Kaspar Oja: Eesti arstide kõrge palk eeldab maksutõusu

Esimese kvartali sisemajanduse koguprodukt (SKP) langes aastaga võrreldes 2,4 protsenti. Seega on Eesti SKP langenud üheksa kvartalit järjest. Positiivse poole pealt on kasvanud ettevõtete investeeringud, sest oodatakse uut kasvu. Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja ütleb, et olukord on sektoriti erinev: osa loodab investeerides, et nõudlus varsti taastub, teistel on kindlamad märgid uutest tellimustest.

Mida peaks nende teadmistega pihta hakkama valitsus, kellel on vaja eelarve tasakaalu saada?

Eelarve tasakaaluga on see probleem, et suur osa sellest on struktuurne ehk majanduse olukorra paranemine sellest defitsiidist ilmselt välja ei aita. Kui me vaatame, kust on majanduslangus tulnud, siis peaasjalikult valdkondadest, kust väga palju makse ei koguta. Ehk et kui need valdkonnad hakkavad taastuma, siis sealt täiendavalt maksutulu väga palju ei tule.

Eelarves on kasvanud pikemas vaates küllaltki palju sotsiaalkulud. Ja nende finantseerimine peaks toimuma tavaliselt niimoodi, et kui kasvatatakse mingeid kulutusi, siis suurendatakse ka pikaajalisi tulusid, aga seda lihtsalt ei ole tehtud. Ja nüüd ühel hetkel tuleb need rasked otsused ära teha. Kas makse suurendada või need kulud viia tagasi sinna endisele tasemele.

Need sotsiaalkulud tähendavad siis sisuliselt seda, et mitmesuguseid toetusi, mida makstakse nõrgemale osale ühiskonnast, tuleks vähendada?

Siin on toodud seda näidet, et me ei saa olla samasuguse sotsiaalsüsteemiga riik nagu Skandinaavia maad, juhul kui meie maksusüsteem on samasugune nagu Poolas. Kui me tahaksime sarnaseid hüvesid, siis me peame ka makse suurendama. Või siis peame sotsiaalkulusid mingil määral vähendama.

Need kõik ei ole seotud kindlasti sotsiaaltoetustega. Kui vaadata sinna sisse, mis meil on viimase kümmekonna aasta jooksul kasvanud, siis väga suur osa sellest kasvust on näiteks haiglate palgafond. See on kusagil pool protsenti SKP-st, mis on lisandunud kuludesse võrreldes varasema eelarvega. Muud tervishoiukulud samamoodi. Sotsiaalkulude poolel on paljuräägitud peretoetused, mille puhul võib-olla see probleem ei ole nii suur, sellepärast et neid ei indekseerita. Ajapikku nad taanduvad välja. Aga samamoodi ka pensionid on kasvanud, on toimunud mitmeid erakorralisi pensionitõuse.

Ja kui sinna vastu ei ole pandud mingisuguseid pikaajalisi maksumuudatusi, siis selge on see, et pikaajaliselt see ei ole jätkusuutlik.

Iga inimene, kes praegu kuuleks seda juttu, ütleb, et arstidelt ei saa ju raha enam vähemaks võtta, niigi meil on arstkonnaga probleem. Peretoetused, me teame isegi, kui palju ažiotaaži need põhjustasid. Sotsiaalvaldkond üleüldiselt on tegelikult alati väga tundlik teema. Kas siis ongi sel juhul ainuke variant maksude tõstmine?

Ma arvan, et meil on tekkinud väga palju neid valdkondi, mis on sellised no-go valdkonnad ehk et sealt ei ole võimalik kärpida, et nad on kuidagi poliitiliselt eelistatud. Aga kui me vaatame, mis sealt üle jääb, siis see on liiga väike osa, et tuua eelarvesse mingisuguseid olulisi muudatusi.

Hiljuti võrdlesin näiteks avaliku sektori palgafondi. Kui me jätame sealt välja need valdkonnad, mis ei ole keskvalitsuse kontrolli all ja mis on sellised nii-öelda prioriteetsed valdkonnad, siis jääb alles alla kahe protsendi SKP-st ja kogu selle palgafondi ära kaotamine meie eelarve probleemi ei lahendaks. Tegelikult me peame tegema ikkagi mingisuguseid otsuseid, mis puudutavad ka neid valdkondi, mis meil on seatud nii-öelda prioriteetseks.

Nende prioriteetsete valdkondade puhul on minu arust viimase kümmekonna aasta jooksul olnud väga palju juttu palkade kasvust ja sellest, et neid siis võrrelda keskmisega ja seada mingisuguseid indekseerimise eesmärke. Ma arvan, et selles valdkonnas tasuks teha rahvusvahelist võrdlust ja vaadata, missugused on need palgastruktuurid näiteks Soomes, Rootsis, Saksamaal. Kui vaadata Eestis avaliku sektori töökohtade palgataset võrreldes keskmise palgaga, siis ma julgeksin väita, et me oleme mitmes valdkonnas tegelikult suhteliselt kõrgemad juba kui näiteks Soome. Ehk võrreldes meie keskmise palgaga saavad avaliku sektori töötajad rohkem palka, kui nad saaksid Soome või Rootsi keskmise palgaga seoses oma kodumaal.

Kas avalik sektor tervikuna, mitte ainult ministeeriumiametnikud?

Siin ma pean silmas jah, avalikku sektorit tervikuna: politseinikud, päästjad, õpetajad, meditsiinitöötajad.

Aga kui me vaatame, kust see palgafondi kasv on tulnud, siis ta ei ole nii väga tulnud sealt ametnikkonnast, vaid just nendest suurtest avaliku sektori valdkondadest, mida me oleme justnagu prioritiseerinud. Ma arvan, et oleks õigustatud küsida, kas see palgastruktuur, mida me soovime seal saavutada, on teiste riikidega võrreldes ka mõistlik. Me lähtume hästi palju sellistest kohalikest ja enda peas paika pandud reeglitest. Aga võib-olla oleks mõistlik võrrelda seda rahvusvaheliselt ja siis saame anda hinnangu selle kohta ka, kas see tase on tegelikult õige või mitte.

Tooge näide, mis on see meie enda peas välja mõeldud reegel, mis teiste riikidega võrreldes ei päde.

Ma näiteks võrdlesin meditsiinitöötajate palkasid ja arstid suhtena keskmisse palka eelmisel aastal Eestis teenisid oluliselt rohkem kui teenisid arstid Soomes suhtena keskmisse Soome palka. Kindlasti on see küsimus, et me peame töötajaid siin hoidma, peame pakkuma konkurentsivõimelist palka, aga selge on see, et kui me tahame seda avaliku raha eest teha, siis seetõttu tuleks hakata rohkem makse koguma. Ja kui me seda teha ei suuda, siis me ei saa maksta ka avalikus sektoris suuremaid palkasid, suhtena keskmisesse, kui teistes riikides.

Kas siis kõike eelnevat silmas pidades on põhiline, millega valitsus peaks tegelema, maksutõusud?

Ma arvan, et peamine, millega peaks tegelema tegelikult, on arutelu selle üle, kas need prioriteedid on kõik õiged, sellepärast et maksutõusud pärsivad samamoodi majandusarengut. Ilmselt mingisuguseid maksutõuse on vaja, selleks et sotsiaalsüsteemi niimoodi rahastada. Aga me peaksime selgelt üle vaatama, kas kõik need prioriteetsed valdkonnad tegelikult ikkagi on nii prioriteetsed.

Kui teid lastaks praegu riigieelarve kallale, mis on esimene asi, mis te teeksite?

Kuna see olukord tegelikult on praegu hull, siis ma teeksin ühe ebapopulaarse asja, mis on paljude ekspertide arvates ebamõistlik, ma teeksin sellise üleväljakärpe. Ühtlane kärbe igalt poolt oleks esimese olukorra päästmiseks ilmselt kõige lihtsam ja kõige kergemini ellu rakendatav. Aga seejärel tuleb tõesti ette võtta riigireform, millest on ju nii kaua räägitud, ja otsida üles need kohad, kust on võimalik mõistlikumalt kokku hoida.

Viimaste aastate jooksul on hästi palju räägitud ebapopulaarsetest otsustest. Ja tegelikult poliitikud on selle kahju endale suuresti sisse võtnud, kui me vaatame erakondade populaarsust, aga neid tulemusi ei ole kuidagi tulnud.

Ühtlase üleväljakärpe kohta on öeldud, et siis poleks poliitikuid vajagi, selle saaks robot ka tehtud, kui ei suudeta omavahel kokku leppida.

No seal on ikkagi tõenäoliselt vaja analüüsida, mis valdkonnast näiteks on juba kulud tehtud sel aastal, kas igalt poolt on võimalik seda võtta, aga valdkondade lõikes mingisugune selline üldine printsiip, et igalt poolt vähendada, oleks üsna mõistlik. Kui me mõtleme selle peale mitte enam selle aasta eelarve mõttes, vaid järgmise aasta eelarve mõttes, siis kasvu vähendamine üldiselt võiks olla ka üks võimalus, mis on suhteliselt üle välja.

Sealt edasi tuleks vaadata üle avaliku sektori personalisüsteem ehk hakata võrdlema palkasid mitte ainult Eesti sees, vaid missugune on mõistlik suhteline tase võrreldes teiste Euroopa riikidega. Võib-olla vaadata üle ka näiteks kvalifikatsiooninõuded, kas igale poole on vaja nii kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid. See kõlab võib-olla pahasti, et avalikku sektorisse ei pea otsima nii kvalifitseeritud töötajaid, aga võib-olla oleks kasulikum, kui erasektoris on rohkem kvalifitseeritud töötajaid.

Siis on võimalik välja jõuda selleni, et me saame nendele vahepeal kiirelt kasvanud kuludele mingisuguse piiri panna. Kui rääkida maksumuudatustest erinevate ekspertidega, siis üsna palju on välja toodud seda, et praegu näiteks maksuküüru kaotamise edasilükkamine tõenäoliselt aitaks vähemalt lähiaastateks ka seda probleemi leevendada.

Eelarve puhul Eesti probleem ongi see, et meil on see defitsiit väga suur. Ja sealt justnagu ei paista väljapääsu. Tegelikult meie riigivõlg on jätkuvalt küllaltki väike ja võrreldes paljude teiste riikidega see tundub isegi nagu naeruväärne, et meil on siin eelarveprobleemid. Aga kui vaatame pikemat perspektiivi, siis kui me midagi ei tee, see võlg hakkab väga kiiresti kasvama ja muutub üsna varsti jätkusuutmatuks.

Erasektori jaoks tõenäoliselt selline defitsiidi probleem tähendab seda, et ühel hetkel muutub ka nende jaoks laenamine keerukamaks. Tõenäoliselt reitinguagentuurid hakkavad langetama meie riigireitingut. Ja see tähendab meie jaoks laenamise kallimaks muutumist suure tõenäosusega.

Mis sellise üleväljakärpe protsent võiks olla?

Esialgu ei pea olema väga suur, sest ma arvan, et see annaks signaali, et kärpimine on tõesti vajalik ja küllap siis hakatakse tõsisemalt mõtlema selle peale, mis on need valdkonnad, kus meil on võimalik kokku hoida. Ma arvan, et see oleks signaali mõttes ka küllaltki kasulik.

Kas see kärbe peaks siis mõjutama ka järgnevaid aastaid, mitte ei oleks ühekordne, et järgmise aasta eelarve kontekstis hakataks uuesti otsast peale?

Ma olen ise natukene üllatunud, et eelarve parandamisega ei ole veel kuhugi maani jõutud. Ma olin aasta alguses üsna kindel, et tegelikult saadakse sellega hakkama ja need lubadused, et eelarve seis läheb paremaks, täidetakse.

Aga rääkides siin näiteks välismaiste analüütikutega, kes Eestit külastavad ja kellele on tulnud teha Eesti majandusest ettekandeid, siis nende jaoks oli väga ehmatav see, kui eelmise aasta lõpus teatati, et riik ei lähtu riigieelarve strateegiast. Ja sellist tasakaalu poole liikumist senises plaanis ei tehta. Kui me mäletame, siis eelarve strateegias oli niisugune sisustamata protsent SKP-st, millega ei ole vahepeal tegeletud.

Nii et mina ise olen olnud Eesti eelarve distsipliini minevikule mõeldes seni üsna kindel, et sellega saadakse hakkama, aga on olnud üllatav, et seda ei tehta. Ja kui selle taga on see, et lihtsalt ei suudeta omavahel kokkuleppele jõuda, siis niisugune ühekordne lihtsa reegliga tehtav kärbe näib olevat ainuke asi, milles on võimalik kokku leppida, kui keegi ei taha enda valdkonda kärpida.

Kas te saate aru, miks see nii vaevaliselt läheb valitsuses?

Mul on selle kohta omad spekulatsioonid, aga ma neid avalikult ei kommenteeriks.

Kui palju on valitsus selles keerulises olukorras nõu küsinud Eesti Pangalt?

Kuna mina ei ole üksinda Eesti Pank, siis ma sellele niimoodi vastata ei saa. Minul on endal olnud küll küllaltki palju vestlusi erinevate inimestega valitsusest, nii et arutatud on seda kindlasti.

Kas poliitikud kuulavad majanduseksperte?

Nende poliitikutega, kellega mina olen rääkinud, meil ei ole olnud väga suurt erinevust arusaamades, mis olukord meil eelarvega on. Aga ilmselt sellisele kokkuleppele jõuda on neil lihtsalt keeruline.

Et tegelikult nad saavad aru küll, mida on vaja teha ja kuidas.

Tavaliselt me keskpangana ei taha öelda seda, kuidas, sest lõpuks on see ikkagi poliitikute otsus, kuidas teha, aga lihtsalt tahaksin sellele tähelepanu juhtida, et kui vaadata numbreid, siis ilma neid nii-öelda prioriteetseid valdkondi puutumata on eelarve tasakaalu viimine või tasakaalule mõistlikult lähemale viimine üsna keeruline.

Allikas: https://www.err.ee/