Merko Kimsto: riik takistab tööandja panustamist töötaja tervisesse

Riigikogus läheb teisele lugemisele üks pealtnäha vähetähtis eelnõu, see on 2025. aasta riigieelarve osana menetletav tulumaksuseaduse ja kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu.

Seletuskirja järgi soovib keerulise nimega eelnõu "ajakohastada maksuvabade hüvitiste piirmäärasid, mida ei ole 6–24 aastat muudetud ning mis ei ole enam kooskõlas tarbekaupade ja teenuste hinnamuutustega".

Üks määradest, mida seadus puudutab ja mille ajakohastamist ühiskond juba aastaid ootab, on töötaja tervise edendamiseks tehtavate kulutuste piirmäär. Ehk siis summa, mille ulatuses saab tööandja kompenseerida töötajatele sporditegevusi või pakkuda tervisekindlustust.

Elevus oli üürike

Progressiivsemad tööandjad läksid üsna elevile kuuldes, et ajale jalgu jäänud erisoodustusmaksust vabastatud 400-eurone hüvitis aastas läheb ülevaatamisele. See elevus vaibus aga üsna kiirelt, kui tuli välja, et muuhulgas ka näiteks ettevõtete tehtavate reklaamkingituste maksuvabastuste määrasid tõstev eelnõu teeb töötajate tervise edendamisse panustamist puudutavas regulatsioonis vaid kosmeetilisi muudatusi.

Mis muutus? Kui kehtiva seaduse kohaselt on maksuvabade kulutuste piirmäär sada eurot töötaja kohta kvartalis, siis muudatuse kohaselt on piirmäär 400 eurot aastas. Eks halduskoormuse vähenemine on ka tore eesmärk, kuid see, et väga suur hulk tööandjaid sooviks panustada maksuvabalt oma töötajate tervisesse praegusest suuremas mahus, ei osutunud siiski piisavaks argumendiks summade muutmiseks.

Eelnõuga tehakse ka minimaalseid ümberkorraldusi teenuste osas, mida tööandjal on võimalik töötajatele hüvitada. Terviseminister Riina Sikkut esines selle muudatuse ettepaneku peale uskumatuna näiva avaldusega, öeldes, et tööandjatele vabamate käte andmine töötajate tervishoiuteenuste kulu hüvitamisel "mõjub tervishoiusüsteemile halvasti ja saadab signaali, et ravikindlustus ei tööta".

Terviseministri avaldus peegeldab põhimõttelisemat probleemi kui madalad piirmäärad. Tööandjad näevad oma töötajate tervise edendamisse tehtud kulutusi vajalik ja tunnustust vääriva panusena, mis aitab leida töötajate tervisemurele erameditsiini abil kiirema lahenduse ning tõsta töötajate motivatsiooni. Sikkuti kommentaar näitab, et riigi hinnangul peaksid inimesed ravikindlustuse kiituseks lihtsalt pikkade ravijärjekordadega leppima.

Sikkut väitis, et plaanitaval muudatusel on "ennustatav negatiivne mõju tervisesüsteemi toimimisele ning see tooks täiendavaid tagasilööke riikliku ravikindlustuse pakutavate teenuste kättesaadavuses". See on väide, millele ootaks põhjalikumat tõendusmaterjali kui lihtsalt hirmujutud.

Tööandjate pakutav tervisekindlustus tagab töötajatele ligipääsu juba praegu saadaval olevatele kallitele vastuvõttudele erakliinikutes, mitte ei võta ära tervisekassa rahastatavaid arstiaegu. Millest siis väide, et kui tööandjad saavad suurema vabaduse hüvitada töötajatele tervisekulusid, ei pääse riigile lootvad patsiendid enam arsti juurde?

Eratervisekindlustus ei pikenda ravijärjekordi

Ravijärjekorrad on Eestis olnud alati väga pikad, viimastel aastatel on olukord mõnevõrra paranenud. 2019. aastal oli Eestis Euroopa Liidu kõrgeim katmata ravivajaduste tase, mille peamine põhjus oli pikad ravijärjekorrad. Katmata ravivajadused olid 15,5 protsendil elanikest, samal ajal kui Euroopa Liidu keskmine oli 1,7 protsenti. Aastaks 2022 oli see protsent küll langenud, aga Eesti paikneb jätkuvalt edetabeli teises pooles.

Riik teadvustab, et tänu sellele on inimesed sunnitud pöörduma abi saamiseks erameditsiini poole. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas muudab olukorda halvemaks see, kui sellega kaasneva kulu võtab enda kanda töötajast hooliv tööandja. Kui osa töötajaid leiab tänu tööandjale oma muredele lahenduse erameditsiinist, siis kas ei jää seetõttu just rohkem arstiaegu vabaks ning tervisekassa pakutavad ravijärjekorrad ei lühene?

Loomulikult ei ole riik käed rüpes istunud ja lootnud olukorra iseeneslikule parandamisele. Ravijärjekordi on aidanud lühendada perearstisüsteemi parandamine, digilahenduste arendamine. Ma ei näe, et tööandjate suurem rahaline panustamine piiraks kuidagi neid tegevusi või tühistaks sotsiaalministeeriumi töötajate väärt pingutusi. Milleks siis sellele vastu seista?

Tõsi, tööandja tervisekindlustuse raha voolab ennekõike erameditsiini, aga seegi on laias pildis meie tervishoiusüsteemile hea. Mida kõrgemad on kogu sektoris palgad, seda rohkem on lootust, et vahepeal massiliselt Soome pagenud arstid hakkavad tasapisi kodumaale naasma. Pole põhjust arvata, et need arstid jäävad kõik kallitesse kliinikutesse, teatavasti töötavad paljud tippspetsialistid nii riiklikes haiglates kui ka erameditsiiniasutustes.

Pakkugem töötajale hüve, mida ta vajab

Nõudlus tervisekindlustuse teenuse järele on aasta-aastalt muudkui kasvamas. Ja see näitab, et selle järele on reaalne põletav vajadus. Sellest on saanud kõige kiiremini kasvav kindlustusliik Eestis.

Töötaja soovib elada muretumat elu, ta tahab, et tema tööandja näitaks hoolivust, pakkudes hüvesid, millest ta tegelikult puudust tunneb. Ka tööandja näeb, et see, kui töötaja leiab oma tervisemurele kiire lahenduse, on tema huvides, sest töötaja tööviljakus on parem, ta puudub töölt vähem haiguste tõttu. Miks peaks siis tööandja pakkuma pitsaõhtuid prillikompensatsiooni asemel? Või reisivautšerit, kui selle asemel vajaks lapseootel töötaja hoopis kallist geeniuuringut?

Eestis kehtiv 400-eurone maksuvaba terviseedenduskulude tase on seisnud paigal juba üle kuue aasta. Selle aja jooksul on tervishoiuteenuse hind märkimisväärselt kasvanud. Kui näiteks 2018. aastal maksis Lääne-Tallinna Keskhaigla eriarsti vastuvõtt 45 eurot, siis nüüdseks on see summa kasvanud 85 euroni. Riik piirab 400-eurose hüvitismääraga iga aasta üha rohkem võimalusi, mis tööandjatel on kasutada oma töötajate tervisesse panustamiseks.

Piiratud võimaluste juures pole üllatav, et Eesti tööandjate panustamine töötajate tervisesse on üsna madal. Seetõttu on mikroskoopiline ka tänu 400 euro piirile saadav maksutulu. Maksu- ja tolliameti andmetel deklareeriti 2023. aastal erisoodustusena maksustatavate töötajate tervise edendamiseks tehtud kulutustena ühtekokku 3,5 miljonit eurot, mille pealt tasuti 1,5 miljonit eurot sotsiaalmaksu ja 0,9 miljonit eurot tulumaksu.

Mahajäämus naaberriikidest

Tervisekindlustusteenuse pakkujatena hoiame hetkel pöidlaid, et tervisekindlustuse maht Eestis küüniks sel aastal üle 20 miljoni euro. Läti ja Leedu kolleegid jälgivad meie püüdlusi vanemliku heldimusega. Läti tööandjad panustavad eratervisekindlustusega tervishoidu juba ligi 200 miljonit eurot aastas, Leedus on see maht hetkel 120 miljoni euro juures. Erinevus on suurel määral tingitud just maksuvabastusega hüvitismäärade erinevusest.

Lätis on erisoodustusmaksust vabastatud 750 eurot töötajate tervise edendamisse panustatud kulutustest, tänu millele on eratervisekindlustusest saanud Läti turu suurim kindlustusliik. Eks selle hoogustamisel on mänginud rolli ka sealsete patsientide kõrgem omaosalus ravikulude katmisel.

Ka Leedu süsteem suudab Eestiga paremini tervisele tehtavaid kulutusi kaasajastada, seal on erisoodustusmaksust vabastatud töötaja tervisesse investeeritud kulud, mis moodustavad 25 protsenti tema brutopalgast. Tõuseb palk, tõuseb ka summa, mille ulatuses saab tööandja talle maksuvabalt tervisekulutusi kompenseerida. Eesti tööandjaid koondav tööandjate keskliit on teinud ettepaneku võimaldada edaspidi tööandjal hüvitada maksuvabalt tervise edendamiseks kulutusi summas 800 eurot.

Julgustame tervisemuredega tegutsema

Solidaarne ravikindlustus ei tohiks tähendada, et tervishoiuteenus peab olema kõigi jaoks võrdselt kättesaamatu ja töötajate jaoks ka kallim tänu peatselt kehtima hakkavale diferentseeritud visiiditasu süsteemile. Paljudel inimestel puudub tänu esmatasandi meditsiini ülekoormusele ligipääs isegi oma perearstile. Tööandja pakutav tervisekindlustus võib tagada talle juba järgmisel päeval arstivisiidi.

Selle asemel, et muretseda kiratseva ravikindlustussüsteemi maine pärast, võiksime koos rõõmustada selle üle, et tänu tööandja tervisekindlustusele kasvab inimeste usk, et tervisemuredega saab ja peab tegelema.

Ilmselt on skeptikuid, kes leiavad, et eratervisekindlustust soodustades liigume USA-tüüpi süsteemi suunas, kus tervisekindlustus on heade töökohtadega inimeste privileeg. Meil kehtivat solidaarset ravikindlustussüsteemi ei plaani keegi muuta ning tööandjate panus tervishoiusüsteemi ei vähenda kuidagi tervisekassa eelarvet. Tööandjad ei taotle ligipääsu tervisekassa eelarvele, vaid paindlikumat võimalust panustada töötajate tervisesse.

Eesti on alati tundnud uhkust oma paindlikkuse üle, selle üle, et oleme tänu oma väiksusele muutustele avatud, suudame kiiresti kohaneda. Peame hakkama seda tugevust ära kasutama ka tervishoiurahastuses.

Ükski paremasse rahvatervisesse panustatav euro ei tohiks takerduda bürokraatia või põhjendamatute hirmude taha. Me kõik teame, millise koormuse paneb tervisekassale järgnevatel aastakümnetel meie vananev elanikkond, seda enam ei tohi meie arusaamine tervishoiusüsteemist olla vanamoodne. 

Allikas: https://www.err.ee/