Lii Pärg: kuidas pääseda pikaajalise haiguslehe lõksust

Eestis vajab pikaajalist haiguslehte igal aastal keskmiselt 17 000 inimest. See tähendab, et aastas jääb tervise tõttu tööelust eemale ligikaudu Viljandi linna täis inimesi. Probleem oleks väiksem, kui kõik need inimesed peale tervenemist tööle naaseksid, kuid statistika näitab, et ca 40 protsendil kujuneb veel samal aastal püsiv töövõimetus.

Sellisel trendil on kaks peamist põhjust. Esiteks tuleb näkku vaadata tõsiasjale, et Eesti inimeste tervis pole kuigi hea. Mehed elavad tervena keskmiselt 57,9 aastat ja naised 60,6 aastat, mis jääb vastavalt üheksa ja kuus aastat alla Euroopa keskmise.

Ühest küljest on tervisehädade süvenemine vananeva elanikkonnaga kaasas käiv loomulik areng, lisaks paraneb ka diagnostika ehk rohkem haigusi tuvastatakse ning ravitakse. Teisalt pärsib madal tervena elatud aastate arv nii inimeste elukvaliteeti kui ka panust töö- ja ühiskonnaellu.

Teine põhjus, miks töövõime kaotuse näitajad tugevat kasvu teevad, peitub seni kehtinud haiguslehtede süsteemis, mis ei toetanud tööle naasmist, vaid pigem nügis terviseprobleemidega töötaja tööelust ajapikku täielikult kõrvale.

Nimelt ei lubanud seni kehtinud kord pikaajalisel haiguslehel olijal tööl käia ja töist tulu saada, vastasel juhul kaotanuks ta haigushüvitise. Inimesel tuli seetõttu ligikaudu pooleks aastaks koju jääda, isegi kui tervis võimaldanuks osaajaga või kergemaid ülesandeid täites tööl käia.

Uuringud näitavad, et mida kauem inimene töölt eemal on, seda vähem on tõenäoline, et ta üldse tööle naaseb. Põhjuseid on peamiselt kahte sorti.

Kui inimene on haiguslehe võtnud füüsilise tervisehäda tõttu, kaasneb pikaks ajaks koju jäämisega tööelust võõrdumine ja isolatsioon. Haiguse ja majandusliku toimetulekuga seotud muredele lisandub tihti ärevus, unetus ja depressioon, mistõttu on ühel hetkel ta kimpus ka juba vaimse tervise häiretega ja töövõime väheneb veelgi. Kui tervisemure kujuneb haigushüvitise maksmise perioodist pikemaks, ei jää inimesel muud üle, kui minna töötukassasse töövõimet hindama.

Teine ja samavõrd levinud on muster, kus inimene peab pika haiguslehe võtma vaimse tervise probleemide tõttu, millest levinumad on depressioon ja ärevus. Pikalt koju jäädes kujunevad nende kõrval sageli välja füüsilised hädad, nagu seljavalu, erinevad pinged või vererõhu ning südametööga seotud häired, mis koosmõjus kehva vaimse tervisega viivad püsiva töövõimetuseni.

Kui vaimse tervise häired kimbutavad pigem nooremat vanusegruppi, siis kesk- ja vanemaealiste puhul on töövõimetuse kujunemise sagedasteks põhjusteks lihasluukonnahaigused, samuti erinevad vigastused, vereringeelundite haigused (insult, infarkt) ning pahaloomulised kasvajad.

Levinud on juhtumid, kus inimene on näiteks põlve- või puusaliigese operatsiooni järjekorras ning suuremat füüsilist pingutust eeldava ameti puhul muutub seniste tööülesannete tegemine võimatuks. Töölt pikalt eemal olles lisandub tervisega seotud murekoormale hirm toimetuleku ees, suhtlusest võõrdumine ja väärtusetusetunne, mis kujunevad tõsisemateks vaimse tervise probleemideks.

Praeguse süsteemi järgi saab pikaajalisel haiguslehel koos hüvitise saamisega olla 182 päeva ehk inimene jääb tööelust eemale pooleks aastaks. Kui eelpool kirjeldatud haiguslehe lõks on välja kujunenud ja terviseprobleemid selle aja sees süvenenud, on järgmiseks sammuks töövõime hindamine ning osalise või täieliku töövõimetuse otsuse saamine.

Oluline on märkida sedagi, et töövõimet toetavad teenused, mida pakub töötukassa, muutusid varasema süsteemi kohaselt inimesele kättesaadavaks alles pärast püsiva töövõimetuse kujunemist. Ehk tegeleti tagajärgede, mitte ennetamisega ning süsteem tervikuna soosis pigem töölt eemale jäämist kui tööle naasmist.

Seepärast kutsus sotsiaalministeerium ellu 15. maist jõustunud uue süsteemi, mis toetab pikaajaliste haigete tööle naasmist kas osalise koormusega või kohandatud töötingimustel. Muutunud seadus lubab pärast 15. maid 2024 algavate haiguslehte puhul pikaajalisel haiguslehel viibijal alates haiguslehe 61. päevast uuesti tööl käia ja töist tulu saada ilma, et ta peaks muretsema sissetulekute vähenemise pärast.

Kui tööaeg ja ülesanded oluliselt muutuvad ja tööandja peab väiksema tööpanuse eest töötasu vähendama, siis maksab tervisekassa töötajale ülejäänud osas palgavahe hüvitist, tingimusel, et tööandja on taganud vähemalt 50 protsenti haiguse eelsest töötasust. Sellega võimaldame inimesel nüüd tööle naasta samm sammult ja vaesusriski kartmata.

Lisaks avanevad haigele ja tema tööandjale erinevad töötukassa teenused, mida varem said vaid püsiva töövõimetusega inimesed. Need teenused on kogemusnõustamine, tööruumide ja -vahendite kohandamine, tööks vajalikud abivahendid, tugiisikuga töötamine ja tööalane rehabilitatsioon ning erinevad individuaalsed lahendused, samuti pakub töötukassa nõustamist tööandjatele.

Uus süsteem eeldab erinevate osapoolte tihedat koostööd – esmalt inimesed ise nii patsiendi kui töötaja rollis, samuti on tähtis raviarstide, töötervishoiuarstide ja tööandjate roll.

Info liikumist ja koostööd hõlbustab elektrooniline töövõimetuslehe süsteem, mis vähendab nii arstide kui tööandjate koormust ja kaasnevat bürokraatiat. Usume, et selline mudel on mugav ka tööandjatele, sest alates haiguslehe 61. päevast väljastatakse haige tööle naasmise soovil uus haigusleht, milles märgitud vajalikud tööaja või -tingimuste kohandused muutuvad ka tööandjale nähtavaks. Infoedastus hakkab olema kiirem, selle sisu kvaliteetsem ning ühest kohast elektrooniliselt kättesaadav.

Tuleb rõhutada, et uus süsteem on töötajale ja tööandjale täielikult vabatahtlik. Ükski haige ei pea tööle naasma varem, kui tunneb, et on selleks valmis. Samuti ei pane seadusemuudatus tööandjale kohustust haiguslehel olevat töötajat varem kohaldatud tööle kutsuda, kui tal selleks võimalusi pole. Usume, et lahendus on kõikidele osapooltele kasulik ja tulus.

Töötaja võidab ennekõike võimaluse jõukohaselt ja tasapisi aktiivse tööelu juurde naasta, ilma seejuures majanduslike riskide pärast muretsemata. Ka tööandjale on soodus juba värvatud ja koolitatud töötaja kiiremini tagasi tööpostile aidata, see säästab teda asendajate või uute töötajate otsimise ja väljaõpetamise vaevast ning kuludest.

Sotsiaalsüsteemi vaates prognoosime edaspidiselt püsiva töövõimetuse juhtude pidurdumist või koguni vähenemist ning ka riigi rahakoti vaates on kasulik, kui rohkem inimesi on tööturul aktiivsed.

Sotsiaalministeeriumi poolt seirame järgnevate aastate vältel, kuidas uus mudel rakendub, mõõdame selle mõju ja hindame, kas miski vajaks veel parandamist. Kolme aasta pärast viime läbi kõiki osapooli kaasava mõjuanalüüsi, mille käigus kaardistame täpsemad tulemused.

Meie eesmärk on inimesed pikaajalise haiguslehe lõksust välja aidata, enne kui see lõks sulgub ja muutub püsivaks töövõimetuseks. Seepärast julgustan edaspidi kõiki, kes on ühel või teisel põhjusel sunnitud pikaajalise haiguslehe võtma, pärast kahe kuu möödumist oma võimalusi kaaluma ning arsti ja tööandjaga nõu pidama, kas neil ehk oleks võimalik tasapisi tööellu naasta. Vajadusel ka töötukassa teenuste toel ning nende nõu ja abi kasutades.

Allikas: https://www.err.ee/