Seetõttu oleks meie soovitus see, et kui riigikogu arutab, kuidas Euroopa Liidu kliimaeesmärke täita, siis tasuks pöörata suuremat tähelepanu sellele, milline on nende meetmetega seotud kulu ja tulu majandusele. Seda tuleks arvesse võtta ka tegevuste järjestamisel ja ajastamisel, et me ikkagi teeksime need otsused analüüsi põhjal, mitte nii, et teeme enne otsused ja alles siis analüüsime, milline see mõju on.
ÜLO KAASIK ⟩ Rohepöörde tegemisel tuleb kaaluda kulu ja tulu majandusele
21.05.2024
Rohepöörde läbiviimine eeldab mahukaid investeeringuid, mahukaid muutusi ning sellega võib kaasneda ka märkimisväärne kulude tõus.
Üks analüüs puudutas meil raportis ka seda, milline oleks tarbijale võimalikult soodne elektri hind, kuna siin on palju diskuteeritud taastuvelektri tootmise eesmärkide üle. Meie analüüs näitas, et taastuvenergia keskmine omahind hakkab kasvama, kui päikesest ja tuulest toodetud taastuvenergia maht ületab osakaaluna 60-80% tarbimise mahust. Seda seetõttu, et kui meil on tootmismahud väga kõrged, siis mõningatel hetkedel kasvab vajadus tootmist piirata, kuna tarbimist ei ole lihtsalt piisavalt vastu panna, et seda ära tarbida.
Reinsalu: kliimaseadusele tuleks kuulutada viivitamatu moratoorium
Urmas Reinsalu (Isamaa): Ametisolev valitsus on selgelt seisukohal, et enne teeme kliimaseaduse ning siis hakkame arvutama ja teeme mõjuanalüüsi, kes mille eest maksab. Põhimõtteliselt täiesti aktsepteerimatu lähtekoht. Sellele kliimaseaduse initsiatiivile tuleks viivitamatult kuulutada moratoorium, viia läbi sisuline maksumuse analüüs ja kindlasti vältida seda käsitlust, plaanimajanduslikku käsitlust, mida on valitsus asunud või asumas jõustama, et hakatakse kehtestama nii-öelda sektoritepõhiseid limiite ja kvoote. See ei tohi olla Eesti majanduse konkurentsivõime huvides Eesti valik rohepoliitikas.
Lauri: iga ettevõtjat ei tasu näha keskkonna vaenlasena
Maris Lauri (Reformierakond): Kui me räägime keskkonnast, mina usun, et enamik ettevõtjaid, olles Eesti kodanikud ja siin elades sooviksid Eesti keskkonda kaitsta. Nii et ei tasu iga ettevõtjat alati näha ka keskkonna vaenlasena. Ehk Eesti riigiametid peavad otsima lahendusi, mitte pakkuma ettekäändeid. See on see, mida meie ka saame survestada.
Võib-olla seda probleemi ei oleks, kui me teaksime, et saame alati, kui liiga palju toodame, seda lihtsalt väljapoole eksportida, sest nõudlus väljaspool oleks olemas. See ütleb seda, et meil on tegelikult väga kasulik omada neid välisühendusi ja kindlasti tuleks jätkata nende arendamist. Üks meie taustaanalüüs soovitab kaaluda seda, kas tasuks mõelda Rootsi poole ühendamisele.
Aga teine tõdemus on, et kui kõik siin piirkonnas paiknevad ümberkaudsed riigid, kellega me ühise turu moodustame, samamoodi oma tuule- ja päikeseparkide arvu väga kõrgele tõstavad, siis jääb meil kõigil seda tootmist üle ja kokku võttes võime sattuda väga halba tasakaalupunkti, kus me lihtsalt toodame tühja. Seda tasuks kindlasti vältida. Meie soovitus oli ka siin vähemalt koordineerida oma taastuvelektri tootmise eesmärke Läti, Leedu ja Soomega. Kui me teame, millised plaanid teistel on, siis saame teha oma plaanid selliselt, et me lõpuks ilmaasjata raha ei kasutaks.
Eriti viimasel ajal on kindlasti kasvanud probleemina ka liigne bürokraatia ning vähesed stiimulid ettevõtluse arengu soodustamiseks. Kui küsida ettevõtjatelt, mis neid praegu takistab, siis väga tihti on vastused, et planeeringud võtavad kaua aega, küll on erinevaid hinnanguid vaja palju teha, sama infot peab väga paljudele riigiasutustele andma, aruandlus on kõrge ning − mis veelgi hullem − kui me räägime süsinikuneutraalsele majandusele üleminekust, siis need aruandluskoormused ilmselt mitte ei kahane, vaid kasvavad.
Alati võiks mõelda, et teeme veel korraliku analüüsi ja vaatame, kas meil kõiki neid andmeid on vaja ja nii edasi. Aga kuna seda aruandlust on juba piisavalt palju, siis meie hinnangul tähendab tegelikult selliste lisaauditite ja -analüüside tegemine veel suurema ressursi kulutamist bürokraatiale. Võib-olla see äkki ei olegi enam see lahendus. Pigem on meil tunnetus, et ametnike motivatsiooni peaks kuidagi parandama, et ametnikel endil oleks see ajend, et nad saavad aru, et tuleks kiirendada ja lihtsustada riigiasutuste tööd ja suhtlust klientidega ning vähendada aruandlust.
Kindlasti oleks järgmine küsimus, et mida siis täpselt tegema peab. Tuleb tunnistada, et eks siin tuleks natuke veel põhjalikumalt läbi mõelda, mis need motivatsioonitegurid olla võiksid − on see töötasu või mingi muu asi. Aga vähemalt selles suunas peaksime minu meelest mõtlema.
Teine teema on kindlasti ka kohalike omavalitsuste motivatsioon ettevõtluse arendamisel ja ettevõtlusega tegelemisel. Jäi mulje, et väga tihti võivad mingi suure ettevõtmise ühte kohalikku omavalitsusse minekul kohalikule omavalitsusele sellega kaasnevad suuremad kulud, mitte suuremad tulud. See on ka arusaadav ning selle pärast ei pruugi olla ka väga suurt motivatsiooni kohalikel omavalitsustel selle teemaga tegelda. Kindlasti võiks mõelda, kuidas neid stiimuleid kohalikele omavalitsustele suurendada, et neil oleks huvi rohkem ettevõtlust edendada, arendada.
Lühendatult 16. mail riigikogus peetud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas tõsta tootlikkust Eesti majanduses?" arutelult.
Allikas: https://pohjarannik.postimees.ee/