Kati Bakradze-Pank: maailma parima töö saab õpetajaks õppides

Kevad on käes ja tuhanded noored ja mitte enam nii noored mõtlevad, kas ja mida minna ülikooli õppima. Olgu nendeks siis juba gümnaasiumiõpingute finišisse jõudnud abituriendid, kraadiõppes jätkamisele mõtlejad või karjääripöörajad. On uute alguste algus ja võimalus langetada nii enda kui ka ühiskonna jaoks elumuutvaid otsuseid.

Kuid kes julgeb pärast talvist õpetajate streiki minna õppima õpetajaks? Kes julgeb mõelda õpetajaameti peale pärast seda, kui on räägitud selle tööga kaasnevatest hirmudest, segadusest, suure töökoormuse alla mattumisest? Mina julgen.

Mina olen südamest õpetaja ja seda juba 23 aastat. Armastan oma töö väga, koos igas ametis ette tulevate väljakutsete ja ka võimalustega. Jah, loomulikult ei ole see töö kaugeltki kerge, aga see on töö, kus on päriselt võimalik kellegi elu mõjutada, elule suunda näidata ja näha, kuidas aine õpetamisest, sinu õpilasse suhtumisest ja ise eeskujuks olemisest muutuvad elud. Ja nii vastutusrikas amet ei saagi olla kerge amet.

Õpetajaamet on viimase kümne aastaga väga palju muutusi läbi teinud. Küll on oluline rõhutada, et fookus, mislaadi muutustega on tegemist, on nihkunud paigast. Tõsi, õpetajaametiga kaasnevaid kohustusi on palju ja tuleb aina juurde, 21. sajandi lapsed on muutunud, kuid aina enam peab õpetaja tegelema hariduse andmisega seotud sotsiaalsete ja psühholoogiliste aspektidega. Õpetaja peab eelkõige õpetama inimeseks kasvamist ja inimeseks jäämist.

Kõiki neid muutusi saab ja tuleks võtta võimalustena, kus koos kasvame ja areneme. Õpetajaametis näeme, et õigete vastuste kõrvale vajame ka õigeid sõnu. Tuletame endale ikka ja jälle meelde, et saame eelkõige muuta ja mõjutada seda maailma, mis on meie sees ja meie ees.

Kui me vanasti rääkisime õpetajatööga seoses pigem õpetatavast ainest, siis nüüd räägime inimsuhetest. See ongi kõige suurem muutus hariduses, kus esmatähtsaks on muutunud õpetaja ja õpilaste vahelised suhted. Tänapäeva laste maailm on nii avatud, et ainealane informatsioon jõuab nendeni ka paljudest muudest allikatest ja meediumidest lisaks koolile ning inglise keele õpetajana kogen mina seda eriti tugevalt. Ka seadustes ja riiklikes õppekavades rõhutatakse, kuivõrd oluline on lõimida informatsiooniküllas päriselu koolis õpetatavaga ja ka õpitavate ainete vahel.

See kõik tähendab, et tõepoolest, õpetajaameti olemuses on murrangulised ajad ja õpetajad peavad ka ise mugavustsoonist välja astuma. Me ei suuda vastutada kõige eest, aga meil on vastutus muuta ja muutuda. Tunde ei ole võimalik enam anda pelgalt ainematerjali või õpikute järgi, õpilased on täiesti teine generatsioon, nad on teistsugused ja vajavad tähendusrikkamat lähenemist.

Meie õpetajatena peame kohanema ja aru saama, et ainealaselt teeb õpetaja edukaks see, kui palju ta on panustanud inimlike suhete loomisesse oma õpilastega. See investeering tasub end kiiresti ja väga edukalt ära, sest me julgeme elada nendele väärtustele, mille oleme oma hinges ära tundnud.

Digimaailmas ei pea õpetajad leiutama jalgratast ega olema selles protsessis üksi. Aina enam integreeritakse selliste oskuste õpetamist ka õpetajaharidusse ja kvalifikatsiooni. Kui ülikoolist saab õpetaja kaasa tööriistakasti teaduspõhiste meetoditega, kuidas õpetada lapsi ja noori õppima, siis meie keeleõppepoliitika põhineb Euroopa keeleõppe raamdokumendil.

Õpetaja roll on eelkõige ainealase teabe ja edasiste oskuste vahendamine õpilastele koos väärtusruumiga ja pädevustega. See teebki meie töö veelgi põnevamaks ja olulisemaks, et saame arendada nii õpilastes kui ka iseendas seda, kuidas olla ennastjuhtivad, enesekindlad ja ennast väärtustavad koosõppijad.

Õpetajate streigi valguses võis siiski jääda mulje, et õpetaja on oma muredega üksi, istumas suure kontrolltööde virna taga või pikalt tunde ette valmistamas. Tõsi, õpetajatöös on intensiivsemad ja pingelisemaid perioode, aga millises ametis neid poleks. Õpetajatöö üks parimaid osasid ongi rutiinivabadus, kus iga hommik on uus ja koos luuakse uusi algusi nii endale kui ka õpilastele. Kui õpilastega on loodud usalduslik suhe, on koostöö ja koosõppiminegi toetatud.

Aga siiski, õpetaja peab ka ise ennast hoidma ja toetama. Meil on aineühendused, Erasmuse projektid ja koolitused. digivahendite kasutamine avab meile ja õpilastele uued maailmad ja võimalused. See kõik on lisaks sellele tugivõrgustikule, mille õpetaja saab kaasa ülikooli õpetajahariduse programmidest.

Me tahame oma haridussüsteemi juurde noori kvalifitseeritud õpetajaid, kuid samal ajal räägime õpetajatööst kui ühest kõige vähem väärtustatud ametist. See ei ole nii, vastupidi, tegemist on ühe toredama ametiga, mis on suures muutuste tuules ja meie, õpetajate kätes, on meie haridussüsteemi järgmisele tasemele viimine.

Loogem ülikoolis õpetajaks õppides lugusid õpetajaametist, kus tehakse elumuutvaid tegusid, leitakse parimad sõbrad, saadakse ja jagatakse kvaliteetsed ainealaseid teadmisi, lisaks ühised arusaamad elust ja jagatud väärtused.

Allikas: https://www.err.ee/