Reimo Sagor: kultuuritöötajad ei ole leppinud, et meile võibki vähe maksta

24. augusti "Kajalood" saates ütles kultuurilehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarand väga mõtlemapanevad sõnad: "Kultuuritöötajad on leppinud sellega, et meile võibki vähe maksta." Mina aga usun, et mitte kultuuritöötajad ei ole sellega leppinud, vaid meie juhid on sellega leppinud ja see on väga suur probleem kogu valdkonnale. 

Kultuuritöötajad ei jaksa ega peagi kogu aeg oma palgast tuututama. See ei ole meie rida. Meie tahame keskenduda ja ellu viia oma armastatud elukutse eesmärgid parimal võimalikul viisil, et pakkuda inimestele unustamatuid elamusi, kogemusi ning teadmisi. Me töötame kogu oma südamest, et tagada põhiseaduse preambulis sedastatud eesmärk – eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Nii nagu õpetajaks ei minda raha pärast, ei õpita ka kultuuritöötajaks raha pärast. See on südame tung.

Ilmselt oleme naiivsed, aga samasugust südame tungi ootame ka valdkonna etteotsa pürgivatelt poliitikutelt ja juhtidelt, kes päriselt ka usuks, et kultuur saab säilida ainult siis, kui seda pidevalt arendada ja kasvatada ning lihtsaim viis, kuidas riik näitab, et väärtustab sektoris töötavaid inimesi, on konkurentsivõimeline palk.

Meil ei ole vaja järjekordset vaikivat kohatäidet ministri näol. Meil ei ole vaja kantslereid, kes on väsinud. Meil ei ole vaja juhte, kes on kakskümmend aastat võimul olnud, aga ei oska võtta vastutust 2,2-miljardise riigieelarve puudujäägi eest. Meil ei ole vaja teledebatte, kus räägitakse õpetajate, politsei ja päästjate palkadest, aga kultuuritöötajaid ei julgeta mainida. Meil ei ole vaja dokumenti "Kultuuri arengukava 2021–2030", kus on seatud eesmärgiks, et kultuurivaldkonnas hõivatute keskmine brutokuupalk võiks aastaks 2030 olla 90 protsenti Eesti keskmisest palgast. Meil ei ole vaja lubadusi rulluvast sotsiaalmaksust, mida suusoojaks öeldakse.

Meil on vaja ministrit, kes lööks oma kontsa Stenbocki maja parkettpõrandasse ja teeks kaasministritele selgeks: "Head sõbrad, meie austatud presidendil on õigus – kultuur on kõigeülene ja kõige alus, meie iseolemise mõttelisest paekivist laotud alusmüür, millele Eesti ja eestilik toetub. Tal on õigus. Ilma kultuurita ei ole Eesti riiki ega eesti rahvast."

Jah, meil on riigi eelarves väga suur auk, aga kultuuri arvelt me seda lappida ei tohi, mitte ühegi sendiga, sest kultuuri rahastamine on aastast aastasse kahanenud ja niigi vaeslapse kingades. See kuu jõudsime järjekordse ebameeldiva, ma ütleks isegi katastroofilise verstapostini – kultuuritöötaja miinimumpalk on nüüd väiksem kui riiklik keskmine mediaanpalk – 1641 eurot. Kuidas me sellel sündida oleme lasknud?

Nii see tendents jätkuda ei või. Kui me tõstame kaitsekulutused 3 protsendini SKP-st, siis me peame leidma ka vahendeid kultuuri samaväärseks rahastamiseks. Väikerahvana peame mõistma, et meie kultuuri säilitamine ja arendamine ei saagi odav olla ja see ei saagi kunagi odav olema. Me peame sellesse panustama teadliku jõulise ressursiga. 

Peame viima kultuuritöötajate miinimumpalga riigi keskmise palgaga samale tasemele ning automatiseerima selle tõusu. Peame looma rulluva sotsiaalmaksu süsteemi, et tagada ravikindlustus kõigile. Peame tegema uuesti võimalikuks astmelise palgasüsteemi, kus arvestatakse ka staaži ja professionaalsuse kasvuga! Eesti nimel!

Meie ei ole leppinud.

Allikas: https://kultuur.err.ee/