Noorteadlaste nappus seab küsimärgi alla eestikeelse kõrghariduse jätkumise

Nii nagu vajab Eesti teadussüsteem raha ja taristut, on selle tuleviku seisukohalt oluline ka noorteadlaste pealekasv. Eesti teadusagentuuri värske kogumiku "Eesti teadus 2025" andmetel on doktorantuuris õppijate arv viimase kümne aasta jooksul aga sootuks langenud ning kraaditöö kaitsmiseni jõuab vähem kui kaks kolmandikku doktorantidest.

Eesti noorte teaduste akadeemia presidendi ja kogumiku kaasautori Toomas Vaimanni sõnul tuleb siiski noori teadlasi peale. Samas ei suudeta täita riiklikku eesmärki viia lõpetamiseni 300 doktoranti aastas. "Seda 300 ei ole me mitte kunagi saavutanud ning ka praegu pole me seda ka saavutamas. Õnneks on see number aastate lõikes olnud suhteliselt stabiilne. Näiteks 2013/2014 õppeaastal oli see 213. Kõige kõrgem ehk 250 oli see õppeaastal 2021/2022 ning eelmisel aastal 237. Seda, kas 2022. aastal jõustunud doktoriõppe reform olukorda parandab, on praegu veel liiga vara öelda," selgitas Vaimann.

Miks doktorante ei jagu, milliseid probleeme tekitab see teadlaste järelkasvule ning kuidas pöörata langev trend tõusule? Lihtsaid vastuseid pole.

Probleemid järelkasvuga 

Ehkki teadlaste osakaal 1000 elaniku kohta kasvas Eestis aastatel 2018–2021 ligi viiendiku võrra, ulatudes 2023. aastal 7,3 teadlaseni, jääme näitaja poolest alla nii Euroopa Liidu keskmisele kui ka näiteks Soomele. Soomes on teadlaste osakaal rahvastikust ligi kaks korda kõrgem.

Samas pole järelkasvu kriitiline seis mingi uus probleem. Kõnealune kitsaskoht ning sellega kaasnev oht eestikeelsele kõrgharidusele sõnastati juba praegu kehtivas Eesti teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukavas 2021. aastal. Vastutust sellega tegeleda jagavad omavahel kõik Eesti ülikoolid ja teadusasutused, ministeerium ning Teadusagentuur (ETAg) kuni haridusametini välja.

Kümne aasta lõikes on doktorantuuris õppijate arv Eestis tasapisi kahanenud. Kui 2013/2014 õppeaastal oli doktorante kokku 2982 ja 2018/2019 õppeaastal 2412, siis mullu langes nende arv 2283 peale. Samas ei iseloomusta suundumus absoluutarvudes kõiki doktorante. Näiteks tõusis samal perioodil Eesti ülikoolides hüppeliselt välismaa päritolu doktorantide osakaal. Kui 2013/2014 õppeaastal oli neid 241, siis mullu juba 792, moodustades seega kõigist doktorantidest kokku ligi 35 protsenti.

Järelkasvu seisukohalt on Toomas Vaimanni sõnul kõige probleemsem just eestikeelsete doktorantide arvu kiratsemine. Kui teadustööga, mis on nagunii valdavalt rahvusvaheline, saavad suurepäraselt hakkama ka välismaalased, siis eestikeelse õppetöö läbiviimisega paraku mitte.

"Kuna riik tahab eestikeelset kõrgharidust, peame selle tagama kõikidel astmetel. Samas kuuleb päris tihti teadlasi poolnaljaga küsimas, millal sa viimati meie majas eestikeelset doktoranti nägid. Kõige rohkem, ligi 50 protsenti, on välismaalasi tehnika, tootmise ja ehituse valdkonnas. Laiemalt tähendab see, et eestikeelse kõrghariduse jätkumine tänasel kujul on väga suure probleemi ees," sõnas Vaimann.

Ometi ei maksa süüdlast otsida noorte seast. Eesti doktorantide arvu kahanemise taga pole mitte leige huvi, vaid eeskätt demograafia ehk sündimuse vähenemine alates 1990ndatest. ETAg-i juhatuse esimehe Anu Noorma sõnul on meil 25–34aastaseid lihtsalt kolmandiku võrra vähem kui 35–44aastaseid. Seejuures on 25–35-aastaste doktorikraadiga inimeste arv kümne aasta lõikes langenud ligi poole võrra. 

"Meie meetmed on praegu võimaldanud selle puudujääva poole katta rahvusvaheliste inimestega. Välismaal sündinud doktorikraadiga inimeste osakaal vanuseklassis 25–35 on peaaegu võrdne Eestis sündinute osakaaluga. See tähendab, et kui me mitte midagi ei teeks, oleks doktorikraadiga inimesi, keda ootame tööle ülikoolidesse, avalikku sektorisse ja ettevõtetesse, juba poole vähem," selgitas Noorma.

Lisaks oma põhiülesandele ehk kraaditöö kirjutamisele viivad doktorandid kõrgkoolides läbi õppetööd, juhendavad tudengeid, lahendavad administratiivülesandeid ning teevad teadustööd. Nagu ütleb Toomas Vaimann: "Doktorant on meie akadeemilisel maastikul päris tööhobune. Kui professor näitab suunda ja genereerib ideid, on doktorant see, kes võtab laboris proove ja kirjutab".

Sellest kõnelevad ka numbrid. Näiteks kulub keskmisel Eesti päritolu doktorandil õpingute lõpetamiseks nelja-aastase nominaalaja asemel 6,3 aastat ja ta on nii õpinguid alustades kui ka kraadi kaitstes üha vanem. Võrdlusena kaitseb välisdoktorant samas kraaditöö keskmiselt 3,8 aastat pärast õpingute algust.

Ehkki põhjuseid võib siin olla mitmeid. Näiteks välismaalaste elamislubade piirangutest on Vaimanni hinnangul neist suurem põhjus eestikeelsetele doktorantidele langev õpetamiskoormus. "Põlvkond, kes oleks pidanud olema juba 1990ndatel see, kes võtab õpetamise üle, liikus suures osas valdkonnast välja näiteks ärisse. Nüüd hakkavad aga vanad professorid väga vanaks jääma ja eest ära kukkuma. Keegi peab ained üle võtma. Kuna meil on eestikeelne kõrgharidus, on see paratamatult eestikeelne doktorant, kes kõigi oma muude kohustuste kõrvalt õpetama pannakse," lisas ta.

Venima jäänud doktorantuuride kõrval on veel need, kes valitud eriala kunagi ei lõpeta ehk õpingud katkestavad. Nendeski näitajates pole suurt paranemist märgata. Kui 2013/2014 õppeaastal jättis õpingud pooleli 275 doktoranti, siis mullu jättis 214. Vaimanni hinnangul erinevad katkestamise põhjused erialati. Tehnika valdkonnas peab ta ülikoolide suureks konkurendiks näiteks tööstust, kuhu minnakse suurema palga ja konkreetsema tööülesande pärast.

Teisalt pole tema sõnul oma kasulikkust suutnud tõestada teadmussiirde doktorantuur. "Seni kuni õpingud on seotud konkreetsete tööülesannetega, asi toimib. Kui aga doktorant teeb tööl üht asja ja ülikoolis teist, jääb doktorantuur venima ning varem või hiljem katkeb," selgitas ta.

Mida pealekasvu toetamiseks tehakse? 

Anu Noorma sõnul on ETAg-i roll Eesti teadussüsteemis üsna konkreetne  – viia ellu teadus- ja arenduspoliitikat. Ühelt poolt on nende keskne suunis mitte lihtsalt teadlaskonna arvu hoida, vaid seda kasvatada. Teisalt on nende fookus teadus- ja arendusinnovatsiooni suurendamisel erasektoris ehk lihtsalt öeldes teadlaste osakaalu kasvatamisel ettevõtluses. 

"Meie meetmed ja rahastus on praegu eelkõige suunatud teadlaste arvule erasektoris. Kui vaatame statistikat, siis see kasvabki. See on võib-olla ka üks põhjus, miks neid akadeemilises sektoris vähemaks jääb," lisas ta. 

Mitme eelpool väljajoonistunud probleemi lahendamisel jäävad ETAg-i käed aga lühikeseks: 30 aasta tagust demograafilist olukorda nad muuta ei saa ning ka õpetamiskohustuse ja teiste tööülesannete määramisel on ülikoolid autonoomsed.

"Inimeste roll, keda me teadlaskogukonna kriitilise massi hoidmiseks sisse toome, pole täpselt see, mida me akadeemilises asutuses ootame. Vajame, et eesti keelt mõistvate inimeste osakaal oleks piisav, aga selle vajaduse rahuldamine ei ole ainult ETAg-i teema. Meil on ka ministeerium ja haridusamet. Akadeemiliste töötajate karjäärimudelid ning ülesanded kuuluvad ülikooli enda pädevusse," selgitas Noorma.

Teadusagentuuri võimuses on toetada teadlaste järelkasvu teaduse kaudu. Selleks on kõige mahukam ja stabiilsem meede riiklik uurimistoetus. Need on mõeldud teadlaste pakutud rahvusvaheliselt kõrgetasemelise teaduse piirialasid kompava uurimistöö toetamiseks. Seal pakub ETAg kolme eri granti: järeldoktori granti, mis on mõeldud värskelt doktoritöö kaitsnutele, järeldoktoritoetust ning rühmagranti.

Kahe esimese alustavale teadlasele mõeldud grandi võitmise võimalus on oluliselt kõrgem, kui see on rühmagrantide puhul. "See, et noored pääsevad rahale paremini ligi, kui rühma moodustanud kogenud teadlased, on minu meelest õiglane. Kui sul on rohkem kogemusi, on sul ka kogemust konkureerida," lisas Noorma.

Teiseks on Noorma sõnul noortel võimalik teha koostööd ettevõtetega. Selle soodustamiseks on ETAg-il eraldi grandisüsteem sektoritevahelise mobiilsuse toetamiseks: ettevõtted saavad tööle võtta teadlase ja ettevõttes töötav teadlane saab liituda teadusrühmaga või liikuda avalikku sektorisse. "Kui muretseme selle pärast, et kas meil on piisavalt eestikeelseid teadlasi, kes suudaks õppetööd teha, siis väga paljud noored tegelikult ei taha ülikooli õpetama minna. Nad tahavad teha päris asja ning leida oma koha ettevõttes. See on riigi pakutud võimalus," selgitas ta.

Kolmas suurem rühm toetusi on rahvusvahelised, eelkõige Euroopa horisondi ja teadus-arendus programmist. Noorma sõnul pakuvad need veel avaramaid võimalusi, lähtudes noore inimese huvist teha koostööd teiste teadusrühmadega või rahvusvaheliste partneritega. Sinna alla kuuluvad näiteks Euroopa teadusnõukogu ehk ERC-grandid. Neid taotlusi toetab ETAg peamiselt info ja nõustamisega. Kui ERC-taotlus on jõudnud aga faasi, kus see on juba väga hea, kuid teadlane rahale siiski ligi ei pääse, annab agentuur talle aastaks sildraha, umbes 150 000 eurot. 

Lisaks vahendavad nad Noorma sõnul ka mitmeid lühemaajalisi ja väiksemaid kahepoolseid lepinguid näiteks nii Inglismaa ja Saksa teadusagentuuridelt kui ka rahvusvahelistelt rahastusorganisatsioonidelt. Neile pürgimine eeldab tema sõnul, et "inimene tahab ise avarama pilguga ringi vaadata, olla nähtav rahvusvahelises võrgustikes ning tegelda oma elus mingi väljakutsega. Business as usual oma kodus vaikselt pusides neid ei saa". 

Ehkki pealtnäha näib noorel teadlasel olevat lõputuid võimalusi langetada õige otsus raha kasuks, seob kõiki neid grante ja toetusi tihe konkurents. Kas sel juhul on teadussüsteemis üldse ruumi neile huntidele, kelle rinna rasvaprotsent jääb alla keskmise?

Kas konkurentsipõhine rahastus heidutab noori?

Teaduse rahastamise konkurentsipõhiste vahendite osakaal oli 2024. aastal 83 protsenti. Vähemalt eemalt vaadates võib tunduda, et ka sellega kaasnev olelusvõitlus heidutab järjest enam turvalisust ja paindlikkust hindavaid noori teadlaskarjäärist eemale.

Toomas Vaimanni hinnangul tähendab praegune rahastusmudel kindlapeale küll ebastabiilsust, kuid selle noori peletavasse jõudu ta ei usu. "Ma ei ole kindel, kas see heidutab noori. Doktorantuuri astuja ilmselt ei tea veel, kui ebastabiilne see maailm tegelikult olla võib. Kogu teadlaskond küll räägib, et meil peaks olema rohkem stabiilsust, aga demokraatlikus maailmas on kahjuks nii, et enamus teadust on konkurentsipõhine," selgitas ta.

Seejuures pole konkurents Vaimanni hinnangul ka sedavõrd suur probleem. Pigem näeb ta kitsaskohta rahajagamise läbipaistvuses ehk selles, kes ja mis tingimustel toetust saab. Samas on riik tema sõnul baasrahastuse komponenti küll suurendamas, kuid laiemas pildis võib ilmselt kindel olla, et rebimine läheb aina tihedamaks. 

Ka Anu Noorma arvates on konkurents paratamatu. "Ma ei näe, et meil oleks praegu üleliia ressurssi. Teadus on muutunud ning inimene üksi pole enamikes valdkondades enam tegija. Sul on vaja meeskonda ja võrgustikku. ETAg-is jagame maksumaksja raha ning me ei saa seda anda kellelegi lihtsalt uudishimu pärast. Peame jälgima, kas see on riigi ja selle huvides, mida riik on valimistel maksumaksjatega kokku leppinud," sõnas ta.

Ebakindlus on Noorma hinnangul omane igale sektorile ja teadusmaailm pole siinkohal erand – võlutrikki selle kaotamiseks pole. Tema sõnul tuleb praegu maailmas valitseva polükriisi tingimustes rääkida rohkem edulugusid ning üksteist julgustada ja aktsepteerida. "Saan väga hästi aru, et see kõik teeb noored inimesed haavatavamaks, sest just neil on väga palju kaotada," lisas ta. 

Samas pole Noorma kogemuses kõik noored pettunud ja masendunud. Eestist leiab ka väga palju inspireeritud, motiveeritud, edukaid ja paindlikke noori teadlasi. Näiteks tema sõnul selgus eelmisel aastal läbi viidud ja peagi avaldatavast ETAg-i ning noorte teaduste akadeemia noorte huve ja kitsaskohti kaardistanud uuringust, et probleemidena tajutakse hoopis ebapiisavat mentorlust ning isiksuse arengut toetavat osa töökeskkonnas.

"See on üks koht, kus agentuuril on väga raske sekkuda. Tunnen ise, et kui me vanemate põlvkondadena liiga palju kurdame, ei saagi tekkida olukorda, kus noor näeb väljakutseid positiivses valguses. Toome liiga vähe esile, millised on eelised teaduses töötamisel, kui palju avatumaks on muutunud Eesti teadussüsteem või kui hea on juurdepääs taristule," sõnas Noorma.

Konkreetse hoovana on ETAg-il võimalik kasutada teaduskommunikatsiooni ja riiklikke teadusvõistlusi. Noorma sõnul aitavad just võistlusmomenti pakkuvad ettevõtmised nagu üliõpilastööde konkursid või saade "Rakett 69", kasvatada noortes teadlaskarjääriks vajalikku võistlustunnet ja iseloomu. "Kindlasti on väga palju teadlasi, kes taotlevad raha, ei saa seda ning annavad alla. Kui ikka elus üldse ei vea, on mõnikord vaja teha kannapööre ning leida teine tee või sektor. Samas on igas ebaõnnestumistes alati mõni õnnestumine, mis aitab edasi minna," lisas ta.

Aga kas see päästab eestikeelse kõrghariduse?

Toomas Vaimanni sõnul tuleb meil endalt ausalt küsida, kas eestikeelse kõrghariduse andmine kõigil astmetel pole oma aega ära elanud. "Ma tegelikult ei näe, eriti IT- ja tehnikavaldkonnas, kuidas me viie või kümne aasta vaates eesti keeles õpetame. Juba praegu on probleemid. Kuna eestikeelne õpe lubab kuni 40 protsendi piires teises keeles õpetamist, siis eks ta sinna läheb," sõnas ta.

Vaimanni enda soovitus oleks minna üle nn Skandinaavia mudelile ehk jätta bakalaureuseõpe riigikeelseks, kuid laiendada märkimisväärselt ingliskeelset õpet magistri tasemel. Sel viisil saaksid eestikeelsed doktorandid jagada õpetamiskoormust välismaalastega ning jõuaksid kiiremini ka doktorikraadini. See pole aga enam ülikoolide, vaid riigi otsustada. 

Teadlaste pealekasvu soodustamiseks on Vaimannil kaks põhimõtet. Esiteks peaks riik panustama innovaatilistesse teadustesse, mille mõju jõuab majandusse ning SKT-st ringiga tagasi teadusesse.

Teiseks tuleks olla avatud Eesti ühiskonda, majandusse ja akadeemiasse välisteadlaste lõimimisele. "See, et me ei ole aru saanud, kuidas inimesed tulevad ka Eestisse, mitte ainult Saksamaale, on meie probleem. Äärmiselt loll on lahendada asju sedapidi, et inimesed tahavad siia tulla ja jääda, aga me ei oska nendega midagi teha. Kasutame ressurssi, mis meile ise kätte tuleb!" leidis Toomas Vaimann. 

Allikas: https://novaator.err.ee/