Jüri Tiidermann: rohepööre võib realiseeruda hoopis parempöördena

Riigikogu käes on peamine Eesti majanduspoliitikat reguleeriv eelnõu ehk kliimakindla majanduse seaduse eelnõu. Veel enne tänavuse tööperioodi algust sai poliitikute väljaütlemistest aimu, et valitsev koalitsioon üritab kliimakindla majanduse seaduse lõpule viia.

Julgen kahelda, kas senini madalseisus oleva Eesti majanduse täiendav koormamine kliima nimel laia avaliku toetuse pälvib. Sellest leidub rohkelt signaale üle terve Eesti, nagu näiteks ligi 30 vallas toimuvad rahvaprotestid maismaatuulikute vastu.

Eestile ja tööstustele oodatud "elektrihinna leevendust" pakkuvad projektid ei leia rahva seas toetust ning vastasseis ägenes detsembris, jõudes jaanuaris tõelise konfliktini. Eesti inimesed hakkasid sõna otseses mõttes kodudest välja tulema, et protestida neile võõra maailmavaate vastu.

Kõrvale on kuulda julgustavaid ja kaitsvaid sõnumeid meie traditsioonilistele, kuid kliimaseaduses piiratavate sektorite nimekirja kantud sektoritele nagu metsatööstus, põlevkivitööstus, turbatööstus. See olukord peaks idee poolest aitama valitseval koalitsioonil kujundada prioriteete: kas tugev Eesti majandus või kliima päästmine?

Nähes, kuidas vastuoluline eelnõu ikka vastuvõtmise poole liigub, toon välja ühe idee, mis ehk aitab meil ühiskonnana luua selgust. Kas selle asemel, et lõputult arutleda lõpuni uurimata eelnõu sotsiaalmajanduslike mõjude teemal, oleks vahest mõistlik arvutada võimaliku Euroopa Liidu trahvi suurus ja kõrvutada see piiratud tööstuste loodava lisandväärtusega?

Võrrandi ühel pool oleksid töökohad, vaba majandus ja taastatud investeerimiskindlus ning teisel summa, mida peame selle eest maksma Euroopa Liidule trahvidena. Võib-olla oleks Eesti tööstuste loodud lisandväärtus ühekordsest tasust kordades suurem ja tuleviku jaoks parem? Ettevõtjana prooviks ma nii olulist ja strateegilist otsust vastu võttes eelkõige lähtuda kindlatest arvudest.

Lisame tingimusena sellegi, et paljud EL-i riigid ei saa arvatavasti suurte kliimakohustustega hakkama ja nii trahvisumma kui ka selle määramise ja sissenõudmise printsiibid ja ajaline perspektiiv on ebaselged. Sellistes tingimustes ehk ei pea kiirustama oma majanduse halvamisega.

Detsembris käisin koos teiste tööstuste esindajatega riigikogus. Kõik me üritasime selgitada olukorda, kuhu poliitikute otsused meie ettevõtteid viivad. Igaühel meist on seljataga kümned ja sajad töötajad, sageli oma elutöö. See ei mõjutanud tulemusi ja samal kuul sai Eesti veel tubli lisa oma kohustustele, mis nõuavad CO₂ heitme piiramist aastaks 2040 lausa 90 protsenti.

Otsust ei pidurdanud seegi, et korra me juba proovisime saavutada 2030. aasta eesmärke ja nagu samal kohtumisel tabavalt ütles üks riigikogu liige: "Seisame nüüd kõik koos LULUCF-i poosis." Tundub, et suure tõenäosusega ootab 2040. aastaks meid kõiki ees mingi uus, veel kirjeldamata poos, kui ametnikud ja poliitikud ei lõpeta Eesti majandusele kohustuste võtmise festivali.

Tahaksin nüüd riigikogule meie eelmise aasta kohtumisele viidates meelde tuletada, et nad on Eesti rahva, mitte oma poliitiliste huvide esindajad. Meie riigi uued väljakutsed nõuavad kahe jalaga maa peal poliitikat, mis tugineb tugevale majandusele ning juba töötavatele lahendustele, mitte aastaks 2030 võib-olla töötavatele võimsustele. Me ei saa enam lubada endale "tulevikus tekkivate rohetehnoloogiate" mõtlemist.

Juhul kui kaitse ja majanduse väljakutseteks peetakse riigikogus ja valitsuses siiski ülimateks kliimakaitse eesmärke, on see korralik lakmuspaber selle kohta, kuidas poliitikud tunnetavad praegust olukorda. Ees ootavatel valimistel võib rohepöörde asemel realiseeruda hoopis parempööre, mis juba terendab näiteks USA-s, Austrias ja Saksamaal. Kas see võiks olla lõpuks üks signaal, mida võetakse kuulda?

Allikas: https://www.err.ee/