Eesti elukalliduse kasv on tegelikkuses olnud inflatsioonist kiirem

Viimase kolme aastaga on hinnad statistikaameti arvutusel kasvanud umbes 40 protsenti. Nii palju on ameti arvutuste kohaselt kallinenud tarbitavate teenuste ja toodete ostukorv. Samas ei näita see arv elukalliduse tõusust kõike. Tegelik elu on läinud kallimaks märgatava hulga inimeste jaoks.

Nimelt puudub Eesti tarbijahinnaindeksis intressimäärade komponent. Lähtuvalt viimasest ehk 2021. aasta Eesti leibkondade varade ja kohustuste uuringust, on 47 protsendil Eesti leibkondadest mõni finantskohustus. Kinnisvara tagatisel laen, näiteks kodulaen, on 23,7 protsendil leibkondadest.

Viimastel aastatel on Euroopa pankadevaheliste laenude intressimäära indeksi euribor hüppelise tõusu tuules pea kõigi kohustusi omajate intressimäärad tõusnud. Kodulaenu eest tuleb igas kuus märgatavalt rohkem maksta, autoliisingu hind on kasvanud ja nii edasi. Inflatsioonis see kuidagi ei kajastu.

Intressimäärade kasvu hinnatõusus kajastamata jätmine toob kaasa, et kui näiteks arvutada reaalpalga muutust – see on nominaalpalk miinus inflatsioon – on tulem pigem ekslik. Reaalpalk on tegelikkuses väiksem just mõõtmata toimetuleku vähenemise võrra.

Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja ütles ERR-ile, et tarbijahinnaindeks ei mõõda elukallidust ja selleks tuleks mingisugust muud meetodit kasutada. Küll tõdes ta, et tavapäraselt näitab tarbijahinnaindeksi tõus üsna hästi elukalliduse tõusu, välja arvatud siis, kui toimuvad järsud muutused.

Statistikaameti juhtanalüütik Lauri Veski ütles, et statistikaamet lähtub oma tarbijahinnaindeksi arvutamisel tarbijahindade harmoneeritud indeksi manuaalis toodust, mille kohaselt ei arvestata hindades krediidilepingutele intressi- või teenustasusid ega ka viiviseid.

See muidugi ei tähenda, et kõik maailma statistikaametid samamoodi käituksid. Näiteks Iiri statistikaamet arvestab oma tarbijahinnaindeksis lisaks intressidele veel ka näiteks varamaksude muutust.

Euroopa Liidu tasandil vaadeldakse vaid tarbijahinna harmoniseeritud indeksit osaliselt ka seetõttu, et muuta indeksid omavahel võrreldavaks. Eestis on seega tarbijahinnaindeks üsnagi sarnane tarbijahinna harmoniseeritud indeksile.

Eestis koguvad hinnainfot hinnaregistraatorid iga kuu, käies 10 piirkonnas nii poodides kohal kui ka vaatavad hindu internetis või küsitlevad telefoni teel. Sellega tegelemine võtab kaheksa inimese täistööaja.

Jälgitakse 700 esinduskaupa

Hindu kogutakse nii kaupade kui ka teenuste kohta. Üks registraator peaks iga kuu minema ja üles kirjutama samade toodete hinnad mis eelmisel kuul. Neid hindu hiljem koondades saab statistikaamet teada, kui palju mingid hinnad on eelneval kuul tõusnud.

Ehk siis registraator ei vali mitte näiteks kõige odavamat toodet konkreetses tootegrupis, vaid jätkab sama brändi üleskirjutamist, mida ta kogu aeg teinud on. Kui mingi toode müügilt kaob, siis see asendatakse. Kokku jälgib statistikaamet kuni 700 esinduskaupa, mis peaksid kokku andma pildi Eesti hinnakasvust.

"Üritame hoida mingisugust stabiilsust toodete valiku osas. Et me saaksime alati ikkagi võrrelda sama asja sama asjaga," rääkis Veski.

Kui tootehindu mõõdab statistikaamet iga kuu, siis selleks, et aru saada, kui palju on tarbija jaoks hinnad tõusnud, on statistikaametil vaja ka määrata tarbimise struktuur. Ehk kui palju Eesti keskmine leibkond toodetele ja teenustele kulutab.

Tarbimisstruktuuri või kaalud määrab statistikaamet ühe korra aastas, detsembris. Aluseks on nii tarbijauuringud kui ka muud sisendid, näiteks eksperthinnangud. Kaalud kestavad terve aasta ja vahepeal statistikaamet neid ei muuda.

Elektri hind näitab inflatsiooni suuremana

Kui hinnad samas kiiresti muutuvad või toimuvad muud ühiskonda oluliselt mõjutavad olukorrad, näiteks nagu oli koroonapandeemia, siis võivad kaalud aasta kestel päristarbimise struktuurist maha jääda. Aga ka ainuüksi kaalude täpsemaks muutmine võib tarbijahinnaindeksile tugevat mõju omada.

Üks näide on elektri hind ja selle arvestamine tarbijahinnaindeksis. Eesti Pank on pikalt rääkinud sellest, et elektri hinna arvestamine on Eesti inflatsiooni tegelikkusest märgatavalt suuremana näidanud.

Kaspar Oja Eesti Pangast ütleb võimaliku olevat, et elektri hinna valesti arvestamine võib olla Eesti tarbijahinnaindeksit näidanud isegi protsendipunkti võrra kõrgemana.

"Eesti Panga viimases prognoosi ettekandes oli üks joonis selle kohta, kus oli toodud võrdlus Nordpooli hinna ja tarbijahinnaindeksi elektri hinna vahel. Kõrvale oli pandud nii-öelda reaalpalga indeks, kus selle ametliku hinnastatistika asemel oli kasutatud elektri hinnale Nordpooli hinnaindeksit. Sealt tuli visuaalselt küll välja, et see efekt on päris suur," rääkis Oja.

Veski statistikaametist ütles, et amet midagi valesti arvutanud ei ole, kuid on võimalik, et metoodika ei haakunud kõige paremini olukorraga, kus elektri hinnad järsult ja palju muutusid. Samas praeguseks peaks Veski hinnangul asjad taas normaalsed olema.

Statistikaamet ei taha väga palju rääkida, mis toodete ja teenuste pealt nad oma tarbijahinnaindeksi kokku panevad. Eurostati leheküljelt on võimalik näha tarbijahindade harmoniseeritud indeksi kaalusid Euroopa riikides.

Natuke ringi mängides on võimalik tuvastada näiteks, et Eesti puhul on 2024. aastal toidu ja jookide kaal 21 protsenti tarbijahinna harmoniseeritud indeksist. Või kui natukene detailsemaks minna, annab näiteks või 0,27 protsenti. Teisalt näiteks kinopiletid 0,7 protsenti indeksist.

Kokku on Eurostati tarbijahindade harmoniseeritud indeksis ühikuid 468, osa neist küll teisi hõlmavad grupid, mõned näitajad Eesti puhul nullkaaluga.

Eelmisel nädalal käis statistikaamet välja ka oma tarbijahinnaindeksi mõningad kaalud. Seal on 12 põhirühma, millest toidukaubad on statistikaamet nähtavaks teinud. Statistikaamet ei ütle, mis kaupasid, teenuseid või tooteid ta jälgib.