Asmann: kliimaseaduse eelnõu valmistas pettumuse

See oli septembris 2021, kui te esitasite riigikogu erakondadele ja peaministri büroole ettepaneku, et oleks vaja välja töötada kliimaseadus, mis siis sõlmiks sellise ühiskondliku kokkuleppe Eesti kliimaeesmärkide täitmiseks. Ja toona te põhjendasite, et meil on ühiskondlik vaakum, mille täitmine on hädavajalik, kuna Euroopa Liidu kliimapoliitika eesmärkide elluviimiseks tuleb reguleerida ka käitumist nii Eesti ühiskonnas tervikuna valdkondade-üleselt kui ka jagades kohustusi konkreetsetele valdkondadele. Kas ja kuivõrd nüüd augustis 2024, kui eelnõu on valmis, kui te olete lugenud eelnõu teksti ja seletuskirja, kuivõrd see teie toonaseid ootused täidab?

Pigem ei täida. Kui vaadata seaduse teksti, siis sisuliselt on tegemist CO2 vähendamise graafiku fikseerimisega, millele on juurde lisatud üsna palju loosungeid. Ja et pilti ilusamaks teha, siis on seaduse nime muudetud majandussõbralikumaks. Aga seletuskirja mõjuanalüüsides tulevad välja mitmelt poolt negatiivsed mõjud, mida siis riik lihtsalt konstateerib või nendib ehk siis aktsepteerib. Üldisem kriitika minul oleks see, et põhimõtteliselt on tegemist lihtsalt arengukavaga, millel on pealkirjaks pandud seadus.

Mida me aga omal ajal nagu tahtsime: meil oli mitu eesmärki. Esimene oli, et avalik protsess, kuna tegelikkuses käis aktiivne riigile ülesannete ja kohustuste võtmine ja Euroopa Liidu tasandil regulatsioonide väljatöötamine, siis me tahtsime, et selline ühiskondlik muutus oleks avalik. Me tahtsime, et see muutus toodaks Eesti õigusruumi. Ja selle me oleme iseenesest nagu saanud, see ongi nüüd kliimaseaduse väljendus.

Teine [siht] oli eesmärgist arusaamine. Euroopa Liidu eesmärk oli majanduskasv. Aga Eestis me nägime, et tegutsemine oli lihtsalt selle nimel, et CO2 vähendada. Selle osas me põhimõtteliselt oleme samamoodi saanud nüüd selguse, et ka praegusest seaduse eesmärk on ainult CO2 vähendamine.

Aga ometi seaduse nimigi muudeti ju lõpuetapis ära. Enam ei ole kliimaseadus, vaid kliimakindla majanduse seadus ja ka ametist lahkunud kliimaminister Kristen Michal, kellest on saanud nüüd peaminister, ka kevadel, kui ta pressikonverentsil rääkis, ta rõhutas just eriliselt seda majanduse aspekti.

Ei, no kindlasti on, kommunikatsioonis on kõik inimesed päris tugevad, eks. Sõnades võid konkurentsivõimest rääkida, aga sisu tegelikult puudub. Kui mõjuanalüüsi vaadata, siis sealt üldiselt loeb välja päris palju negatiivset tulemit, aga alternatiivina öeldakse, et me keskendume ettevõtetele ja ettevõtmistele, mille lisandväärtus CO2 heitme kohta on hea.

Ja võrreldakse näiteks teenusmajandust tööstusega ja siis me jõuame jälle selle juuksuri näite juurde, et tõenäoliselt juuksuril on CO2 heide suhteliselt väike ja siis järelikult on ta oluliselt eelistatud võrreldes tööstusega. Siin on ikkagi demagoogiat sees kõvasti. Tegelikult, kui me räägime, et tegemist on majandusseadusega, siis peaks olema ka mingi väljendus majanduslikkusest. Konkurentsivõimeks ei saa nimetada seda, et ellu jäävad ettevõtted, kes suudavad konkureerida kõige selle regulatsiooni kiuste.

Teiseks, miks ta ei ole majandusseadus või konkurentsivõime seadus on see, et Euroopas standardid, parimad võimalikud tehnoloogiad, mis määratlevad, milliseid tehnoloogiaid kasutatakse. Eestis põhimõtteliselt, mida see seadus ütleb, on see, et sõltumata sellest, kus me tehnoloogiaga oleme, me peame CO2 eesmärgid täitma - tee või tina. Kas see majanduslikult on siis kasulik või ei ole kasulik, see on sekundaarne.

Ma tulen korra veel tagasi, et mida me tahtsime omal ajal. Kindlasti tahtsime ka heast õigusloomest tulenevaid nõudeid protsessile, et oleks mõjuanalüüsid, et me saaks hinnata, mis muutused on jõukohased Eesti elanikele ja majandusele, et tagada suuremate lolluste vältimine.

Minu meelest seda me [seadusest] ei saa, siin on küll viiteid hästi paljudele analüüsidele. Aga nende kvaliteet on tugevalt küsitav. Täiesti puudub minu meelest mõju [analüüs] Eesti riigi rahandusele ja maksumaksjale. Mis saab Eesti maksumaksja maksukoormusest peale seda, kui need majandusüksused, kelle tegevus lõpetatakse, enam ei maksa või mis saab siis, kui CO2 enam ei emiteerita - siis ei saa ju ka riik heitmekaubanduse tulu. Siis see peab ju asenduma maksukuluga inimeselt võetava rahaga. Täna me ju näeme riigieelarves mineviku otsustamatuse vigu. Riigieelarves on puudujääk ja see on päris valus.

Ja ma ei leidnud sealt tegelikult ka viisakat otsustamise mehhanismi, mis saab siis, kui asjad ei lähe nii, nagu plaanis olid. Kas tehnoloogia ei arene nii kiiresti, Eesti inimene ei suuda hinnatõusuga kaasas käia - selliseks puhuks on vaja adekvaatset, sõltumatut protsessi otsuste valideerimiseks, tasakaalu keskkonnamajanduse ja sotsiaalmajanduse vahel, seda sisuliselt seaduses ei ole.

Meile endale meeldiks ka vastutus. Me tahame, et tuleb jälgida, kes nüüd selle sellise seaduse puhul, kui see sellisel kujul vastu võetakse, kes siis selle poolt hääletavad. Minu meelest on päris selge, et need inimesed täpselt aru ei saa, mille poolt hääletavad.

Niisiis, te olete rahulolematu, hoolimata sellest, et siit eelnõust võib ju lugeda, et põlevkivitööstus, millega ka VKG tegeleb, võib 2022. aastaga võrreldes kasvatada aastaks 2030 heidet 40 protsenti, 2035. aastaks 12 protsenti ja põlevkivitööstuses on heite kahanemine ette nähtud 16 protsendi ulatuses alles aastaks 2040. Keskkonnakaitsjad on ülikriitilised selle paragrahvi suhtes ja ütlevad, et seda ei tohiks teile lubada. Miks te ikkagi rahule ei jää eelnõus pakutuga?

Keskmise poliitiku jaoks on kindlasti see olukord hea, et keegi pole rahul, sest alati tavatsetakse öelda, et kui keegi pole rahul, siis järelikult on jube hea kompromiss. Teine alternatiiv on ka, et on tegemist ikkagi halva seadusega. Keskkonnakaitsjate kriitika on lihtne tegelikult. Kriitika aluseks on ENEFIT õlitehas, mida ehitatakse ja nad ei suuda lihtsalt alla neelata fakti, et riik selle ehitas ja selle ehituse lõpule viib. Eks need [ENEFITi] numbrid on lihtsalt kajastatud nendes protsentides.

Kindlasti, millega meie rahul ei ole, on seaduse idee, et põlevkivi ei tohi [tulevikus] väärindada näiteks kütusteks. Kui on eesmärgiks võetud CO2 heitme vähendamine, siis sellega peaks piirduma, kuni fossiilsetel kütustel, sealhulgas põlevkiviõlil, on laevakütusena turgu ja seal turul alternatiive pole ja kui me leiame efektiivse viisi süsiniku kinni püüdmiseks, siis ei tohiks olla tegutsemine piiratud. Liiatigi kui seletuskirjas, ma lugesin välja, süsiniku püüdmist ja selle kasutamist nähakse ka ärivõimalusena. Täiesti mõistetamatu, miks ei või seda teha põlevkivi puhul. Aga kuskil muus tööstuses tohib jätkata. See on selline ideoloogiline pool.

Ja puhtalt lihtsa majanduse seisukohast, VKG maksab riigieelarvesse aastas 50-60 miljonit aastas, kogu sektor 100-150 miljonit, on sügavalt mõistetamatu, miks tahetakse seda asja sulgeda.

Ka tegelikult töötlevale tööstusele kliimaseadus eelnõus lubab heitkoguste kasvu aastaks 2030 ja 2035, millega keskkonnakaitsjad on rahulolematud. Miks tööstusele lubatakse heitkoguste kasvu?

Vastus on päris lihtne, Eestis ei ole olemas asjade tootmise tehnoloogiaid veel, mis suudaksid seda kõike kliimaneutraalselt toota.

Ja kui me räägime siin keskkonnakaitsjatest ja keskkonnaorganisatsioonidest, siis ma näiteks sellesama Enefiti õlitehase kohtukaasuse puhul vaatasin, et kellega siis tegu on, kes siis kaebab? Fridays for the Future Eesti tegevust koordineerib MTÜ Loodusvõlu. Vaatasin internetist, kes nad on ja nende ainukene avalik aastaaruanne pärineb aastast 2021 ja seal on siis selle järgi oli sellel organisatsioonil seitse liiget. (Äriregistri andmetel on MTÜ Loodusvõlu 2023. aasta majandusaasta aruanne esitatud 30. juunil 2024 ning olemas on ka sellele eelneva nelja aasta aruanded – toim.)

Täna võrdsustatakse selliste organisatsioonide sisendit meiega. Käsitletakse võrdväärsena, Kaubandus-Tööstuskoja, Tööandjate Keskliidu sisendiga. Mina ei tähtsustaks üle, mida mõni marginaalne keskkonnaorganisatsioon ütleb.

Te juba ka mainisite seda, loen eelnõust sätet, et uusi maavara kaevandamise lube antakse põlevkivi kaevandamiseks ainult selliste põlevkivikeemia või muude toodete tootmise eesmärgil, mida ei kasutata kütuse ega energiakandjana. Ja seletuskirjas on ka lahti kirjutatud, et millised uute mäeeraldiste loataotlused on esitatud. Esitanud on kaks ettevõtet, riiklik Enefit ja VKG, mida teie juhite. VKG on esitanud taotluse Seli Oandu ja Sonda mäeeraldistele. Olemasolevate kaevanduste laiendamiseks on VKG esitanud samuti taotluse. Kuidas teie eelnõust ja seletuskirjast aru saate, kui kauaks teil siis põlevkivi jätkub?

Siin me teame olukorda päris hästi. Tuleb kaks asja lahku lüüa, üks on väljastatud load, teine on taotletavad load. Põhimõtteliselt seadus ütleb väga lihtsalt seda, et igaüks kaevab oma kivi lõpuni. Vahe on lihtsalt selles,  et Kiviõli Keemiatööstuses jätkub kivi umbes viieks aastaks, VKG-l järgmise kümnendi keskpaigani Eesti Energial 40-50 aastaks veel. Sisuliselt tähendab see, et kui VKG-l näiteks järgmise kümnendi keskpaigaks on põlevkivivaru lõppenud, siis uut varu juurde ei anta ja uusi taotlusi lihtsalt ei menetleta. Põhimõtteliselt on see riigikapitalismi võidukäik, kus turgu valitsev ettevõte, kelle käes on kõik põlevkivivarud, võib jätkata ja teised eraettevõtted peavad ennast kokku pakkima.

Kuidas teie mõistate eelnõud ja seletuskirja, mis kaevanduse laiendamise taotlustest saab?

See on selge, et maapõueseadus seda reguleerib ja seal on paar niisugust marginaalset mahtu, need on rohkem tehnilised küsimused. Meil on load, mille alusel me täna kaevandame. Lihtsalt meie jaoks on oluline teada see, et seaduse mõte on meile rohkem kaevelube mitte anda, kui siis järgmise kümnendi keskel meil see maht läbi saab. Eesti Energiale jäetakse uks lahti jätkuvalt ka tulevikuks. Nii et loomulikult me ei saa sellega nõus olla, kusjuures ma olen võrdlemisi veendunud, et see läheb vastuollu ka Euroopa vaba konkurentsi seaduse printsiipidega.

VKG teadaolevalt soovib ju oma tootmisprotsessi laiendada ja mitte jääda vaid põlevkivi väärindavaks ettevõtteks. Te kaalute Ida-Virumaale ka biotoodete tehase rajamist. Kui te loete nüüd kliimaseadust ja ühes paketis esitatud metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muudatusi, siis kas see annab nüüd VKG-le ja investoritele kindluse, et teha investeerimisotsus ja te hakkate ehitama Ida-Virumaale puidu keemilise väärindamise tehast?

Kui me kolm aastat tagasi algatasime eriplaneeringu protsessi, siis oli metsanduse osas oli väga suur segadus ja meil oli tõsine lootus, et kõik selgineb. Olukord iseenesest tegelikult ei ole selginenud. Tegelikult minu meelest on probleem, ma nüüd olen mitte nii hea spetsialist metsanduses nagu Metsa- ja Puidutööstuse liit, aga väga palju on terminoloogia üle vaidluseid. Ma saan aru, et täna aktivistid pigem ei aktsepteeri Eesti Maaülikooli terminoloogiat ja seisukohti ning  otsitakse alternatiivseid seisukohti. Inimesed ja osapooled saavad sellest väga erinevalt aru. Eks see mõju meile peaks avalduma raiemahtudest. Nagu ma seletuskirjast lugesin välja, raiemaht siis peaks pigem nagu alanema, sellega lisandväärtuse maksutulu Eesti riigile väheneb. Aga see on lihtsalt konstateering, et seda siis järelikult seadusloome väljatöötajad aktsepteerivad. Vastus on, et ma ei ole saanud kõige paremini aru.

Aga eks me töötame ikka edasi, see ongi see keskkond, kus me siis peame oma tegevust arendama. Selle aasta lõpuks või uue aasta alguseks tahame saada eriplaneeringu kinnitatud ja praegusel hetkel käib RMK-s protsess, kus otsitakse partnereid või kvalifitseeritakse partnereid võimalikeks pikaajalisteks lepinguteks. Loomulikult, kui teha selline suur investeering, siis on päris loomulik, et riigi suurim metsaomanik, kes on siis riik, peaks seda tahtma ja tahe Eesti puitu Eestis väärindada ei tulene mitte seaduse seletuskirjast, vaid tuleb riigimetsa haldava ettevõttega sõlmitavatest lepingutest, seal selgub alles see tahe.

Kas ma võtan teie vastuse õigesti kokku, et kliimaseadus ei andnud VKG-le kindlust, et jah, me saame teha investeeringu otsuse biotoodete tehase rajamiseks Ida-Virumaale, aga samas täielikult kriipsu ka peale ei tõmmanud, asi on ikkagi veel ebaselge.

Täpselt nii Eestis need asjad käivad… Kui sa nüüd loed mingit seaduse seletuskirja,  kas nüüd selle pealt saad teha ka investeeringu otsuse…  Igatahes Eesti bränd on pihta saanud, kuna palju on lubatud, mida pole tehtud.

Aga ometigi see seadus pidi kindluse andma, nii, poliitikud lubasid arusaama andma, et kas saab või ei saa.

Palju asju on lubatud. Selles mõttes jah, seaduses ju kirjas on, et soovitakse tuua puidukeemilist väärindamist Eestisse,  sõnades on kõik nagu kena. Ma tahan lihtsalt seda öelda, et sellise investeeringu tegemisel sõnadest ei piisa, siin on vaja konkreetseid lepinguid, konkreetseid samme. Ja väga tore, kui seadus annab sellise raami. Aga see seadus annab siin ka selle raami, minu arusaamist mööd, parandage mind, kui keegi loeb siit midagi muud välja, et Eestis raiemahud siiski vähenevad, sest seaduse mõte on vähendada CO2 heidet. Põllumajanduses ei ole ideid, kuidas heidet liiga palju vähendada, soolesisene fermentatsioon on ja jääb, kuni loomad Eestis jäävad. Ja siis maakasutussektor, mille alla metsandus kuulub, peab siis seda tõenäoliselt siduma. Kas see siis tähendab vähem raiumist või rohkem raiumist, seda ei julge ju täna keegi täislausega välja öelda. Ootame veel, mis siin tulemid on - mina näen, et mis iganes siia kirja on pandud, see väljendub RMK otsustes ja neid otsuseid veel ei ole ja neid me ootame.

Keskkonnaühendused on avaldanud nördimust kliimaseaduse kaasamise protsessi osas. Nad kurdavad, et töögrupid olid uhked, arutati palju, aga töögruppides välja töötatud meetmeid ei ole seaduse teksti ega ka seletuskirja sisse kirjutatud. Milline teie kogemus on sellest kaasamisest, kas samasugune või teistsugune?

Keskkonnaühendused võivad ennast lohutada, et ettevõtjate arvamust pole ka arvestatud.

Minul tekib küsimus, kelle seisukohtadest see eelnõu siis koosneb, kui ei võetud arvesse ei keskkonnaühendusi  ega ka ettevõtjaid?

Ütleme niimoodi, et kaasamise protsessis öeldi kohe alguses, et kuulame teid ära ja mida sellest arvesse võtame, see on poliitiline otsus. Minu arusaamine on võrdlemisi lihtne, et Euroopa Liidule on CO2 vähendamise plaan põhimõtteliselt juba ära lubatud, nüüd on vaja lihtsalt legitimiseerida siseriiklikult see. Kaasamise protsessi mõte ju ongi, et vältida suuremaid vigu ja ebaloogilisuseid. Aga minu meelest ei ole see õnnestunud.

Kes on ideoloog, on väga hea küsimus, ma jätaks muidugi selle uuriva ajakirjanduse närida, mul endal hüpotees on, aga Eesti on väike riik, ma isegi võtan juba ohtlikult palju sõna.

See, ma arvan, et arvamusi ei võeta arvesse, on põhimõtteliselt Eesti standard. Tegemist on ju ideoloogilise seadusega ja siin ei ratsionaalsed argumendid ei toimigi. Ühes töögrupis ratsionaalse arutelu käigus öeldi kohe ühe osapoole poolt välja, et kuna tegemist on elu ja surma küsimusega, siis ei ole siin midagi arutada. Eks ma ikkagi palun ajakirjanikel selgitada välja, kes on selle asja ideoloog.

Reedel on lubanud saatesse tulla kliimaminister Yoko Alender.  Ahti Asmann - on teil ehk üks küsimuse soovitus ministrile esitamiseks raadioeetris?

Mul tegelikult ei ole küsimust. Idee on mulle selge, mina arvan, et see on halb idee ja ma arvan, et ka teostus on halb.

Aga mul on kaks sõnumit: keskenduks eelkõige loomisele, mitte lõhkumisele. Põlevkivi  ei ole probleem, probleemi defineerib CO2, mille vähendamiseks on ellu kutsutud heitmekaubanduse süsteem, sellega peaks piirduma. Kõik instrumendid põlevkivisektori väljasuretamiseks on tegelikult paigas ja ainuke, millest riik peaks muret tundma, on sotsiaalmajanduslik hakkama saamine, riigi rahandus.

Ja teiseks, tõesti ei ole mõtet nimetada majandust piiravat seadust, konkurentsivõime tõstmise seaduseks ja arvata, et nüüd on kõik korras. Riigieelarve on kriisis. See seadus kindlasti süvendab ka pikas perspektiivis seda kriisi. Minu ettepanek on, hingake nüüd sügavalt sisse ja kirjutame selle seaduse põhjalikult ümber.

Allikas: https://www.err.ee/