Kasvav inforikkus põhjustab kroonilist stressi

Ennetav ärevus ehk võime tunda hirmu ja kogeda stressi enne võimaliku ohu tekkimist, pole elukvaliteeti rikkuv vaimne hälve. Tegu on looduse kujundatud olulise ellujäämismehhanismiga.

Ebameeldivuse kompenseerib suurem võimalus ellu jääda. Vajalik instinkt hoiab valvsust ja valmidust ohuga kohtumiseks isegi siis, kui see pole veel kohal ega võib-olla saabugi. Öeldakse, et tulevikku ei saa ennustada, aga sellega kohtumiseks saab end valmis seada. Võimaliku ohu ootuse ärevus aktiveerib nn võitle-või-põgene reaktsioonid ja valmistab keha ette juhuks, kui on vaja kiiresti reageerida.

Kõrgendatud teadlikkuse tase ümbritseva suhtes on end evolutsiooniliselt sedavõrd kinnistanud, et esineb ühisest algusest arenenud väga erinevatest esindajatest loomariigi pärilikus materjalis, sh inimeses. See kinnitab käitumisprogrammi kasulikkust igasugustes olustikes elavatele tegelastele. Kõrgenenud ärevus võimaldab avastada kiskjaid või keskkonnas peituvaid riske enne, kui need muutuvad otseseks ohuks.

Metsikuid loomi kaugelt jälgides võib nende liigutustes märgata jätkuvat keskkonda kontrollivat ärevust. Taoline ennetav tähelepanelikkus on osa õppimisprotsessist, mille tulemusel peetakse meeles erinevate ohtude märke ja ajalisi rütme, edendades oskusi tulevikus ohte vältida.

Inimene eristub ülejäänud loomadest keerulisema tunnetusprotsessi poolest. Ta suudab ohtlikke olukordi ette kujutada, ilma et need kunagi teoks saavad. Ta võib ohtlikke olukordi üle hinnata, võrreldes sellega, mis tegelikkuses juhtub jne. Inimese jaoks on ettenägelikus täiendava stressi allikaks. Looduse jaoks uudse väljakutse juurpõhjus seisneb inimesi ümbritsevas signaalide rohkes maailmas ja tema piiratud keskendumisvõimes.

Teema on huvitanud arvukaid psühholooge. Inimeste mõistmiseks on korraldatud mitmesuguseid eksperimente. Kasutades allikaotsingutes fraase "ennetav ärevus" või "stressireaktsiooni ajastus", võib leida eksperimente, milles uuritavatele antakse ettearvamatu sagedusega valusaid elektrišokke.

Teaduseetika rajaneb usaldusväärsel eetilisel raamistikule ja taoliste eksperimentide mõjutusvahendid piirduvad vabatahtlikele osalejatele põhjustatud ebamugavusega ja ei ole kunagi piinavalt valusad. Olgu näiteks uuring, milles uuritavaid hoiatati ebamugava valu saabumisest ette. Hoiatus leidis aset kas üks, kümme või kuuskümmend sekundit enne valu tekitamist. Sel teel püüti mõista, kuidas tajutud stressi määra mõjutavad aja ja informatsiooni erinevad kombinatsioonid.

Selgus, et ühe sekundi eelhoiatuse puhul polnud stressi tasemes vahet, kui valu saabus ilma hoiatamata. Olukorraga kohtumise mõju kontrollimise kujunemiseks ei piisa ilmselt ühest sekundist. Kümme sekundit aitas ebamugavaks episoodiks valmistuda sedavõrd hästi, et stressitase langes. Sestap võinuks oodata, et ühe minutiga saavutatakse joogameistri tasemel valu ignoreeriv vaimne zen-seisund. Tulemus oli aga vastupidine. Kogetav stress oli veelgi kõrgem. Lisaks reaalsele valule jõuti seda oletuste vormis veel mitu korda läbi elada.

Uuringust saab teha kaks järeldust. Teadmised annavad aega toimetulekureaktsiooni ettevalmistamiseks. Kui ettevalmistav periood venib aga pikemaks, hakkavad teadmised toitma hirme ja õõnestama enesekindlust.

Kaasaega iseloomustavate muutuste tempo kombineeruvad eluspüsimiseks olulise ennetava ürgse ärevuseprogrammiga ning põhjustavad paratamatult täiendavat ja püsivuse tõttu kroonilist stressi. Seda enam, et pelgalt ärilistel huvidel kaaperdatakse modernse inimese koormatud tähelepanu stressirohke negatiivse sisuga. See tugevdab aju märkama veelgi rohkemaid ohtude mustreid, sõltumata konkreetse indiviidi jaoks nende teostumise võimalusest.

Olemasoleva kogemuse põhjal soovitatakse, et liigse ennetava ärevusega isikud vajavad toimetulekumehhanisme, nagu lõõgastustehnikaid, moodsa teadveloleku proovimist ja püüdma oma domineerivaid mõtteprotsesse ümber kujundada. Maailma sõltumatusega arvestades on aga nende soovituste järgimine väga raske.

Samas on olemas alternatiiv. Kokkupuuteteraapia on meetod, mille käigus inimesed puutuvad järk-järgult ja kontrollitud viisil kokku oma hirmudega, eesmärgiga arendada säilenõtkust ja vaigistada üliaktiivseid stressireaktsioone.

Antud idee mõttes olgu lõpetuseks värske doos infot oodatavast krahhist. Järgmise suure šoki saabumisest hoiatava teabe lätteks on võrdlemisi usaldusväärne allikas. Hiljutisel Harvard Business Review tuleviku ärile pühendatud konverentsil pakkus Hiinas Google'i laadse haardega tehnoloogiahiiu positsiooniga ettevõte Baidu tegevjuht Robin Li, et tehisintellekti arendavaid ettevõtteid tabab õige pea massiline häving.

Tema nägemuses on hukkumisele määratud 99 protsenti hetkel veel optimismist innustunud algatustest. Li hinnangul saavutab allesjääv üks protsent erakordse võimekuse. Sellega luuakse kõigi lohutuseks erakordseid rikkusi ja võimalusi kõigile inimestele.

Lisaks jäävad tööst ilma ka ülejäänud. Nende puhul võiks mõelda, et neil tekib võimalus teha muud kui tööl käia. Protsess peaks realiseeruma lähima kümne ja hiljemalt 30 aasta jooksul. Mure kasvatamiseks on tegu parajalt pika ajaperioodiga ja elukorra ettevalmistavaks muutmiseks samas liiga lühikese ajaga. Vähemalt psühholoogiateaduse jaoks tekib olustik suurepärase sotsiaalse eksperimendi tegemiseks.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".

Allikas: https://novaator.err.ee/