolematuse Auvere elektrijaama nõrga töökindlusega, mis vähendab energiatootmist ja tõstab seeläbi tarbijale elektri hinda.

Avalikkusel on hakanud meelest minema, et see on olnud riigi enda huvi ja aktiivne poliitika – suruda läbi süsinikumaksu põlevkivielekter turult välja, saadud maksuraha suunata aga riigieelarvesse erinevate kulude katteks.

Ühesõnaga, me oleme olnud ühiskonna maksustamise nimel valmis loobuma Eesti energiasõltumatusest. Kõrge energiahinnaga on majanduse konkurentsivõimet nõrgendatud, aga riigieelarve tulusid on kasvatatud.

Mida tarka oleme teinud 1,4 miljardi euroga?

EEX (European Energy Exchange AG) andmetel on Eesti teeninud viimase viie aastaga kokku 1,452 miljardit eurot kasvuhoonegaaside (KHG) kvootide müügist. Kas oleme selles mahus teinud investeeringuid energiamajanduse ümberkorraldamiseks, majanduse kasvatamiseks, riigieelarve kasvavate kulude katteks või Kikepera märgala taastamise omaosaluseks? Kas sellise laekumise juures on kohane sagedusreservi hoidmiseks ja kulu katmiseks küsida seda tarbijalt lisaks?

Läbimõtlematult agressiivne süsinikumaksupoliitika on olnud Eestile kahjulik. 2021. aastal, kui kvoodi hind oli madalam (ca 53 €/t), tootis Eesti Energia 5,2 TWh elektrit. 2023. aastal, kui hind tõusis kõrgele (ca 83 €/t), kukkus toodang 3,6 TWh peale. Tulemus?

Riik sai 2023. aastal küll 360 miljonit eurot kvooditulu, kuid pidime oma energiavajaduse katmiseks elektrit sisse ostma ligikaudu 282 miljoni euro eest. N-ö puhast tulu jäi rahvamajandusele kätte vaid 78 miljonit eurot, kuid kaotasime suure osa juhitavast tootmisvõimsusest ehk halvendasime oma energiajulgeolekut. See oli esimene tööõnnetus, mis tõestas, et liiga kõrge maksukoormus hakkab majandusele vastu töötama.

Järgmine õnnetus ootab meid ees transpordi ja hoonete heitmekaubanduse jõustamise järel. Arenguseire Keskuse andmetel tooks see riigieelarvesse aastas hinnanguliselt 199–228 miljonit eurot lisatulu.

Paberil ilus, aga tööstusjuht küsiks kohe: mis juhtub ahela teises otsas? Vastuse ütleb seesama uuring: kütusehindade tõus suurusjärgus 22–28 senti liitri kohta. Kütuse kui sisendhinna tõus kandub otse toidupoodi ja teenustesse, lüües valusalt madalama sissetulekuga inimesi. Riik tekitab ise inflatsiooni, mis omakorda sunnib suurendama indekseeritud kulusid (pensionid, toetused). On keegi arvutanud, kas saadav tulu üldse katab riigieelarves tekkiva täiendava kulu?

Milline HKS on Eesti huvides?

2026. aasta kolmandas kvartalis peaks Euroopa Komisjon tulema välja HKS-i muutmisettepanekuga, mis hakkaks Euroopa ja Eesti tööstust mõjutama aastatel 2030–2040.

Tegemist on üliolulise küsimusega, mis määratleb paljuski Euroopa konkurentsivõime. Eestil puuduvad energiamahukad suurtööstused ning seetõttu võib lihtsustatult öelda, et otsusega määratletakse ära Eesti põlevkivi tulevik, kas põlevkivi jääb ka järgmisel kümnendil oluliseks energeetiliseks maavaraks või muudetakse see poliitikute otsusega lihtsalt pinnaseks.

Euroopa Komisjoni senine poliitika, mida Eesti on seni tugevalt toetanud, on olnud väga hea süsinikuheitme kiireks vähendamiseks ja väga halb majanduse konkurentsivõime seisukohast. Aeg on lõpetada peitusemäng ja teha ära see, mis on tööstuses elementaarne: aus ja põhjalik riskianalüüs süsinikumaksule. Me peame küsima ebamugavaid küsimusi. Mis saab riigieelarvest siis, kui poliitiline eesmärk täitub ja heidet (ning seega ka kvooditulu) enam ei ole? Milline hind on Eesti energiasõltumatusest loobumisel? Küsimusi on palju, vastuseid vähe.

Eesti huvides on maksusüsteem, mis arvestab reaalset majandusloogikat, mitte ideoloogilisi soove. Erinevalt tööstusettevõtetest ei saa riik pankroti korral uksi sulgeda, valede valikute tagajärgedega peame elama meie kõik.

Majandusteadlased teavad, et mingil ajahetkel hakkab maksude tõus töötama majanduse ja ühiskonna vastu. Maksude tõstmine ei suurenda enam maksutulu ja tarbija võime inflatsiooni taluda osutub üle jõu käivaks. Senise heitmekaubanduse süsteemiga oleme jõudnud nüüdseks juba intsidentideni, mis viitavad vajadusele kurssi korrigeerida.

Suurtööstuses on ülimaks prioriteediks ohutus. Tootmisprotsesside riske hinnatakse pedantse põhjalikkusega ja tehakse seda alati uuesti kolmel juhul. Esiteks siis, kui on juhtunud õnnetus või intsident. Teiseks siis, kui tööprotsessides on midagi ise muudetud. Ja kolmandaks ka siis, kui midagi pole muutunud, aga igal juhul minimaalselt iga viie aasta tagant.

Äriettevõttes defineeritakse olulise küsimuse osas seisukoha kujundamata jätmist kui juhatuse hoolsuskohustuse täitmata jätmist ja raskel hooletusel on tagajärjed. Äriettevõttes kaotavad juhid töö, riigi tasandil kaotab ühiskond tervikuna.

Poliitikud on heitmekaubanduse süsteemi abil jõuliselt majandusse sekkunud ja on ilmne, et süsinikuheitme vähendamise negatiivsed kõrvalmõjud on osutunud seniarvatust tõsisemaks. Riskide taashindamisest pole pääsu. Enda selge seisukoha kujundamisest pole pääsu. Mis sõnumi edastavad riigijuhid oma tööstusele ja millised juhised saavad Eesti majandusdiplomaadid läbirääkimisteks Euroopa Komisjoniga?

Allikas: https://www.err.ee/