Aivar Kokk: suurimat mõju avaldab eelarvele kärpimine valgekraede ridadest

17.07.2026

Mart Võrklaev ja Aivar Sõerd osutavad õigele probleemile, et riigi rahandus on läinud täiesti käest ära ning mul on hea meel, et nad on aru saanud sellestki, et lahendus pole maksude tõstmises. Millega ma ei saa nõustuda, on nende lahenduse lähtekoht, alustada kärpimist investeeringute eelarveridadelt, kirjutab Aivar Kokk.

Kiire viktoriiniküsimus. Kes on öelnud riigieelarve keerulises seisus ühe hirmkalli ja toretseva ehitise püstitamise kohta, et selle "rajamiseks vajaminevate vahendite leidmine on nii mitmelgi põhjusel oluline" ning "uued pinnad annavad oluliselt suuremad võimalused uuteks näitusteks ja tegevusteks peredele ja külalistele"?

Nõnda sõnas kolm aastat tagasi Mart Võrklaev, kui teemaks oli Tallinnasse puidust loodusmaja ehitamine.

Nüüd on Võrklaev asunud heitlema Siuru püstitamise vastu. Sealjuures pole vähemalgi määral oluline, kas Siuru ehitamine on kellegi arvates hea või halb idee, sellise ettepaneku tegemine näitab põhimõttelist valearusaama objektide rahastamisest.

Nimelt on praegune projekt kaasrahastatud kahe kolmandiku suuruses kultuurkapitali vahenditest, sest riigikogu on otsustanud, et Siuru on riiklikult tähtis kultuuriobjekt, ning kolmandik tuleb Tartu linnalt. See tähendab, et projektile piduri vajutamine ei omaks riigieelarvele üldse mõju või kui realiseeruks Võrklaeva teine, eriti õel soov vähendada omavalitsuste tulusid neid riigile kantides, siis mõjutaks see eelarvet marginaalses mahus.

Ma ei too loodusmaja näidet juhuslikult. Selle puhul oli tegu väga selgelt riigieelarvest rahastatava projektiga, mille üle käis arutelu just siis, kui Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid pidasid kõige aktiivsemat maksufestivali. Kui Isamaa viitas, et tegu on liigse toretsemisega, rõhutas näiteks Kristina Kallas ühes teledebatis, et tegu on süsinikurahadest ehitatava projektiga ja seda raha ei saa kuhugi mujale suunata kui roheprojektidesse, seepärast on võimatu ka maja ehitamata jätmine ja Isamaa ei tea lihtsalt, millest räägib.

Parimal juhul on tegu blufi, halvimal lihtlabase valetamisega. Üle Euroopa doteerivad riigid süsinikurahadest näiteks ühistransporti, sest see täidab ju samamoodi rohe-eesmärke. Eesti proovib aga leiutada jalgratast, sundides busse väljuma tunni, kahe või nelja tagant, plaanimajanduslikult ja jättes tähelepanuta, et transport peab liikuma ikka siis, kui inimestel on selle järgi vajadus, mitte ministeeriumist igasse Eesti nurka ette kirjutatud sõiduplaani alusel. Aga sellega kaldusin teemast kõrvale…

Oma olemuselt osutavad minu kolleegid riigikogu rahanduskomisjonist, Võrklaev ja Aivar Sõerd, õigele probleemile: riigi rahandus on läinud täiesti käest ära. Ning mul on hea meel, et nad on aru saanud sellestki, et lahendus pole maksude tõstmises, olgugi et üks neist oli rahandusministrina maksufestivali peaarhitekt ja teine hääl nende otsuste vastuvõtmisel. Ma loodan, et tegu ongi siira mõistmisega.

Millega ma aga ei saa nõustuda, on nende lahenduse lähtekoht, alustada kärpimist investeeringute eelarveridadelt. Kui sellega tegeleda, siis peaks alustama rongirööbastega Pärnust edasi, enne kui Läti pole enda asju korda saanud.

Kõige suuremat mõju avaldab eelarvele hoopis kärpimine valgekraede ridadest.

Neljapäeval üritas peaminister Kristen Michal – muide, loodusmaja rajamisvajaduse peamine eestseisja – loetleda, kui palju on juba inimesi koondatud. Ma pole arve kokku löönud, aga mingi rahaline kokkuhoid võis ju sündida, kuigi arvestades, et ka alles hiljutises lisaeelarves pidas valitsus vajalikuks eraldada raha palgatõusudeks ehk püsikuludeks, siis ei saa seda ka kindlalt väita.

Valgekraede vallandamisel on teinegi, palju mõjusam mõju eelarvele: majanduse elavdamine, kui ettevõtjad ei pea tegelema lolluste täitmisega. Esimesena tuleks ette võtta kliimaministeerium, kus tegeletakse sulaselgete rumalustega nagu täies elujõus metsade soostamine, võitlus pakenditega või uute bürokraatiareeglite kehtestamine, millega koormatakse ettevõtjaid ja mille lõpuks maksab kinni lõpptarbija. Oma järjekorda ootavad kõik ministeeriumid ja ka nende kohati pärmi peal paisuvad allasutused.

Muide, tegu peaks olema reformierakondlastele igati meelepärase projektiga. Tiigrihüppele järgnev TI-hüpe peaks just avalikus sektoris tooma kaasa ametikohtade ja kulutuste vähendamise ja need inimesed saaksid leida endale töökoha erasektoris ning panustada oma tööga meie majanduse käekäigu edendamisse.

Allikas: https://www.err.ee/