Puu- ja põlevkivituhk toovad jääksoodesse taimestiku

Ida-Virumaal paiknevale Puhatu ammendatud freesturbaväljale ehk jääksoole rajati üle kümne aasta tagasi katsealad, et uurida puutuha ja põlevkivituha mõju soon- ja sammaltaimede liigirikkusele ning biomassile. Pikaajalise uuringu tulemused avaldas Eesti Maaülikooli, Tartu Ülikooli ja Tallinna Botaanikaaia teadlastest koosnev töörühm ajakirjas Land, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar.

Puhatu jääksoos tekkis rohttaimestik juba mõni kuu peale puutuha segamist turba pealmisse kihti 2011. aasta kevadel. Roheliste lappide vahelisetele aladele tuhka ei lisatud. Autor: Katri Ots

Uuringu esiautori Eesti Maaülikooli metsanduse teaduri Katri Otsa sõnul ilmnes selgelt, et peale toitaineterikka tuha segamist turbasse, suureneb hüppeliselt jääksoode taimestiku mitmekesisus võrreldes tuhaga töötlemata aladega.

Otsa ja ta kolleegide pikaajaline taimkatte uuring Puhatu jääksoos näitas, et alad, kus enne puutuha laotamist ei kasvanud soontaimi ja puudus samblarinne, on peale väetamist aastate jooksul hästi taimestunud. Koos sellega on kasvanud nende alade bioloogiline mitmekesisus, samas kui tuhaga töötlemata aladel taimestikku ei tekkinud. "Jääksoode taimestumisel väheneb tuleoht ning soontaimede- ja samblarinde tekkimine parandab turbaväljakute mikrokliimat, mis loob eeldused uute taimeliikide lisandumiseks," selgitab Ots.

Kokku leidsid uurijad üheksa aastat peale tuhkadega töötlemist 23 soontaimeliiki ja kolme liiki samblaid. Teiste seas kasvas alal kaitsealune orhideeline soo-neiuvaip, mis eelistab lubjarikkaid niiskeid kasvukohti. Aja jooksul lisandus soistele aladele iseloomulikke taime- ja samblaliike, näiteks ümaralehine uibuleht, harilik vesikanep ja raba-karusammal.

"Jääksoodel on taimedel väga raske kasvada, kuid ilma taimestikuta jätkub seal turba lagunemine ja süsihappegaasi lendumine," avab Ots tausta. "Taimede kasvu pärsivad fosfori ja kaaliumi vähesus turbas, lisaks kiiresti muutuv niiskussisaldus turba pealmises kihis, tuuleerosioon, suvised väga kõrged temperatuurid ja talvised järsud temperatuuri langused," lisab ta.

Suurima keskmise soontaimede liigirikkuse tuvastasid Ots ja tema kolleegid kohas, kuhu kanti puutuhka koguses 15 tonni hektari kohta. Seal kasvas uuringuperioodi lõpuks keskmiselt ligikaudu neli erinevat taimeliiki. Aladel, kuhu kanti umbes poole väiksem kogus põlevkivituhka, kasvas keskmiselt ka ligi poole vähem taimeliike. Taimekasvu edu põhjus seisneb asjaolus, et toitaineterikka tuha lisamine parandab lisaks turba fosfori- ja kaaliumisisaldusele ka taimede võimet omastada lämmastikku.

Töörühma üllatas kõige rohkem puu- ja põlevkivituha segu positiivne mõju. Kuna võrreldes puutuhaga leidub põlevkivituhas oluliselt vähem toitaineid, eeldasid uurijad, et segutuha mõju jääb alla toitainerikkama puutuha mõjule. Tegelikkus osutus aga vastupidiseks. "Tõenäoliselt on segutuhas selline toitainete vahekord, mis sobib taimede kasvuks ja soosib aktiivse mikrobioloogia teket turbas," selgitab Katri Ots.

Katri Otsa osalusel avaldatud varasemad uuringud näitavad, et tuhk mõjub ka kase, kuuse ja männi kasvule jääksoodes selgelt hästi. Tuhaga väetatud aladel ületab puude kasvukiirus ja biomass kordades väetamata kontrollalade vastavaid näitajaid.

Uuring annab meile ühtaegu väga väärtuslikke ja samas praktilisi teadmisi, kuna lahendab korraga kahte probleemi. Ühelt poolt leidub Eestis umbes 10 000 hektarit jääksoid, mis pole kattunud taimestikuga ka peale kümneid aastaid puutumatuna seismist. Eesti Geoloogiakeskuse 2005–2009 tehtud inventuur näitas, et looduslikult on taimestunud kogu jääksoode aladest vaid kuni viiendik. See aga tähendab, et need alad on tugevad süsiniku allikad ja samas ka tuleohtlikud.

Teisalt tekib Eestis puitu kasutavates katlamajades ca 35 000 tonni toitainerikast ja looduslähedast puutuhka aastas, millele pole tänapäevani head kasutust leitud.

Puhatu jääksoo oli turbamaardlana aktiivses kasutuses aastatel 1963–1996, tuhkadega väetamise katse rajati 2011. aastal. Selle ajaga oli taimestik tekkinud valdavalt vaid freesväljakute äärealadele. Uuritavas jääksoos pole veerežiimi taastatud.

Uuring ilmus ajakirjas Land. Katse rajamist ja seiret on aastate jooksul toetanud SA Eesti Keskkonnainvesteeringute Keskus, Eesti Teadusagentuur, RMK, Eesti Energia AS ja EL Horisont programm (projekt ECOLOOP).