"Ma ei tea, kelle lehm sulle jala peale astus, aga kindlasti mitte minu oma!"
29.01.2024
Viimasel ajal on Tööinspektsioon saanud rohkelt kõnesid tööõnnetuste kohta. Või pigem kaebuseid tööõnnetuste varjamise kohta. Enamus juhtudel on inimesed tekkinud olukordades ise süüdi, sest puuduvad teadmised oma õiguste ja kohustuste kohta.
Lehm astus farmitöölisele jala peale. Reedel. "No ikka juhtub..." – mõtles tõsine mees ja ei öelnud kellelegi midagi. Pärast kodus veedetud nädalavahetust pidi ta esmaspäeval haiglasse minema, sest jalg oli paistes ja nägi välja nagu oleks halvatud. Luumurd, kips, kargud, haigusleht. Loomulikult rääkis töötaja tööandjale sellest mis juhtus ja ka haiguslehest. Tööandjal oli kahju, et nii läks, soovis kiiret paranemist ja oligi kõik...
Alles hiljem sai töötaja aru, et tegemist oli tööõnnetusega. Kuid juba oli hilja. Ta küll üritas asja selgitada, kuid kasutult, sest juhtumit ei olnud registreeritud ja uurimist läbi viidud. Seetõttu ei saanud ta täielikku haigushüvitist. Ka tööandja tõstis käed üles: ise olid süüdi, et läksid haiglasse kodust, mitte farmist. Nii et ma ju ei tea, kelle lehm su jala murdis, neid on Eestis palju...
Umbes samamoodi reageeris üks teine tööandja, kui sai teada, et tema töötaja vigastas masinaga kätt. Kuna see juhtus tööpäeva lõpus, ei olnud ka kolleegid täpselt kursis mis toimus. Nad lihtsalt aitasid töölise autosse ja sõidutasid koju... Paraku armsad koduseinad ei aidanud ja juba samal öösel tuli kutsuda kiirabi. Arst mitte ainult ei andnud esmaabi, vaid vormistas juhtunu ka tööõnnetuseks ning selgitas, mis vahe on kodus saadud traumal ja tööõnnetusel. Tööandja aga ütles, et ta ei registreeri juhtunut tööõnnetusena, sest kiirabi kutsuti kodust. Seega õnnetus juhtus ju kodus...
Antud juhtumiga jõuti lõpuks kohtusse, kus mõlemad osapooled kaotasid hulga närvirakke. Töötaja pidi tõestama, et tegemist ei olnud "kuratliku vandenõuga" koos "teiste jõugu liikmetega" (töökaaslastega), lootuses tööandjalt raha "välja pressida", vaid tegelikult juhtus ka tööõnnetus. Teisalt on osade juhtumite puhul ette tulnud kokkumängu, mis aga tekitanud pahaaimamatule tööandjale paksu pahandust...
Seetõttu on väga oluline, et tööülesannete käigus saadud vigastused registreeritakse kohe, mitte mitu päeva hiljem. Näiteks võib kergest jalavigastusest, mis pealtnäha ei takista töö tegemist, teatada ülemusele, vahetuse juhile või töödejuhatajale ehk vastutavale isikule. Kõigil meil on erinev valulävi ja näiliselt süütu nihestus võib lõpuks osutuda lahtiseks luumurruks.
Samuti on oluline veenduda, et haiguslehele tehtaks märge tööõnnetuse kohta ja arst peab Tööinspektsioonile kohe teada andma sellest, et määras töötajale ajutise töövõimetuse. Seejärel teavitab Tööinspektsioon sellest omakorda tööandjat, kes peab algatama juurdluse, et välja selgitada, kas tegemist ikka oli tööõnnetusega või mitte. Kui töötaja on haiguslehel, peab ta hiljemalt 13 päeva pärast õnnetust esitama selle kohta aruande Tööinspektsiooni iseteeninduskeskkonnas.
Nüüd ka sellest, mis kõige rohkem kirgi kütab. Nimelt tavalise haiguslehe puhul maksab esimese kolme haiguspäeva eest töötaja ise, 4.-8. päeva eest tööandja ja alates 9. päevast haigekassa, kuid ainult 70 protsendi ulatuses töötasust. Kui aga haiguslehel on märge tööõnnetus, siis hakkab haigekassa haigushüvitist maksma kohe alates esimesest päevast ja täies ulatuses. Lisaks on olemas ka selline punkt nagu kahju hüvitamine (raha ravi, ravimite eest jne). Seetõttu on tööandjal mõnikord kergem öelda, et lehm tallas töötaja jalgadel koduteel, kui tegeleda aruannetega ja maksta ravi eest.
Eriti levinud on see, et tööandja lubab kõik probleemid lahendada, kuid ei tee seda.
Võtame ühe hiljutise näite. Katusepanija kukkus kohe esimesel tööpäeval katuselt alla. Tööandja viis töötaja ise haiglasse, lubas toetust ja muid pudrumägesid. Palus mitte muretseda ja lihtsalt paraneda. Kui tööandja sai aga teada, et töötajal on selgroo murd, millest taastumine võtab aega väga kaua, siis kandis ta talle üle 200 euro suuruse abiraha, kustutas vaikselt töötaja andmed töötamise registrist ja haihtus. Ei mingit kõnet, ei mingit kirja. Ja muidugi töölepingut ka mitte. Nii ei saanud vaene töötaja kindlustusest sentigi, olles ise selgroo murruga ja rahata välisriigis...
Loomulikult kirjeldan ma siinkohal äärmuslikke juhtumeid, mida esineb harva. Lõppude lõpuks ei helista inimesed Tööinspektsiooni selleks, et arendada sooja vestlust või kiita oma tööandjat (töötajat), vaid üha enam selleks, et saada konsultatsiooni ja esitada kaebusi. Ma ei soovi kellelegi halba, kuid siiski tasub minna Tööelu.ee kodulehele ja sealt tööõnnetuste kohta lugeda. Pole vahet kas oled töötaja või tööandja, sest selle teemaga peavad kõik kursis olema.
Allikas: https://tooelu.ee/et/