Lihtne mõõtmismeetod aitab kergemini töösõltlasi märgata

"Olen olnud ka ise töösõltlane, töötanud 12 tundi päevas nii, et mul oli vaid kaks puhkepäeva kuus. Seepärast võtsin kolleegide uurimisettepaneku vastu väga avatud meelega," meenutas Tartu Ülikooli psühholoogia kaasprofessor Toivo Aavik. Üheskoos sajakonna teise teadlasega võtsid nad ette 85 eri riigist pärit töötajate kohta kogutud andmed.

Ligi 30 000 inimese kaasamine aitas kindlustada, et loodud skaalat saab võimalikult laialdaselt kasutada ning see mõõdab sama asju nii erinevates kultuurides kui ka väga erinevatel elualadel töötavate inimeste puhul. "Võime Eestis arvata, et oleme väga kõvad töörügajad ning Aafrika või Ladina-Ameerika elanikud istuvad jõude. Selgus, et nii see siiski pole ning inimesed on vähemalt enda arvates kõikjal suured töösõltlased. Selline universaalne küsimustik võimaldab võrrelda seda kultuuride lõikes," selgitas Aavik.

Töösõltuvuse diagnoosimiseks töötati välja kaks küsimustikku, millest üks koosneb viiest ja teine seitsmest väitest. Skaala hõlmab seitset peamist sõltuvuse komponenti:

• kontrollikaotust;
• negatiivseid tagajärgi;
• tööd kui meeleolu mõjutajat;
• tööaja suurenemist;
• teiste eluaspektide hülgamist töö kasuks;
• rahulolematust tööväljaspoolse eluga;
• ning võimetust tööd katkestada.

Vastaja peab iga väite paikapidavust hindama viie palli skaalal. Töösõltuvust võib pidada madalaks, kui punktide kogusmma jääb alla 14 punkti ehk keskmiselt kaks punkti või alla selle enamikus küsimustes. Mõõduka töösõltuvuse korral on kogusumma 15–24 punkti ehk mitmes küsimuses on vastused keskmiselt kolm või neli punkti. Kõrge töösõltuvuse korral ületab summa 25 punkti ehk paljud vastused on keskmiselt neli või viis punkti.

Kaasprofessor tõi välja, et need küsimustikud on võrreldes eelnevate küsimustikutega märksa kompaktsemad. Pole mõtet küsida sama asja viiel eri moel.

Töösõltuvuse eripärad

Toivo Aavik nentis, et töösõltuvus erineb kohati klassikalistest ainelistest sõltuvustest nagu alkoholisõltuvusest. Töösõltuvuse tasu- ja tagasisidemehhanismid on keerukamad ning võivad inimeseti ja töökeskkonnast sõltuvalt erineda.

"Töösõltlased kogevad pigem ajutist rahuldust või saavutustunnet, kui nad saavad ülesande täidetud või kui neid tunnustatakse. See võib tekitada lühiajalise positiivse tagasiside tsükli, mis sarnaneb teiste sõltuvuskäitumistega. Erinevalt ainelistest sõltuvustest on töösõltuvuse puhul probleem selles, et positiivne tagasiside ei pruugi olla järjepidev ega tingimata seotud naudinguga," sõnas Aavik.

Sageli rabavad töösõltlased teha pikki töötunde pigem, et vähendada ärevust, kui tekitada heaolutunnet. "Töösõltlased võivad tunda, et nad peavad pidevalt töötama, et vältida süütunnet, ärevust või madalat enesehinnangut. See tähendab, et kuigi töösõltuvus võib teatud hetkel pakkuda rahulolu või kinnitust, on sellel ka negatiivsed tagajärjed," tõdes kaasprofessor.

Näiteks tuli värskest uuringust välja, et suurem töösõltuvus on seotud suurenenud tööstressiga, vähenenud töö rahuloluga ning madalama enesehinnanguga.

Aaviku sõnul võib põhjuslikkus siinkohal toimida mõlemat pidi. Ühtpidi võib töösõltuvus viia suurema tööstressini ning madalama töö rahuloluni. Teisalt võib kõrge tööstress ja rahulolematuse tunnetus panna inimest otsima lohutust ületöötamisest. "Seega võib töö muutuda vahendiks, millega püüeldakse kontrollitunde või turvatunde poole, kuigi pikemas plaanis see süvendab probleemi," nentis psühholoog.

Töösõltuvuse diagnoosimist muudab Aaviku sõnul raskemaks ka see, et inimesed on väga erinevad. "Mõne puhul on kümme tundi päevas töötamine täitsa tavapärane ja okei, teisele on viiest tunnist rohkem töötamine juba töösõltuvus. See on väga subjektiivne, kust läheb suur töö nautimine üle töösõltuvuseks," nentis kaasprofessor. Tema sõnul peaks inimene kindlasti oma eluviisi peale mõtlema, kui tema pereliikmed märkavad muutusi tema käitumises.

Tööandjal võib olla liigselt tööle keskenduva inimese märkamine raskem, kuid Aaviku sõnul võiks ta olla töötajatele eeskujuks. "Tavaliselt on meie ülemus kõige suurem töösõltlane ning nõuab teistelt sellist käitumist nagu ta õigeks peab. Kui aga tema selle tõttu ära kukub, pole midagi, las ta puhkab natuke. Kui see töövõtjaga juhtub, on suurem probleem – väheneb tootlikkus ja loovus ning langeb töö kvaliteet," hoiatas kaasprofessor.

Kõigi probleem

Toivo Aavik rõhutas, et elu eri etappides võib töösõltuvus eri ametite lõikes ohustada igaüht. Näiteks on meeste seas sageli rohkem töösõltlasi, kuid teatud ametites esineb seda ka naistel. "Nooremad inimesed võivad olla haavatavamad, sest tunnevad suuremat survet end tõestada, samas kui vanemad töötajad võivad raskemini aru saada töö ja vaba aja vahelisest piirist," tõi psühholoog näite.

Kõrgema haridustasemega inimesed võivad kogeda seevastu suuremat tööalast survet. Samas võivad riskirühma sattuda ka madalama haridusega töötajad, kui nad peavad pidevalt oma töökoha säilimise nimel pingutama.

"Ametitest on suurem risk seal, kus töötajal on vähe kontrolli oma töö üle, kus töö nõuab pidevat suhtlust ja tunnustust või kus tulemustepõhine ja kõrgete ootustega keskkond survestab teda pidevalt rohkem pingutama," lisas kaasprofessor. Suurema riskiga valdkondadesse kuuluvad näiteks juhtimine, ettevõtlus, tervishoid, haridus ja klienditeenindus.

Eestist kaasati valimisse kokku 566 inimest, kellest viiendik olid naised. Vastanute keskmine vanus oli 42,5 aastat ning neist enamikul oli kesk- või kõrgharidus. Nende keskmine brutosissetulek oli Eesti keskmisest veidi kõrgem ning nad töötasid nädalas 43,5 tundi. Kuigi täpsed levimusuuringud on alles kavas, võib eelnevate teadustööde põhjal oletada, et töösõltuvust esineb keskmiselt igal kuuendal inimesel.

Teadlasrühm kirjeldab küsimustikku ja selle loomisprotsessi ajakirjas Journal of Behavioral Addictions.

Kuidas teada, kas oled ohus?

IWAS skaala põhjal võib töösõltuvusele viidata:

• sage tööle mõtlemine ka vabal ajal;
• töö eelistamine isiklike suhete ja puhkuse arvelt;
• stress ja ärevus tööülesannete tõttu;
• rahutus või süütunne, kui ei tööta;
• tööaja ja -ülesannete ületamine, isegi kui see ei ole vajalik.

Mida teha?

Kui leiad, et need tunnused kirjeldavad sind, tasub võtta järgmisi samme, et taastada tasakaal:

• pane paika selged töö- ja puhkeaja piirid ning jälgi nende täitmist;
• õpi ütlema "ei" lisakohustustele, mis ületavad sinu võimekuse piiri;
• loo tööväline rutiin näiteks sportimine, lugemine või perega aja veetmine, mis pakub rõõmu ja rahulolu;
• räägi spetsialistiga näiteks psühholoogi või nõustajaga, kui töö mõjutab vaimset tervis;
• organisatsiooni tasandil võiks kaaluda töökoormuse paremat juhtimist, et vähendada töötajate stressitaset.