ARVAMUS | Kolm hübriidtöö müüti tänases tööelus
07.03.2025
Hübriidtöö kütab kirgi ning sellele on tuliseid pooldajaid ning vastaseid. Tänast töömaastikku vaadates käsitletakse seda töövormi tihti mustvalges võtmes. See lihtsustatud lähenemine loob aga pinnase mitmete väärarusaamade tekkeks, mis hajutavad tähelepanu oluliselt.
Hübriidtöö on kombinatsioon kaug- ja lähitööst (füüsilises ühises ruumis), kuid sageli aetakse seda sassi spetsiifiliselt kaugtööga (töövorm, kus töötatakse pea 100% alati distantsilt). Kuigi äärmuslikke lahendusi – ainult kontoris või ainult distantsilt töötamine – on lihtsam mõista, seisneb hübriidtöö edukus tasakaalus. Seejuures ringleb mitmeid levinud müüte, millest enam hakkavad silma need kolm:
Müüt 1: hübriidtöö on nagu vabakasvatus ega vaja reegleid
Kui pandeemiaajal hakkas suurem osa organisatsioone distantsilt töötamist võimaldama, olid levinud nn põlve otsas lahendused, mis tol hetkel toimisid. Üsna pea saadi aru, et kodukontoris töötamiseks on vaja kokku leppida ühised reeglid. Ka hübriidtööd ei saa ajutise lahendusena käsitleda, samuti ei ole see vabakäigul toimiv töövorm, kus igaüks tegutseb oma suva järgi. Nagu kõik teised töökorralduse aspektid, vajab ka hübriidtöö selgelt defineeritud reegleid. Need peavad arvestama töötegemist nii distantsilt kui ka füüsilistes tööruumides.
Müüt 2: rohkem aega kontoris tähendab automaatselt suuremat produktiivsust ja tiimi tulemuslikkust
Paljud organisatsioonid lähemal ja kaugemal on suurendanud kontoris töötamise osakaalu põhjendusega, et produktiivsus ja tulemuslik koostöö on vähenenud. Rohkem kontoripäevi aga ei pruugi seda automaatselt tagada. Kaugtööd tehes tekkinud probleemide põhjused on üldjuhul kusagil sügavamal ning tõenäoliselt kanduvad need ka füüsilistesse tööruumidesse.
Kui tiim tuleb kokku selleks, et igaüks omaette nokitseda ning sisulisi kokkupuuteid pole rohkem kui kaugtöö puhul, ei tasu loota, et seetõttu saab automaatselt koos rohkem tehtud. Ka keskendumist ja süvenemist nõudvad tööd ei pruugi sujuda nii hästi kui vaikses kodukontoris. Seetõttu tuleb varasemast enam mõtestada, milliseid töid on mõttekas teha füüsiliselt kohtudes ning mida hübriid- või mida kaugtööna. Tasakaalu leidmisel lähtume Elisas sellest, et füüsilises keskkonnas tööl peab olema tähendus. See loob töötajatele konkreetse raamistiku, millest lähtutakse, kuid säilitab vabaduse oma töö tegemise viise varieerida. Meie kogemus näitab, et kombineeritud lahendus loob võimalikult häid tulemusi, kuna on võimalik arvestada nii eripäradega kui ka lähtuda väärtust loovatest tegevustest.
Müüt 3: hübriidtöötajat saab juhtida nn vanakooli juhtimisvõtetega
Intensiivne kaugtöölaine tõi paljudes töökultuurides välja juhtide nõrga usaldusvõime ning suutmatuse ise uute tööviisidega harjuda. Ka hübriidtöö vajab pidevat juhtimisvõtete kohandamist ja inimeste ootustega arvestamist. Hübriidtööd tegeva tiimi juhi peamine roll on heade koostöötamise tingimuste loomine ja koostöö soodustamine nii distantsilt kui ka ühises ruumis töötades. Kui kontoris töötades keskendub juht aga taas kinnisideena sellele, mis kellast kellani päeva jooksul keegi oma laua taga istub, eesmärgiga n-ö kontroll taastada, ei lahenda see tegelikku miks-küsimust. Usalduslik töösuhe peab toimima kohast sõltumata.
Seega vajab hübriidtöö ennekõike selgeid raame, eelneva kogemuse kaardistamist ja kirjeldamist, eesmärke (miks ja millal on mingi töövorm parem) ja kohandatud juhtimisvõtteid. Hübriidtöö edukuse võti peitub tasakaalus – tuleb võtta mõlemast maailmast parim.