Aimar Ventsel: mõeldes tööliste õigustest streigist halvatud lennujaamas

Reedel, 28. veebruaril, hommikul poole seitsme paiku istun ma Müncheni lennujaamas ja tunnen suurt lõdvestuslainet. Põhjus on selles, et umbes teisipäeval algas mul kusagil alateadvuses võbelema kerge närviline võnge. Nimelt sain ma teada, et neljapäeval ja reedel hakkavad Müncheni lennujaama töötajad streikima.

Neljapäeval oli üks esimesi kohalikke uudiseid see, et 80 protsenti Müncheni lennujaamast väljuvaid lende on edasi lükatud või annulleeritud. Helistasin siis Air Balticusse, kus eestikeelne (sic!) teenindaja vaatas arvutist järgi ja teatas mulle, et nende andmetel on minu lennuga kõik korras. Veel! Aga ikkagi soovitas ta mul varem lennujaamas olla. Minu küsimuse peale, et kui palju see varem siis on, kas kaks, kolm või neli tundi enne väljalendu, vastas ta ebakindlalt, et no kolm tundi varem võiks kohal olla, kuna pole teada, kuidas näiteks turvakontroll töötab.

Asja tegi hullemaks see, et Münchenis valitses tol nädalal avaliku transpordi kaos. Metroo ehk U-Bahn ja meie mõistes elektrirongid ehk S-Bahn sõitsid kaootiliselt. Linna peal käib kõva ehitustöö ja kogu rööbastel liikuv linnasisene transport hilineb pidevalt.

Vaatasin targast internetist järgi ja Müncheni linnatranspordi äpp teatas, et reedel võib transpordihäiringuid ette tulla kuni kella 4.40-ni hommikul. Minu S-Bahn pidi lahkuma hommikul kell 5.03 ja kes Saksamaad teab, siis hoolimata legendidest sakslaste punktuaalsusest ei lõppe transpordihäired seal kunagi minutipealt.

Nii ma siis närveldasin kuni selle ajani, kui ma olin turvakontrollist läbi. Kusjuures, see üks ööbuss ja lennujaama viiv S-Bahn sõitsid enam-vähem sõiduplaani järgi, nii et ma jõudsin probleemideta kohale. Lennujaamas endas laabus ka kõik viperusteta.

Ma elasin kunagi enam-vähem täpselt kümme aastat Saksamaal. Enam-vähem selle pärast, et ma kolisin Saksamaalt Eestisse kolm päeva vähem kui kümme aastat alates sellest päevast, kui ma Saksamaale kolisin.

Üks nähtus, millega ma Saksamaal kohe kokku puutusin, olid massilised streigid. Kõige enam mõjutasid minu elu muidugi igasugused transporditööliste streigid, sest siis lihtsalt mõnda aega ei liikunud Berliinis ükski buss, tramm ega ka S- või U-Bahn. Aga ka vabrikutööliste suured streigid olid tuntavad, sest siis pandi tänavademonstratsioonide jaoks kinni olulised siselinna liikumisarterid. Berliinis vähem, sest seal on ka vähem tööstust, aga kuhugi Lääne-Saksamaa tööstuspiirkondadesse sõites mõjutasid streigid igaühe elu.

Asi on selles, et Saksamaal on suured ja võimsad ametiühingud. Need ametiühingud on suutelised mobiliseerima hulgaliselt inimesi ja väga tihti suruma ka läbi palgatõuse või peatama vallandamiste lainet.

Lisaks ametiühingutele oli Saksamaal kuni viimase ajani ka ametiühingute väline töölisliikumine koos kogu tööliste õiguste eest võitlevate loendamatute vasakpoolsete ühenduste ning aktivistidega. Nii oli 1990. aastatel väga tuntav, kuidas ametiühingutesse koondunud töörahvas suutis oma tahte läbi suruda ja sellega ka kogu muu ühiskonna elu mõjutada.

Väga hea näide on kasvõi see, et 1990. aastate Saksamaal oli täiskohaga töötaval inimesel vägagi keeruline osta igapäevaseid toiduaineid. Kui tööpäev lõppes õhtul nelja-viie vahel, kojusõit kestis läbi suure linna tunnikese, siis jäi võimaluseks supermarketist toitu osta üks-kaks tundi. Laupäeval olid toidupoed lahti kella 13-ni ja siis avanes tihti esimene võimalus midagi söödavat osta alles esmaspäeval, sest nädalavahetusel oli Saksamaal enamik suuremaid toidupoode kinni. Suur osa muid poode samuti.

Tagajärjeks olid pikad ja aeglaselt liikuvad sabad toidupoodides. Ma pole vist isegi nõukogude ajal nii palju sabas seisnud kui Saksamaal kümne aasta jooksul. Kui reedel sai mindud kontserdile, siis võis laupäeval supermarketite lahtiolekuajad isegi sõna otseses mõttes maha magada ja hädast päästsid välja väikesed türklaste poed, mis olid lahti sisuliselt ööpäevaringselt. Siit tuleb siis üks punkt multikultuurse ühiskonna eelistele.

Ma kujutan nüüd ette, kuidas mõned inimesed hakkavad soiguma sellest, kuidas kommunistid pärsivad ettevõtlust. Tegelikult on asi selles, et stabiilsete piirangute puhul õpib ühiskond nendega ka elama ja seab oma eluolu neile vastavalt sisse.

Teiseks ei loonud ametiühinguid mitte kommunistid, vaid need tekkisid Lääne-Euroopas 18. sajandil tubli sajand enne seda, kui kommunistid üldse välja ilmusid.

Kolmandaks kiidavad ametiühinguid needki, keda vasakpoolsetes sümpaatiates süüdistada ei saa. Näiteks Rootsis ja Soomes töötavad Eesti ehitajad. Sellest, kuidas "meie mehed Rootsis" kiidavad sealsete ametiühingute efektiivsust töötajate huvide kaitsmisel, on juttu olnud ajaleheintervjuudes, ja ma soovitaksin ka lugeda Keiu Telve doktoritööd eestlaste pendeltöötamisest.

Miks ma sellest kirjutan? Esiteks, lennukini on veel aega. Teiseks aga sellepärast, et bolševikud ja nende edasiarendus, nõukogude kommunistid, kaaperdasid Lääne-Euroopa töölisliikumise institutsioonid ja sümbolid, mida nüüd Eestis peavad paljud nõukogude okupatsiooni sümboliteks. Punalipp, sirp ja vasar, "Internatsionaal" olid kõik kasutusel enne, kui Venemaa kommunistid neist oma riigi sümbolid tegid.

Muidugi on nii, et inimesed, kes protesteerivad Eestis nõukogude sümbolite mahavõtmise vastu, ei tee seda sümpaatiast töölisliikumise ajaloo vastu, vaid selle pärast, et need seostuvad neil veel praegugi kuskil sahtlis uut aega ootava NLKP parteipileti ja parteikomitee tuusikuga Musta mere äärsesse sanatooriumisse.

Tegelikult olid sellised praegused kapikommunistid ise mutrikesed süsteemis, mis oli kõike muud kui töörahva paradiis ja andsid oma pisikese, kuid kindla panuse selle süsteemi kestmisele.

Jama on aga selles, et tänu taolistele tegelastele ei saa ma Eestis kanda oma Gramsci pusa. Antonio Gramsci oli Itaalia marksist, kes kirjutas mõned olulised ühiskonnafilosoofilised teosed ja on selle eest siiani läänes ka väljaspool vasakpoolseid ringkondi austatud. Ma ostsin oma Gramsci pusa ühest Inglismaa marksistlikust tööliste õiguste eest võitleva ühenduse poest ja selle tõttu on pusal ka traditsiooniline nõukogude kommunistide eelne töölisklassi ühtsuse sümbol sirp ja vasar. Väike, aga siiski nähtav. Ja see sümbol muidu jumala lahedal valgel pusal on tekitanud ebaterveid reaktsioone.

Igatahes, siin ma istun ja filosofeerin töölisklassi võitluse üle töörahva õiguste eest. Lennujaama kõlarites käiatakse regulaarselt teadaannet, et seoses streigiga on lendude väljumine muutunud pehmelt öeldes ebakindlaks. Minu meelest on tugevad ametiühingud hea asi ja tööliste õigused on ka vajalik ühiskondlik teema, aga mida kuradit peavad nad just siis streikima, kui ma tahan koju lennata?!

Allikas: https://www.err.ee/