Ühest küljest on Eesti 13,1 protsendi suurune palgalõhe tingitud meie vanemapuhkusest. Peamiselt jäävad lastega pikalt koju naised ning see toob kaasa emaduslõivu, aastakümneid hiljem ka pensionilõhe. Teisalt on see aga tingitud stereotüüpidest: naisi nähakse kui pere ja majapidamise eest hoolitsejaid, mehi kui leiva lauale toojaid. Tihtipeale kantakse paarisuhetes seda mustrit alateadlikult edasi, sest nii on alati olnud ja küllap on nii õige.
Stereotüüpsete rollide muutmiseks peaksid naised juba paarisuhte alguses panema reeglid paika. Nagu soovitatakse rahaasjad juba suhte alguses selgeks rääkida, soovitan mina rääkida selgeks ka vastastikused ootused pere muude tegevuste ja kohustuste osas, sealhulgas näiteks, kuidas on jaotatud majapidamistööd või millisena nähakse tulevikus laste eest hoolitsemist. Need võivad olla ebamugavad küsimused, ent selline dialoog tagab avatud, teineteise suhtes ausa ja austava paarisuhte, kus ootused ja kokkulepped on selged, läbipaistvad ja paigas. Boonusena on see väike samm stereotüüpide murdmise suunas.
Tööalaselt aitab edasi avatus
Nagu paarisuhteski, on tööalaselt dialoog kõige alus. Kui naine on jäänud lapseootele, tasub tööandjat sellest aegsasti teavitada ning uurida, mis saab edasi. Sõltuvalt töö iseloomust ja naise enda soovidest saab lapsehoolduspuhkuse järel jätkata töötamist osalise tööajaga või omandada lapsehoolduspuhkusel olles uusi oskusi ja teadmisi, mis edaspidises karjääris vajalikud on.
«Ühest küljest aitab pidev enesetäiendamine hoida naist tööturu jaoks konkurentsivõimelisena, kuid teisalt annab see võimaluse argikohustustest ümberlülitamiseks.»